Kuhu peaksid reisima ratsakunsti huvilised?
Maailma neli mainekamat klassikalise ratsutamiskunsti akadeemiat on Hispaania ratsakool Austrias Viinis, Cadre Noir Prantsusmaal Saumuri lähedal, Portugali ratsakunstikool Lissabonis ja Andaluusia kuninglik ratsutamiskool Jerezis, Hispaanias. Võib-olla mõtlete nüüd, et miks on niinimetatud “Hispaania ratsakool” Viinis? Noh, nimi viitab tegelikult hobuste endi hispaania päritolule.
Tänu oma tööle (olen Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi tegevjuht) on mul olnud võimalus külastada kahte neist. Kui aus olla siis ei oleks ma ise iial selle peale tulnud, kuigi olen kümneaastaselt alates tegelenud koolisõiduga. Tänapäeva koolisõit – üks kolmest ratsutamise olümpiaalast, erineb klassikalisest märgatavalt, kuigi tegelikult baseerub sellel.
Väga kiire läbilõige klassikalise ratsakunsti ehk koolisõidu ajaloost.
Esimesed killud pärinevad Antiik-Kreeka ajast, kust on leitud varaseim töö hobuste treenimise kohta. Selle kirjutas umbes aastal 400 eKr sündinud Kreeka sõjaväeülem Xenophon. Koolisõidu arendamist jätkasid sõjaväelased renessansiajal. Viini keiserlik Hispaania ratsakool asutati 1572. aastal ja tänane koolisõidutreening põhineb paljudel selle ajastu põhimõtetel.
Koolisõidust sai 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel olümpiaspordiala, kus kuni 1953. aastani said võistelda ainult sõjaväeohvitserid, mil reeglid arenesid nii, et võistelda lubati nii tsiviilisikutel ja ka naistel.
Niisiis olid need neli nimetatud ratsakooli armee teenistuses, kus hobustele õpetati eriliigutusi Capriole’i, Courbette’i, Pesade’i ja Levade’i , mille ainus eesmärk oli muuta hobune sõjarelvaks. Neid eriliigutusi treenitakse ainult nendes ratsakoolides ja tänapäeva koolisõidus neid harjutusi enam ei näe. Paljude sajandite jooksul on sõdu peetud ja võidetud hobuse seljas ning hobune on tänapäeva ajaloo oluline osa, seetõttu on need ratsakoolid säilitanud oma traditsioonid ja tänapäeval on need avatud laiemale avalikkusele turismiks.
Cadre Noir of Saumur – Prantsusmaa
Seda kohta külastasin 2019. aasta oktoobris. Mulle kui arhitektuurihuvilisele avaldasid juba enne kuulsa galaetenduse nägemist muljet hoopis väga futuristlikud tallihooned, mida ma kusagil mujal maailmas märganud ei ole: 7 maneeži, sepikoda, veterinaarkliinikut, audotooriumi (kus toimusid meie seminarid ja töötoad), raamatukogu ning kohvikut/restorani ning suveniiripoodi.
Riiklik ratsakool mahutab umbes 500 hobust neljas tallis. Tallid «Bouchet» ja «Valat» on ehitatud aastatel 1974–1976 ning neis on vastavalt võistlus- ja ratsakooli hobused. 1984. aastal valminud “Decarpentry” tallides asuvad koolisõiduhobused ning ajavahemikus 1982–1986 ehitatud “Prestige” tallides Cadre Noiri etendustel ja galadel osalevad ratsud. Keskuses pakutakse külalistele erineva pikkuse ja põhjalikkusega – alates 1 tunnist kuni suurte galaõhtuteni – ekskursioone.
Cadre Noir (inglise keeles: Black Cadre) on 1828. aastal asutatud Prantsuse sõjaväe ratsakadeemia École Nationale d’Équitation instruktorite korpus. Nimi pärineb mustadest vormiriietustest, mida kasutatakse tänapäevalgi.
Riiklik ratsakool loodi Cadre Noiri ümber 1972. aastal. Nüüd on see riikliku Tervishoiu-, noorsoo- ja spordiministeeriumi järelevalve all, teeb koostööd Prantsuse Ratsaspordi Föderatsiooniga ja saab tegevustoetust kaitse- ja põllumajandusministeeriumilt. Tugevate traditsioonidega Cadre Noiri instruktorid annavad oma teadmisi edasi nii klassikalise ratsakunsti kui ka moodsa ratsutamise vallas. Instruktoreid kutsutakse ecuyers (lähim tõlge oleks vast ratsurid) ning paljud neist on väga edukad sportlased olles saavutanud mitmeid tiitleid, kaasarvatud olümpiavõite. Hetkel on instruktoreid 42, kellest 8 on militaarse taustaga.
Cadre Noir kasutab peamiselt täisverelisi, anglo-araabia, hannoveri ja Selle Français’ tõugu hobuseid.
