Korsika - kauniduse saar, vol I

Alustasime oma reisi mai viiendal kuupäeval lennuga Pariis-Ajaccio-Pariis. Lennufirma kaudu üürisime ka auto, koha pealt leidsime Nissan Note margi, mis osutus väga mõnusaks sõidukiks. Ma ei ole kusagil varem näinud nii palju autolaenutusi, absoluutselt kõik firmad olid esindatud. Hind on seejuures väga soodne kui teha seda koos lennubroneeringuga: meie maksime kokku 506 eur 2 piletit ja auto 7 päevaks.

Algues oli plaanis, et alustame oma tutvumistreisi kohe Ajacciost, aga nähes koledaid eesilnnu ja hiidreklaame, suundusime piki rannikut põhja poole. Ilus oli see: rohekas-sinine Vahemeri pidevalt nähtaval. Paar pisikest küla jäi teele, aga need ei pakkunud erilst vaatamist. Hiljem avastasime, et põnevam oleks olnud kohe suunduda mägedesse tehes ringi Prunelli kuru kaudu
Mägesid on sellel saarel tõesti palju, õieti kogu maa sellest koosnebki. Läbisime paar väiksemat mäekuru (veidi üle 400 m), mis esialgu tundusid täiesti hirmuäratavad, sest teed on seal ju kitsad ning üks kurv ajab teist taga. Õnneks on mai algus suht turismivaba, nii et suuri busse meile oluliselt vastu ei tulnud. Muidu oleks olnud ikka paras jama, sest taganeda oli ainult merre!
Hilisem kogemus aga näitas, et need polnud mäed ega kurvid midagi.

Kusagil kella 16 paiku jõudsime imeilusasse Piana külla, kust ei raatsinud kuidagi lahkuda. Leidsime ühe öko-kodumajutuse: soojust saadi päikesepatareidega, meie toa tualett oli kuivkäimla (kusjuures see ei haisenud sugugi), hommikueineks pakuti isetehtud moose. Eriti kummaline oli rohelise tomati moos., aga maitses hâsti. No päikest neil tõesti jagub, kuigi tuul puhus kohati üsna läbilõikavalt. Oli ju alles mai algus ja kohalikele tähendas see peaaegu talve. Meie majutuskohast avanesid võrratud vaated merele, mis sedapuhku oli türkiisivärvi. Lahte kaunistaid roostekarva kaljud, les Calanches. (on kantud ka UNESCO maailmapärandisse). Vaatepilt oli tõesti uskumatult kaunis, milline värvide pillerkaar!

Järgmisel päeval sõitsimegi läbi selle piltpostkaardi. Tee tõusis ärvardavalt kõrgusse, sinimeri jäi järjest kaugemale, serpentiintee keerles üha hullemini: paar meetrit sirget, siis nõelasilmakurv, taas paar meetrit kergendust, uus nõelasilm või veidi laugjam juuksenõel (nagu ütlevad prantslased), nõelasilm, sirge, juuksenõel, nõelasilm…Hea, et pidanud ise juhtima. Iga 5 meetri järel oleks tahtnud teha pildipeatust. Õnneks on seal mõeldud ka fotonäljas turistidele: aeg-ajalt saab auto teetaskusse panna ja ise minna kaelamurdvat kaljuäärt pidi kogu seda ilu jäädvustama. Need taskud kuluvad ka marjaks ära võitluses kohalike juhtidega, keda see kaunidus ja ahhetavad turistid on ammu ära tüüdanud ja kes kihutavad nagu pöörased kurve sirgeks võttes. Sõites peab seal tõesti olema ettevaatlik, kohalikel on tobe komme kihutada vastassuuna teel ja kuna kurvid on nii järsud, on neid pea ilmvõimatu märgata.

