Korfuke Vahemeres

Saareke asub Joonia mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, lausa kiviviske kaugusel Albaaniast. Oma asendilt on see hoopis eriline, kuna teised Kreeka saared on peamaa lõuna ja idarannikute läheduses. Tõenäoliselt on eestlased saarest lugenud Gerald Durrelli lustlikust raamatust “Minu pere ja muud loomad” või siis ise ära käies. Korfus on peamine ta looduse ilu, mida kiidetud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, 5 korda väiksem Eestist pikkuses ja 6 korda laiuses. Võrreldes väiksuse suhtes Eestiga tekib ehk tahtmine võrdlema minna, ise end suuremana tundes.

Kirjutaksin esmalt pealinnast. Korfu vanalinn meenutavat Veneetsiat. See vastab tõele – oli ju saar oma kirju ajaloo jooksul nii Bütsantsi, Veneetsia, Prantsuse kui Briti võimu all ja mõistagi jätsid nad kõik siia oma jälje. Ma loodan tuua välja parima saare ainulaadsuse kohta, ta atraktiivsuse, kultuuri ja ta inimeste kohta. Järgmisena pajatan loo saarekese ülipõnevast ajaloost. Väljakaevamiste järgi on olemas tõendusmaterjale sellest et Korfu oli asustatud juba 7.- 4. sajandil e.Kr. Saarel elasid ja tegelesid meresõidu ning kaubavahetusega tegelevad foiniiklased. Nende käsitöö oli kõrgtasemeline ja laevaehitus kvaliteetne. Esimesed kreeka asukad tulid Eviast 8 sajandil ja neile järgnes korintoslaste põgenikegrupp. Korintoslased rajasid Korfule koloonia, mis arendas kaubavahetust kõigi Aadria mere linnadega. Nii sai saarest tugev sadam. 40 a. p. Kr. jõudis saarele ristiusk ja rajati ka esimene kristlik kirik. Peale Rooma impeeriumi langemist jagati Rooma valitsetud territoorium ida ja lääne impeeriumiteks. Ida impeeriumist sai Bütsants, mille koosseisu kuulus ka Korfu. Bütsantsi võimu ajal, mis kestis 1267 a.-ni p. Kr., ründasid Korfut regulaarselt piraadid ja barbarid, seejärel langes Korfu normannide võimu alla, millele järgnes veneetslaste valitsusaeg.1267.a. vallutas saare Anjou Charles, Sitsiilia kuningas, kelle juhtimisel hakati õigeusklikke taga kiusama ning üritati kõik kohalikud õigeusu kirikud muuta katoliiklikeks. Reformatsioon kukkus läbi ja Korfu langes uuesti Veneetsia võimu alla (aastateks 1386-1797). Taaskord kannatas Korfu piraadirünnakute all. Saarel kehtis feodaalne kord, mille käigus kujunes kolm sotsiaalsest klassi: aadlikud, kodanlased ja lihtinimesed. Aadliklassi üleolek tekitas mässe, mis karmilt maha suruti. 18 sajandi lõpul vallutas Napoleon Bonaparte Veneetsia, mille tulemusena sai ka Korfu saarest Prantsusmaa osa. Napoleon saabus lihtrahva jaoks kui vabastaja ja põletas avalikult “Libro d’Oro” (Kuldne Raamat), milles olid määratletud aadlike privileegid. Samal ajal asusid inglased vallutama järgemööda Ioonia saari ja võtsid ka 1815.a. Korfu oma võimu alla . Inglise valitsuse all olemine oli Korfule heaoluperiood, sest sel ajal sai kreeka keelest ametlik riigikeel, ehitati uusi teid, parandati saare veevarusid ja täiustati haridussüsteemi. Erinevalt paljudest teistest Kreeka saartest, ei langenud Korfu mitte kunagi türklaste võimu alla ning suutis kõik türklaste järjepidevad rünnakud edukalt tagasi tõrjuda.

21. mail 1864.a. said Ioonia saared (k.a. Korfu) ametlikult Kreeka riigi osaks, mille tulemusena muutus olukord saarel stabiilsemaks.

Pealinnas kunagise sadamakindluse vastas asub mitmeid kunagisi veneetsialikke aadliresidentse. Lõunamaise taimestikuga linnapark Spianada mõjub samuti veneetsiapäraselt. Igapäevaselt lõõmava päikese all võtsime ette jalutuskäigu vanasse kindlusesse Fortetsasse. Vana kindlus meenutab Joonia saarte ühinemist Kreekaga aastal 1864 ja seal on ka müürile asetatud sündmust meenutav mälestustahvel. 1824.a.rajati Ioonia akadeemia, ehitati koole ja reorganiseeriti riigiasutusi. Praeguse lennujaama lähistel asus antiikaja Korfu, millest paraku pole küll eriti palju säilinud. Sama kehtib ka 6. sajandil e.m.a. ehitatud Artemise templi kohta, mille 1812. aasta väljakaevamistel leitud detailid on eksponeeritud linna arheoloogia-muuseumis. Igaljuhul pärast Napoleoni lüüasaamist 1815 asstal sai saarest Briti territoorium ja nii sai alguse 50 aastat aega Briti reeglite järgi. Sel ajajärgul ehitati palju, infrastruktuur arenes edasi, teed ja vee- ning kanalisatsioonisüsteemid. II Maailmasõda ei möödunud saarest,olid Mussoninilgi seoses Korfuga omad plaanid. Pärast sõda olid rasked ajad ja selles polnud midagi erinevat Kreekast, saare haldajast. Vaesus, majanduskriisis vaevlemine ja emigratsioon vältasid kuni 1960-ndate aastateni. Alles turismi areng päästis saareelu. Neljakümne aasta jooksul on Korfust saanud Mallorca ja Kapri järel Vahemere üks kõige enam käidavamaid paiku. Saare rahva keel on tõenäoliselt vanimaid Euroopas, ilu ja ajaloo rikkus oma nelja tuhande aastase teadliku ning kolme tuhande aastase kirjakeeles olemasolu jooksul loonud märkimisväärsed kultuurivarad.

