Kuidas me Mutter Hoppes Berliini müüri kukutasime

Kuue nädala jooksul olid Lääne-Berliini elanikud juba ära harjunud oma idapoolsete naabrite rännakutele vaba ilma imesid väisama. Juhust kasutasid pea kõik Ida-Berliini linnakodanikud, kes küll jalgsi, küll Trabanti küüdil piiripunktidest läbi käisid. Lääne rahvas aga müüri idapoolse elu kohta vastavat huvi ei ilmutanud. Selleks oli Brandenburgi värava avamist vaja.

Pakkinud lahti oma kohvrid Charlottenburgi linnaosas asuvas odavas võõrastemajas läksin kohe vana parlamendimaja poole, sest välja kuulutatud värava lahtilöömise aeg oli varsti käes. Paistis, et pool linnarahvast oli samal teel; kõik selle kandi autobussid olid puupüsti täis. Isegi mõne bussi katusel oli ajaloolise sündmuse tunnistajaks soovivaid näha.

Kuna bussi peale saamine lootusetuks osutus, ei jäänud muud üle kui värava suunas 17. juuni tänavat jalgsi käia. Tänav oli selliseks Lääne-Berliini linnavõimude poolt jonni pärast ümber nimetatud mäletamaks 1953. aasta Ida-Berliini tööliste ülestõusu, mille kommunistlik reziim vene vägede lahkel kaasabil julmalt maha surus. Seal sai ihusilmaga selgeks, kuhu see teine pool linnarahvast läinud, kes autobussidesse ei mahtunud.

Müüri kõrval olid mõlema poole linnapeade pidulikud kõned juba täies hoos, kui ma koos umbes kahe miljoni inimesega kohale jõudsin. Selle rahvamassi peale vaatasid Ida-Saksamaa piirivalvurid küllaltki aukartlikul pilgul. Dokumentide läbivaatamisest ei saanud juttugi olla kui me väravast üle piirijoone läbi surusime.

Hea õlu ja rahuldav toit

Alles kui olin juba kindlalt DDR’i territooriumile sisenenud, tuli pähe mõelda, milleks siia ikkagi tuldud. Sinnamani kõlbas ju väravast läbi saamine eesmärgiks omaette. Et maailma kõige tähtsama tegevuse ehk õlle joomise poole pöörduda, tuli endale idapoole pappi muretseda. See probleem aga lahenes kellegi sõbraliku kodaniku lahkel abil, nii nagu tol ajal kombeks oli.

Alles hiljem sain päriselt aru, et vahekord kolm idamarka ühe läänemarga vastu külalise jaoks just kõige õiglasem ei ole. Valuutareziim oli Ida-Saksamaal veneaegse rublakorraga sarnane. Kuigi idavaluuta toomine üle piiri oli rängalt keelatud, sai Lääne-Berliini valuutaputkades täitsa avalikult ühe läänemarga eest 12 idamarka kätte. Seda võimalust saigi järgnevatel päevadel edukalt kasutatud.

Mu eelmisest külaskäigust Ida-Berliinis oli juba 10 aastat möödas, mistõttu sobiva joomahoone üles otsimisel ei saanud oma mälule toetuda. Eks mulle siiski õlle lõhnad ninna kanduvad, kus iganes ka ei viibi. Nii olingi varsti Mutter Hoppe nimelise õlletoa uksel Marxi Engelsi väljaku kõrval. Siia, aga mitte sammugi kaugemale!

Mutter Hoppe oli üsna lihtsa, kuid sellegipoolest hubase välimusega väike kõrts. Õhkkond sarnanes mingil määral kunagise Wagon Litsi omaga, mis Balti jaama kõrval Põhja Puiesteel asus. Raadios kõlasid läänepoolsed saated; püsiklientide sõnul oli see nii juba ammu olnud. Jutt käis selles kõrtsis ka külaliste vahel üsna vabalt. Tänaseni meenutan sooja südamega neid toredaid riigivastaseid jutuajamisi, mis nende päevade jooksul Mutter Hoppes aset leidsid. Meeles on samuti mõned suurepärased inimesed, kellega tookord tuttavaks saadi.

Ida-Saksa võimud surusid edukalt mitmeid saksa traditsioone maha. Ühest jäi nendel siiski lahti saamata: õlle pruulimise ja joomise kunstist. Kuigi terves Ida-Berliinis oli ainult üks õlletehas, ei jäänud VEB Getränkekombinat Berlin oma toodangu kvaliteedi osas lääne kolleegidest maha. Selle oivalise kraami kaasabil sai tookord hommikuti pead parandatud, pärastlõunat oli juba terve ilm paremas korras.

Süüa anti Mutter Hoppes ka. Ega seal toit päris luksuslik ei olnud, aga ikkagi parem kui näiteks see, mida Tallinna sööklates rublade eest laua peale kanti. Hind polnud ka paha. Jõulupäeval pärastlõunat jõin kuus kannu õlut, panin nahka tugeva portsu seapraadi ning haarasin kõrtsist kaasa paar karpi kuuba sigareid. Selle kõige eest küsiti raha, arvestades et vahetustehing sai lääne pool ette võetud, umbes sama palju kui tol ajal Helsingi kõrtsides kahe õlle eest. Kuidas “tööliste ja talupoegade riik” seda endale lubada sai, jäi mulle arusaamatuks.

Piiri ületamise protseduurid järgnevatel päevadel enam niisama lihtsad ei olnud. Brandenburgi värav oli edaspidi ainult sakslaste jaoks avatud. Teistel tuli kas kurikuulsa Checkpoint Charlie või Friedrichi tänava raudteejaama läbi käia. Sel puhul tuvastasin siiski piirivalvurite juures midagi väga kummalist: nad käitusid lausa viisakalt!

Kõige soojemad mälestused Mutter Hoppest jäid jõululaupäeva õhtult. Tollal said seal kokku kaks naabrimeest, kes üksteisest paarisaja meetri kaugusel elasid. Üks siiski idas, teine läänes. 28 aasta jooksul ei mehed olnud kokku saanud. Müüri kerkides olid noored poisikesed, selle kukkudes juba soliidses vanuses mehed. Sellist jõulumeelt ja jõulurahu tunnetamist pole kunagi enne ega pärast olnud.

• Berliin
• berliini müür
• brandenburgi värav
• Checkpoint Charlie
• ida-berliin
• ida-saksamaa
• Mutter Hoppe
• saksamaa
• Trabant