Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

Kuidas me Ruhnu sõitsime

3. september 2010
Valasin uusaastaööl õnne ja see kujutis, mis tinast moodustus, tuli kõige ehtsam purjekas. Nüüd hakkab juba suvi läbi saama, purjejahtide otsi olen saanud kinnitada erinevates sadamates praktikal olles, aga merele pole nendega üldsegi saanud. Sellepärast, jah, just sellepärast koukisin välja ühe loo aastast 2008, kui sõpradega Ruhnul käisime. Mõtlesin jupp aega, kas ikka tahan merele minna meestega, keda ma ei tunne ja jõudsin järeldusele, et no mis seal ikka - kui nad iseennast usaldavad, võin mina ka neid usaldada, onju? Sellepärast kirjutangi:)

Reede õhtul pidime Pärnu Jahisadamast startima kell viis, seitse inimest kummipaadis, sihtkoht Ruhnu. Lahkumine venis, sest polnud õiget “lennuilma” – tuul oli tugev ja vihma sadas. Laadisime ennast nii kaua jahisadama restos, mis Martti poolt vaadatuna oli viga. Õppetund nr 1 – ära söö kunagi tundmatut toitu enne tundmatut seiklust! Mehe kõhuvaevad algasid 3 tundi enne Ruhnut pimedal möllaval merel ja lõppesid alles hommikul kell 4 kämpingu terrassil unne suikudes.

Kell oli 8 läbi, kui Pärnust otsad lahti saime ja umbes kell 01:16 saabusime Ringsu sadamasse. 5 tundi hüppamist üle paari-kolmemeetriste lainete. Laine otse vastu ja kuu kuklas. Olin valmis suuremaks merehaiguse puhanguks, aga hetk halba enesetunnet saabus alles peale tankimispeatust, kui olime juba 4 tundi sõitnud. Kiire eine kaladele ja kõik oli jälle ok. Võrreldes Martti kannatustega (oo, sa mu kangelane!), mida ta sõidu ajal kellelegi ei rääkinud, oli minu mõneminutiline üle parda kõõlumine köki-möki.

Lained loopisid paati nii, et paadi ääre peal istuda sain ainult reisi alguses, püstiseismine kuulus mu sabakondi säästuplaani. Liivi lahel läks igatahes huvitavaks – Tammemägi (Raplas asuv küngas) on nende lainete kõrval täitsa poisike. Südaööl seisin keset paati püsti ja hoidsin pakkide kinnitusnöörist kinni, jalad pidid kogu aeg põlvest nõks kõverdatud olema, et paadi hüpekatega kenasti kaasa minna. Vahepeal olid tallad õhus, siis andis paadi põhi neile matsu ja siis hüppasin jälle üles. See on väga fann, kui kestab lühikest aega, aga tubli trenn, kui kestab tunde.

Pikka aega paistis paremast pardast Kihnu saar, tundus, nagu ujuks ta meiega kaasa. Tegelikult liikusime ilmselt väga aeglaselt. See, mis mulle tundus pimedas hull kihutamine, oli tegelikult 16 – 17 kilomeetrit tunnis. Lihtsalt väga konarlik tee oli (selle asja me lubasime üles võtta, et miks Eesti Vabariik ei ole Ruhnu suunal korralikku teed ehitanud, nii et inimesed peavad nüüd siin loksuma niiviisi…). Tundsin ennast nagu Pipi Pikksukk püsti hobuse seljas, mis minu treenituse astme juures oli selgelt üle oma varju hüppamine. Jalad väsisid ikka väga ära.