Ja kui head on siinsed toidud. Igalühele neist on mingi ajastu hõng ja päritolu sisse kodeeritud. Näiteks pudding, mis tuli saarele inglastega koos 19 sajandil. Toidu maitse on eestlaste jaoks suupärane, kes me ju samuti armastame mitte vürtsist ega soolast, aga samas ürtidelt rikast . Erilise maitse annavad toitudele kohalikud vahemerelised toiduained oliivi, sidruni, köögiviljade, tomati ja kala näol. Köögitraditsioonid on sel saarel ajaloos tagasiulatuvad vanade heade aegadeni mil kokk pani ühte patta kõik kokku ja hautas seda terve päeva. Lambaliha on siiani korfulast pearoog. Klassikaline ravustoit moussakka kantakse lauale koos lambalihaga. Veini on saareriigis toodetud juba alates 4000 E.Kr. ja ka praegu kuuluvad veinid iga toidukorra juurde.

Kunagisest brittide ülemvõimust saarel annab tänaseni tunnistust armastus kriketimängu ja ingveri õlu vastu.

Praeguse lennujaama lähistel asus antiikaja Korfu, millest paraku pole küll eriti palju säilinud. Sama kehtib ka 6. sajandil e.m.a. ehitatud Artemise templi kohta, mille 1812. aasta väljakaevamistel leitud detailid on eksponeeritud linna arheoloogiamuuseumis.

Vaevalt leidub saarel turismiprospekti, millel poleks kujutatud kaht kloostrihoonet linna külje all keset vett. Nii Panaijatis Vlachernase klooster kui Pondikonisi asuvad tillukestel saartel, üks lumivalge, teine puudesalusse varjunud. Muinasjutuliselt kaunid on nad nii silmipimestavas päikesesäras kui õhtu-uduses päikeseloojangus või koguni ööpimeduses säravate märkidena.

Korfu pealinna külje all kõrguval Analipsi künkal olevat asunud antiikse Korfu akropolis. Praegu on see ala tuntud Mon Repos´ nime all. See on kunagi kuninglikule perekonnale kuulunud valdus koos villaga, milles sündis 1921. aastal Edingburghi hertsog.

Meid kui turiste huvitasid aga eelkõige rannamõnud ja saarel ringituhisemine, veetlevad türkiissinised lahesopid. Üürisime auto et olla vabad ja jõuda sõltumatutel ratastel kõikjale, näha ja avastada kõike mis võimalik. Kindlasti on saare kauneimaid paleesid Austria keisrinna Elisabethile rahva poolt armastatud Sissyle ehitatud Achillion. Palee nimi räägib keisrinna erilisest kiindumusest Homerose kangelasse ja ka oma poja vastu. Korfu paleesse põgenes Elisabeth Austria õukonna intriigide eest. Hiljem läks palee edasi Saksa keisri Wilhelm II valdusesse, kes kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni seda korduvalt külastas.

Saar on tõeline turismiparadiis. Sõna oseses mõttes “turismirannad” on Gouvia, Dasia, Acharavi, Barbati, Moraitika ja mitmed teised. Saarelikku rahu, oliivisaludest rikast rohelust, mitmeid palmiliike jätkub küllaga. Sõites ringi ümber saare leidsime kõikjalt huvitavaid uniseid kalurikülasid, randu mis valgemast valgemad, päikeseloojanguid mis hingematvad, lahesoppe, mis kõik eriilmelised aga samas kaunid. Meie kõige unustamatum päev ja õhtu koos loojanguga oli Pelestas, Korfu läänerannikul. Linnakeses kõige kõrgema linnaosakese künkale tõustes, kus pidi asuma restoran imelise vaate nautimiseks, pidime kitsastel tänavatel enne auto parkima ja edasi jala astuma. See jalutuskäik osutus omamoodi elamuseks, sest linnakese tänavad on imekitsad, ilma siltideta. Selline elamus mis avanes restoranilauas läheduses olevat mäeselga ja selle taha loojuvat päikest jälgides, jääb alatiseks meelde. Selline igaõhtune vaatemäng meelitas omal ajal keiser Wilhelm II saarele ikka ja jälle tagasi. Koht kus ta jälgis loojanguid on rahvasuus tuntud “keisritroonina”.

Ühe päeva veetsime hotellist eemal läänekaldal Paleokastritsa linnas, mis on tuntud oma 13. sajandil rajatud kloostri poolest. Kõrgel mäel rohelusse mattunud mungaklooster koos väikese kauni kirikuga kloostriaias tegutseb tänini. Teel sinna ja ka kloostriaiast avanevad vaated kaljudest ümbritsetud lahesoppidele on sõltuvalt kellaajast ja päikesepaistest erenevate siniste toonidega kordumatud.

Korfule on eriti iseloomulikud oliivisalud oma iseloomulikult “auguliste tüvedega” kuivsavisel pinnal, käänulised külavaheteed madonnakujudega ristmikel. Reisist Paxosesse ja Antipaxosesse ei tohiks Korful olles küll loobuda. Laevasõit mööda Paxose kaljusest rannikust koos sissepõigetega mõnda põnevasse grotti on elamus omaette. Laev peatus enne väikesaartele jõudmist ja meie üllatuseks pakuti võimalust ujumiseks.