Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin
Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.
“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”
Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.
–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–
“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.
“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.
Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.
“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!
Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!
Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.
Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.
Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.
Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!
Tahad saada tuttavaks Marco, Tenerife ja kõigi nende hullude tüüpidega, keda ma saarel elades kohtasin? Siis võid minu seiklustest pikemalt lugeda minu blogist: http://daki.tahvel.info/tag/tenerife/page/2/
35 kommentaari
-
Eva-Liisa
1. september 2010 kell 13:38 -
Dagmar Lamp-Jõgi
1. september 2010 kell 14:13Oli nautimishetki, oli koduigatsust, kõike oli. Selles suhtes oli tõesti värviline reis. Aga see õpetas ka, et minust ei saa kunagi sellist rändurit, kes lihtsalt läheb ja jääb hea õnne peale lootma – olen vist natuke teist tüüpi inimene selle jaoks.
-
Liana
1. september 2010 kell 14:26Kadedaks, heas mõttes, teeb see julgus ja see, et näen ja katsun ise, mitte ei “avasta” raamatust põnevaid inimesi ja kohti.
-
Dagmar Lamp-Jõgi
1. september 2010 kell 14:29Kindlasti on sulgi säärased rännud veel ees:)
-
Kairit
1. september 2010 kell 16:22Armas lugu! Tore, et kirjutasid ka koduigatsusest, tavaliselt kõik kirjutavad kui chill oli ja vähesed julgevad oma nõrkusehetki avaldada.
-
Ragnar
2. september 2010 kell 21:33Koju tagasijõudmise hetk on iga sellise ettevõtmise juures alati eriti meeldiv. Oma kodus sooja diivani peal on hea tagantjärgi meenutada, et oli ikka väga äge. Isegi siis, kui tegelikult oli külm, märg ja vastik. Aga sellised kogemused, mis igapäevasest mugavustsoonist välja viivad, kasvatavad positiivset ellusuhtumist. Pealegi, rööbastega terrass, millelt avaneb merevaade on juba päris hea algus.
-
Dagmar Lamp-Jõgi
2. september 2010 kell 23:29Mitte ainult mere-, vaid ookeanivaade!
-
Efkin
3. september 2010 kell 22:28Olen 3 kuud elanud autos Hispaanias, koobas oleks to kord luksus olnud. Oleks saanud ikka magades jalad sirgu ajada. Aitäh, aitasid meenutada…
-
Dagmar Lamp-Jõgi
3. september 2010 kell 22:44Oi, väga põnev! Auto samas annab liikumisvabaduse, aga jah, kolm kuud on ikka liiga palju… ilmselt.
-
Maarja Lainevoog
4. september 2010 kell 16:08Ma tean isegi ühte tüüpi, kes taolises majas kalju sees elas. Mulle tundus päris luks elu olevat seal:)
-
Dagmar Lamp-Jõgi
4. september 2010 kell 16:27Eks ta omamoodi oligi, võrreldes lageda taeva all olemisega. Ja eestlasena ei tundu imelik ju, et vett-elektrit pole, meil suvila oli pikka aega samasugune ju, nagu paljudel teistel eestlastelgi.
-
Dagmar Lamp-Jõgi
4. september 2010 kell 16:27Ja äkki meil sama tuttav;)
-
LJB
4. september 2010 kell 17:38… tahaks ka reisima… üksi… kuhugi koopasse… 🙂
-
Maarja Lainevoog
4. september 2010 kell 18:01Kas selle tuttava nimi võiks olla juhtumisi Edgar? Eesti on ju siiski väike:)
-
Dagmar Lamp-Jõgi
4. september 2010 kell 21:35A vot, siis ikka ei ole. Aga täitsa huvitav, jah, et mitu eestlast niimoodi koopas elanud.
-
Kadri Kalme
12. september 2010 kell 13:04WOW koopas elamine, tahaks ise ka kunagi ära proovida 🙂
-
Dagmar
12. september 2010 kell 13:14Vali sel juhul sooja kliimaga koht, on palju lihtsam:)
-
Ragnar Jõgi
19. september 2010 kell 16:27Eestlased ei ole jah kooparahvas. Isegi vürst Gabrieli Jägala jõest välja õngitsenud taat ei olnud suure tõenäosusega kohalik. Samas võib koopale alternatiiviks metsa püstkoja ehitada. Olen selliseid juba mitu tükki metsades ringi liikudes leidnud. Viimatine leid oli augustis Saaremaal 300m Tehumardi lahingu mälestusmärgist Kuressaare poole. Sisemaailma vaatamiseks ja vaimseks kasvamiseks oli koht muidugi liialt läbikäidav aga vähemalt mõned päevad oli seal keegi elanud.