Peale selle võib ootamatult teele astuda lehm, kits või lambakari. Kinni nad pandud ei ole, ühtegi inimasustust ka lähedal ei näe, ei saagi aru, kus siis omanikud on. Loomad ei lase end kõigevähematki autodest häirida vaid üritavad napsata lopsakaid  rohuliblesid olles ise täiesti viltu kaljurünkal. Ei tea, kuida nad seal seisavad, kas ühel pool on jalad lühemad?
Paar küla jäi taas teele aiad täis lookas sidruni- ja aplesiinipuid. Korsika apelsiinid on väikesed, aga väga mahlased.
Teeviidad teatsid, et sõidame Korsika veiniteel. No tore, oleks tahnud ju minna mõnd veinikest degusteerima, ainult et ühtegi viinapõldu küll silma ei hakanud. Tekkis juba mandrirahva mentaliteet, kes pahatahtlikult väidavad, et korsiklased ostavad odavat veini Itaaliast ja müüvad seda kalli Korsika veinina edasi. Hiljem siiski nägime viinavälju, nii et Korsika au sai päästetud ja venetta jâi tegemata.

Siiakanti jääb ka üks looduskaitse ala, Scandola reserv, kus olle eriti palju linnuliike. Meie jätsime selle järgmiseks korraks.

Calvi-imeilus väikelinn lahe kaldal, u 5000 elanikku (ehk vähemgi, sest korsiklastel olla kombeks veidi rahvaarvu tõsta). Taamal rohelised mäed, kaugemal lumised tipud, linnas värvikad nukumajad ja vanalinna  paar kitsast kaubatânavat, millede kohal kõrgub tsitadell. See on kohustuslik element igas Korsika vähegi suuremas kohas. Siin on olnud ju nii palju vaenlasi, saare himustajaid. Kunagistel kalurtitel olla olnud kôrini kallaletungijatest ja nii nad suundusid elama sisemaale ehitades bastione ja kindlusi. Calvis on u 5 km liivaranda. Rannariba on siiski kõikjal suht kitsas, ruumi pole, mäed ja meri pressivad peale. Jahisadamas kõiguvad üksikud purjelaevad. Nii romantiline !

Serpentiintee kestab u 2 kilomeetrit, edasi on ikka ilus, aga mitte enam nii pööraselt kurviline.
Selle maakonna nimi on La Balagne ja asukoht kolmetärni Porto lahe kaldal. Enne Girolata lahte jõudmist, peab läbima 268 m kôrguse Ristikuru, kust taas avanevad hunnitud vaated. Mäed on siin rahulikumad, kitsal maaribal oliivisalud, aiad. Mäed on enamasti kaetud tiheda rohelise taimestikuga, madala võsaga. Ja kui palju erksavärvilisi lilli: punased, kollased, sinised… täielik vikerkaar.

Olles juba oma paar tundi olnud madalmaal, tekkis uus adreanaliinivajadus ja niisiis suundusime taas mäkke. Plaanis oli peatuda paaris külas, mida giidiraamat soovitas, aga kuna vahemaad on väikesed, siis olime need juba märkamatult läbi sõitnud. Nagunii pidi kogu aeg kurve ja tõuse passima. Läbisime 509 m Salvi kuru ja tegime peatuse St Antonino külas, mida peab taas ülivõrdes kirjeldama. Vaated orgu, merele, mägedsse….Küla keskel olevasse tsitadelli annab ronida, aga see tasub end ära. Kes nälg, võib nautida toitu miljonivaatega restoranis. Meie eelistasime pidada piknikku vana kiriku taga mäekünkal, ka siingi miljonivaade, aga oluliselt odavam toit.

Kirikud on Korsikal enamasti Itaalia barokkstiilis, tagasihoidlikud, aga hästi hooldatud ning mitte liigselt üle kuhjatud.
Taas “maandudes” läbisime Ile Rousse nimelise linnakese, mis erilist huvi ei paku, tegemist turistidele mõeldud uuslinnaga. Kes muidugi armastab liivarannal lesida, võib siit endale leida sobiva peatuspaiga.