Kui Kihnu tuled enam ei paistnud, ei paistnudki enam mitte midagi. Mis kellaaega puutub, siis GPS lihtsalt julmalt valetas meile ja kui olime arvanud, et südaööl ehk kohale jõuame, oli sõita jäänud veel 1,5 tundi. Radaripeegeldi sadas kolinal alla sellest kohast, kus ta oma rolli pidi täitma, sõidu ajal me seda tagasi ei saanudki, aga õnneks pole Ruhnu suunal öösiti erilist laevaliiklust. Pimedas tuli hull uni peale, aga paadi ääre peal polnud mõistlik tukkuda, üle parda kadumist poleks keegi märganud. Selles paadis polnud istmeid. Tukkusin natuke püsti seistes. Ja mõtlesin, et ma pole sellises olukorras olnud alates sellest, kui mul lapsed tulid. Mitte et möödapääsmatus ja ebameeldivas olukorras, vaid sellises olus, kus pead ilmutama vastupidamisvõimet. Et selline väike proovilepanek nagu vanasti mägedes matkates või paduvihmaga jõe peal sõites, kui ei teagi kui palju minna on ja kas ma ikka jaksan, aga pean usaldama seda, kes neid asju teab ja lihtsalt hoian ennast koos nii kaua kuni teekond kestab. Seda mõtlesin ka, et lapse koju jätmine oli selle nädala kõige õigem otsus.

Kummipaadiga pimedal õiendaval merel olla on väga eriline kogemus. Ja augustiöö oli soe isegi merel.

Kui peale kella ühte öösel Ringsu sadamasse libisesime, oli sadamavaht muidugi juba magama läinud. Sadamakõrtsis käis hoogne tantsupidu, süldimuusika hõljus üle paatide ja meie saabumist ei märganud keegi. Meid ei oodanudki keegi. Ainult Buldersi talus olid paar tulukest meie jaoks põlema jäetud, pererahvas magas.

Pimedal saarel pole kaardist abi. Katre suutis baaripoisi ära rääkida, et see meie kodinad Buldersisse sõidutaks (autoga, millel ühe tagatule asemel oli auk, nagu hiljem päevavalges tuvastasime) ja ma sõitsin kaasa, üritades silmad punnis teed meelde jätta, mida mööda kõik see kamp jalgsi kohale juhatada. Isa ja Ema olid omale kämpingu orgunninud ja me hõivasime selle ülakorruse, väljaarvatud Martti, kes esimese öö magas seedetehnilistel põhjustel õues  ja Andre, kes püstitas telgi. Kell 3 saime magama.

Hommikul vaatasime huviga, kuhu meri meid kandnud oli. Nautisime tsivilisatsiooni hüvesid (dušš ja kohv) ja läksime kõndima. Kõigepealt poodi ja sealt läbi seenemetsa Limo randa. Meri oli hall ja sile ja vahtis meid sellise näoga nagu poleks tal meie eelmise öö väntsutustega midagi tegemist.

Pildil on Ruhnu tripi kõige armsam leid (kui vana puukirik välja arvata) – sokike Limo rannas (no tegelikult kivi). Jätsin ta sinna, ei raatsinud puutuda.

179 kommentaari

  • Martti
    3. september 2010 kell 07:17

    See sõit ei lähe mul elu sees meelest… 😀

  • Lindalinda
    3. september 2010 kell 07:59

    Mõnus lugemine, armas pilt

  • Kalle
    3. september 2010 kell 08:28

    Meenutab veits enda hiljuti toimunud sõitu tln-kelnase. aga väga mõnus.

  • Timpsik
    3. september 2010 kell 08:52

    Väga lahe 🙂

  • Aira
    3. september 2010 kell 09:10

    Ruhnu looduse ilu peaks ju kompenseerima meresõidu raskused 🙂

  • Merle
    3. september 2010 kell 09:12

    Huvitav kogemus ja hästi kirja pandud:)

  • Ene
    3. september 2010 kell 09:21

    Meri on, meri jääb, meri olema peab…

  • Monika
    3. september 2010 kell 09:28

    Ülle,sinu jutukesi on alati tore lugeda:)

  • Meelis
    3. september 2010 kell 09:49

    Kena, keikse jutuke;)

  • Birgit
    3. september 2010 kell 10:33

    Väga äge lugu, Ülle, sa oled meie tõeline Merenaine 🙂

  • Riina
    3. september 2010 kell 10:36

    Meri ja Sina – iga ilmaga:)

  • Rafael
    3. september 2010 kell 10:47

    Olenemata sellest, et aknast välja vaadates näed kuidas puud tantsivad tuule käes ning vihm peksab vastu aknaluada, tekib ikkagi kohutav tung merele ja Ülle lugu ainult võimendab seda tunnet.