Cadre Noir galaetendused toimuvad 3 korda aastas – kevadel toimusid etendused koostöös Portugali Ratsakooliga, suvisel perioodil sai imetleda ratsakunsti traditsioone ülistavat etendust “Au coeur du grand Manège” (e.k. Suure maneezi südames) ning meie saime osa sügisesest etendusest elava klassikalise muusikaga.
Le Cadre Noir etendusel
Elamuse sai kätte juba enne etenduse algust – ühe Euroopa suurima: 83 meetri pikkuse ja 32 meetri laiuse ning 1 500 istekohaga sisehalli kujundus ja suurus olid muljetavaldavad. Etendus ise kulges tõustvas joones – alustades klassikalise koolisõidu liikumiste ning harjutuste tutvustamisega, järgnesid kuulekuse demonstratsioonid kitsaid takistusi hüpates, näidati harjutusi kooli- ja takistussõidus topeltkordel ning gala kulmineerus ootuspäraselt õhuhüpetega – courbette, croupade ja capriole, mida sooritasid hobused nii üksi areenil olles kui ka gruppidena.
Rohkem infot leiab SIIT
Portugali ratsakooli külastasin 2024. a. oktoobris.
Portugali ratsakunstikool sai alguse 1726. aastast, Portugali kuninga Joao V valitsemisajal. 19 sajandil ratsakool suleti, aga taastati 1990-ndatel aastatel. Kool kasutab eranditult Lusitano tõugu täkke. Minu jaoks oli see üllatav. Teadupärast on täkud raskesti käsitletavad ja omavahel üsna riiakad, seal aga seisid rahulikult kõrvuti ja olid väga taltsad. Sellise tulemuseni on jõutud sihipärase aretustööga kus paaridevalikul on tähtsaimaks peetud just hobuse interjööri – ehk käitumist. Eriti olulised tunnused olid julgus ja kuulekus, kuna Lusitano hobuseid on kasutatud aastasadu pullivõitluses.
Ratsakool asub täiesti keset linna, kus hobustel puudub võimalus elada neile loomupärast elu ja kapata ringi rohelisel aasal. See tegi mind, kui loomasõpra, veidi kurvaks. Ma ei julgenud peatreenerilt ka selle kohta küsida, kuna tunda oli, et teema oli veidi õrn. Küll aga on ratsakool oma tegevuse läbipaistvuse lisamiseks hakanud võimaldama publikul jälgida nende hommikusi treeninguid, et tutvustada avalikkusele ratsutajate igapäevast tööd.
Muidugi korraldatakse ka galaetendusi, mis kestavad umbes 90 minutit ja esitlevad eelpool kirjeldatud harjutusi, erinevaid ratsamänge ja turniire. Seda täiustavad veelgi ratsutajate ja hobuste kostüümid, sadulad ja rakmed, mis on identsed nendega, mida kasutati Portugali ratsutamise esimestel aegadel. Vaata SIIT
Mul oli au oma Portugali reisi ajal istuda õhtusöögilauas ühe ratsakooli peatreeneri kõrval, ning tundsin huvi kuidas neil õnnestus pärast pikka pausi leida info treeningmeetoditest. Vastuseks sain: raamatutest. Portugali kuningakoja raamatukogus on kuuldavasti lausa eraldi saal hobuste aretuse, pidamise ja treenimisealastest vanadest raamatutest.
Siinkohal ei saa jätta märkimata, et Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts on samuti andnud oma väikese panuse maailma sporthobuste ajalugu säilitavasse kirjandusse. Nimelt ilmus oktoobris Eesti sporthobuse ajalugu tutvustav raamat, kus presidendi teenetemärgiga pärjatud autor Raigo Kollom ning 13 kaasautorit teevad põneva reisi seltsi tegevusest läbi 25 aasta, annavad ülevaate eesti sporthobuste tõu loomisest ja aretuse arengust olümpiahobuste kasvatamiseni, kirjeldavad olulisemaid hobuseid, edukamaid kasvatajaid ja moodsa aretuse põhimõtteid. Oma loo räägivad Eesti parim koolisõitja Dina Ellermann, kes oli esimene ratsasportlane olümpiamängudel (Tokio 2021) ja paljud teised pühendunud sporthobuste aretajad.
Ratsaspordi maailmas on tänapäeval tugevalt üleval hobuste heaolu teema. Kas üldse ja kuidas hobuseid ekspluateerida inimese poolt (spordis, turismis jne). Olen isegi sellele mõelnud.
Klassikaliste ratsakoolide külastamine avardas minu maailma: mulle jõudis järsku kohale kui pikkade traditsioonidega on inimese ja hobuse suhe, millise arengu viimane läbi on teinud ja kuidas see võib edasi areneda. Olen sügavalt veendunud, et see on asi, mis ei pea üldsuse survel lõppema. Sellepärast soovitan kõigil kel maailm risti põiki läbi reisitud, võtta ette üks road trip külastamaks “suurt nelikut” et oma maailmapilti avardada.