Calvist Ile Rousseni saab sõita “punast teed” pidi, st. N 192, mis on lai ja liikus sujub siin suht kiiresti.
Alates Ostriconi rannast, algab Agriates kaljukõrb. Seda läbib u 29 km pikkune tee. Hämmastav koht. Sõidame ikka läbi mägede, mis on hoopis teist värvi, ähvardavad-hallid, taimestikku jääb üha vähemaks. Serpentiintee algab taas, ikka kurv ja kurv ja kurv ning kurv; ootamatult pahur üksik kaljurükast eraldunud kivirahn, vahepeal paistab taas tükike sinimerd. Kuuldavasti olla see kivikõrb olnud kunagi õitsev oaas, mis inimkäte ja looduse abil oma olekut muutis. Lõpuks jõuame astustatud kohta. St Florant. See on tuntud turismiküla suure huga majutuskohtadega. Miks ka mitte, liivarand ja soe (põhjamaalasele)maikuu meri otse nina all.

Meid see koht ei ahvatlenud ja päev oli ka veel alles noor. Niisiis otsustasime edasi sõita Cap Corse suunas, st. Korsika neeme, mis kujutab endast u 60 km pikkust ja 15 km laiust poolsaart, ikka piki mereäärt, taustaks mäed. Teele jäi soodalt imeline külake Nonza, kus otsustasime ülejäänud õhtu veeta. Kuigi seal õieti majutuskohti pole, sest turismibussid teevad vaid fotopeatuse, leidsime toreda kodumajutuse Lisa juures. Hind polnud ka kallis, 50 eur ja seda suure toa ja omaette duchiruumi wc eest. Telekat küll polnud, aga ega sellega polekski midagi teha olnud, sest aknavaade kaalus üles kõiga paremad telesaated: all laisalt loksuv Vahemeri, kohati sinine, kohati roheline, millele kirgas poolkuu valgust heidab, selle alla joonistub ootamatult valge lennukijälg.. Milline rahu ja vaikus, ei taha midagi teha, kuhugi tõtata, kiiret ei ole. Siin võib tõesti aru saada korsiklaste ütlemisest, et kui sul tekib isu tööd teha, istu korraks maha ja see läheb üle!

Nonza keskel on Püha Julie kirik ja kaks restorani, mille menüü on kehv, aga hinnad kõrged ja kus istuvad peamiselt kohalikud elanikud ja ilmselt arvustavad turiste. Suveks muidugi avatakse teisigi kohti. Praegu oli veel lahti mäekünkal Nonza torni külje all olev peenemat sorti restoran. Tornist avanevad taas vaimustavd vaated, lisaks saab täiendada oma ajalooteadmisi igasse ilmakaarde paigutatud tahvlitelt tekste lugedes. Tornis müüakse Korsika suveniire, eriti populaarne on Lucia silm: kreemikas merikarp, millel peal pruunikas spiraal. Sellest meisterdatakse igasuguseid toredaid ehteid.

Külast võib ka pilgu heita rannale, mis asub mitukümmend meetrit allpool, teekond sinna paistis olevat üksjagu keeruline nii, et see atraktsioon jäi ära. Rand ei ole ka seal üldse kutsuv, vaid lausa hall tänu mägedes olnud aspestikaevandustele. Edasi sõites me nägime tervet halli kivitolmuga kaetud mäemassiivi, üle tonni aspesti olla siit minema viidud. Praegu on kaevandused kinni, ent looduses näeb inimkäte jälgi veel kaua aega.

Korsika neeme täisring on u 170 km, aga seda saab teha ka veidi lühemalt minnes Pinost Ste Lucie mäekuru kaudu idarannikule. Kui aega on, tasub ikka minna enam-vähem lõpuni Capo Bianconi. Matkajaile on seal sadu põnevadi radasid. Enne neemetippu saab pilgu heita mere äärsele kalurikülale Centuri, mis oli tuntud juba vanade kreeklaste ajal.Neemetippu tähistab vana veski. Läänepoolne tee oli taas hirmus kurviline ja kohati kehvas seisus ning hullult kitsas. Hirm kummitas pidavalt, et kui mõni buss vastu peaks tulema, mida siis teha. Õnneks vist suured bussid tipuni ei sõida või meil lihtsalt vedas. Läänerannik on oma metsiku loodusega tohutult ilus, idarannik seevastu palju tsiviliseeritum ja ka teed laiemad. Teele jääb suur kõrgete puude ja rohkete värvilise lilledega asula Macinaggio, kus ilmselt enamus turiste peatub. Teine tuntud peatuskoht on Erbalunga, üsna Bastia külje all. Kui on aega, siis võiks sõita korraks sisemaale San-Martino di-Lotasse. See mäekünkal “rippuv” küla on tuntud kaunite vaadete ja mõnusate majutuskohtade poolest.