-
Merlin Jänes
30. november 2010 kell 16:17Hakkasin mõtlema, et mis ise samas olukorras teeksin ja kujutan ette, et mina küll poleks seal koopas elades hakkama saanud. Igatahes väga põnev lugu 🙂
-
Siiri Kuus
15. detsember 2010 kell 17:17Wow… Jah, nagu eelpool kõneleja mainis, siis eestlased ei ole kooparahvas, aga pigem oleksid enamus siiski ilmselt soojas koopas kui mõisavalitseja orjaks- seda ju eestlased alles paarsada aastat tagasi olid! Mina tahan siit ära 🙂 Isegi kui peab tualetis käima ekstreemtingimustes 😀
Aga vaat, see liiva teema- kuidas küll said KÕIK kohad seda täis olla??? -
Dagmar
15. detsember 2010 kell 17:22Eheh, ma ise ka imestasin seda liivavärki. Aga tuul oli pidev ja tugev, nii et nii ta puhus siis kogu aeg seda liivakest juustesse ja mujale juurde. Pesemisvõimalus oli ju ka ainult pudelist:)
-
Siiri Kuus
18. detsember 2010 kell 18:47No aga ikka.. Kõik praod :D??? Ikkagi tahaks ma sinna, kasvõi koopasse 😀
-
Rauno Ehasalu
29. detsember 2010 kell 17:29mm… tundub et koopas elamine toob linnalapsele ebamugavusi, kuid tõesti kõigega saab harjuda, nagu öelda et inimene suudab elada jääaja üle miks ta ei peaks saama siis 3ndlat soojal maal koopas:D tundub küll nagu mingi kiviaja värk aga ma usun et see polnud nii hull et ei võiks korrata 😉
-
Siiri
29. detsember 2010 kell 18:59Mina nõustun Raunoga 🙂 Lähme kõik koos sinna 😀
-
Terje Tollimägi
4. jaanuar 2011 kell 20:04Väga huvitav jutt. Usun, et selline reis jääb eluks ajaks meelde! 🙂
-
katukas
7. jaanuar 2011 kell 09:15lahe lugemine kipun isegi nüüd sinna
-
Siiri Kuus
8. jaanuar 2011 kell 20:15ma ikka mõtlen, et milleks kallis hotell kui koopas ka saab. Soe ja mõnus…
-
Anu
8. jaanuar 2011 kell 20:52Vau…mõnus seiklus kindlasti:)
-
Siiri Kuus
8. jaanuar 2011 kell 20:54Anu.. Võtame kamba kokku ja lähme ka koopaid vallutama 😀
-
karl-erik kirs
16. jaanuar 2011 kell 20:57tahaks ka koopas elada
-
Liisi
6. aprill 2011 kell 11:06Loova kujutlusvôimega on seda täiesti reaalne ette kujutada…:) Tôsiselt naljakas seiklus… Samas isegi hirmutav?!..vôi kuidas
-
Dagmar
6. aprill 2011 kell 13:24Just, hirmutav oli see ka, eriti minnes! Kui juba harjuda, siis ei saanudki aru, mis seal hirmsat – aga teadmatus on alati hirmus.
-
Liis Liblikmaa
18. aprill 2011 kell 10:19julge tüdruk! ja see tasus ennast sajaga ära!
-
Mari-Liis
18. aprill 2011 kell 18:57Tenerife on nii supper koht, et ma oleks nõus ka kasvõi koopas elama, et seal nädalakesegi puhata! 😀 Aga põnev seiklus!
-
Reemet Ruuben
4. mai 2011 kell 20:04mnjaa..tõeline robinsoni elu ikka 🙂
Lisa kommentaar
Õige rändur ilmselt pikemalt ei kaalugi, vaid võtab piletid ja läheb! Nii lahe, et Dagmar sellise reisi ette võttis ja seda nautis.