Bastia u 37 tuhat elanikku. Korsika teiseks suurem linn, Ülem-Korsika keskus. Korsika on imeväike maa, ent tal on 2 prefektuuri (kunagi taheti teha ainult üks, aga rahvas oli selle vastu), kusjuures põhjapoolset nimetatakse Ülem-Korsikaks ja Ajaccio ümber olevat Lõuna Korsika prefektuuriks! Loogiline oleks olnud Alam-Korsika, aga see taas ei meeldinud sealsele enanikkonnale nii nagu Põhja Korsika ei meeldinud Bastia ringkonna rahvale!

Bastia osutus täitsa toredaks linnaks: keskel laiutab üks Euroopa pikimaid Püha Nicolas nimeline väljak: ühel pool varjulised kohvikud, restoranid, teisel sadam, kust ka praegu laevad väljuvad. Paar paralleeltänavat moodustavad moodsama kaubandustsooni. Vanalinna majad on toredalt värvikad, tänavad kitsad ning tihedalt korrusmaju täis, et ometi ükski päikesekiir ei akendest sisse ei saaks. Kahe maja vahele on tõmmatud lõunamaades “kohustuslik” pesunöör. Turuplats on üsna väike, samuti jahtlaevadega vana sadam. Mõlemi ümbruses leiab hulgaliselt söögi-joogikohti. Ettevaatust, need on kallid, ikkagi kohalik Champs Elysee! Kindlasti tasub võtta ette ronimisretk tsiadelli, kus praegu asub muuhulgas kunstimuuseum. Tsitadell on kenasti renoveeritud ning üllatus, üllatus: sealsed hinnad on poole odavamad kui all-linnas. Niimoodi saab väsinud matkaja toreda preemia ning ei keela endale tassi kohvi, klaasi veini või külma jäätist.

Korsika vanad majad on väga lihtsad, karmiimelised ilma igasuguste kaunistusteta, akendel luugid ees. Rõdud ja terrassid on ilmunud uuematele ehitustele. Õnneks on siiski majad lustakalt värvilsed.
Paraku vajavad paljud Bastia vanalinna ehitused remonti, vähegi kõrval asuvates tänavates on räämas maju küllaga.
Kokkuvõtvalt on Bastia täitsa tore ning rahulik, roheline linn, kus tasub peatust teha.

Corte. Edasi suundusime sisemaale, kungisse Korsika pealinna Cortesse, Sinna on u 50 km ja see kulgeb mängleva kiirusega. Tee on lai ning korralik, aga ilus: ükskõik kuhu ka ei vaataks, kõikjal roheliste puudega kaetud mäed. Taimestik on siis tõesti lopsakas.

Corte ise on imearmas 3000 elanikuga väikelinn. Järsk tee mäkke tsitadelli tasub end taas ära, vaated on unustamatud. Kõikjal, mäed, mäed, taamal veel lumiste tippudega. Tsitadellis on praegu Korsika elu kajastav muuseum ja selle ümber väga vahva vanalinn, kus tasub turnimine ette võtta.

Hotelle on seal paar tükki, kõik 50- 100 euro kahene tuba, kusjuures kõik nad on puhtad ning heas korras.

Peavâljakul kôrgub Pascale Paoli monument, tema proovis kord Korsikat iseseisvaks maaks muuta.
Corteses asub Korsika ülikoolikeskus. Linn mõjub kuidagi rahustavalt, ehk tânu lokkavale rohelusele.

• Agriates
• Ajaccio
• Bastia
• Calvi
• Corte
• Girolata
• Korsika
• les Calanches
• Nonza
• Piana
• St Florant
• vahemeri