  • Kadri
    3. september 2010 kell 10:47

    Vahva jutt! Ja see sokk-kivi on tõeliselt armas 🙂

  • Astra
    3. september 2010 kell 11:03

    Äärmiselt vahvalt kirja pandud ja sobib tänase ilmaga väga hästi kokku 🙂

  • Jana
    3. september 2010 kell 11:05

    väga hea lugu:)

  • Veikko
    3. september 2010 kell 11:18

    Väga mõnus lugemine.

  • Niina
    3. september 2010 kell 11:29

    Tore lugu 🙂

  • Anne
    3. september 2010 kell 11:52

    Tubli, Ülle!
    Sinul ideid jätkub!

  • nuustik
    3. september 2010 kell 12:31

    Head reisi!

  • Anne
    3. september 2010 kell 12:47

    Täitsa tore ja huvitav jutt 🙂

  • mart
    3. september 2010 kell 12:51

    väga tore seiklus!

  • Jaano
    3. september 2010 kell 13:02

    Ülle sinu elu ei ole ikka kunagi igav. Uus seiklus igapäev.

  • Imbi
    3. september 2010 kell 13:35

    Sinu seiklused tuletavad meelde enda seiklusi merega ja just kõige säravamad on olnud need Ruhnus!

  • Sirje
    3. september 2010 kell 13:46

    mõne tunniga 23 kommentaari! kuidas seda tehakse 😀

  • Juula
    3. september 2010 kell 13:55

    Ülle on meresool 🙂

  • Ülle Raavel
    3. september 2010 kell 13:56

    Sirje, seda tehakse nii, et kõigepealt korjatakse omale pika elu jooksul sõpru vähemalt sada+, no ja siis antakse neile teada, et siuke värk on käimas, et “aikesti” merele vaja:)
    Aitäh, armas rahvas, toetuse eest! Kes veel kommenteerinud pole või reitingunuppu vajutanud – andke tuld, pliis!!!

  • Ivika
    3. september 2010 kell 13:58

    Sa suudad ikka üllatada Ülle! Kohe näha et tegude inimene!

  • Inese
    3. september 2010 kell 14:16

    Väga armas 🙂

  • Egle
    3. september 2010 kell 14:18

    Nii armas seiklus:)

  • M
    3. september 2010 kell 14:32

    🙂

  • Merli
    3. september 2010 kell 14:47

    Mõnus lugemine:)

  • Allan
    3. september 2010 kell 14:59

    Olen ikka oma lastele õhtujutte lugenud küll tontidest ja printsessidest ja igasugu muid muinasjutte, kodused raamatud on ammendumas, juba käime raamatukogus, aga kui sellele järg tuleb, on minu mured murtud – “kalamehejuttu” pole ma enne lastele lugnud 🙂

  • maria
    3. september 2010 kell 15:02

    🙂

  • Malle
    3. september 2010 kell 15:04

    Edu! 🙂

  • Malle
    3. september 2010 kell 15:05

    (:

  • linda
    3. september 2010 kell 15:22

    🙂

  • mart k
    3. september 2010 kell 15:25

    Anna minna!

  • anneli
    3. september 2010 kell 15:45

    Edu!! 🙂

  • Helen
    3. september 2010 kell 15:54

    hihi, väga vahva :))

  • Ilona
    3. september 2010 kell 15:55

    Tõsiselt vahva jutuke;))

  • Ulle
    3. september 2010 kell 16:05

    Ülle huumor tekitab sõltuvust 🙂 Siinkohal jälle uue nurga alt. Olen juba pikka aega tema blogi salajane austaja.

  • Ulvi
    3. september 2010 kell 16:12

    Vahva lugu! Mässav meri ja kummipaat….huuuuh. Julge naine. Hoian pöialt!

  • Annika
    3. september 2010 kell 16:25

    Nii tore lugu. Edu sulle uute seiklustega. 🙂

  • annika anka
    3. september 2010 kell 18:09

    merd sõita on mõnus:) Hääd reisi:)

  • Marie
    3. september 2010 kell 21:25

    Dakil on peaaegu poole rohkem pöidlaklikke, aga see lugu siin on igatahes huvitavam.

  • Heli
    3. september 2010 kell 23:16

    Oleks saapa üle võinud värvida roheliste vetikatega:)

  • Silvi
    3. september 2010 kell 23:18

    Ah et seal see merekirg pärit ongi:)

  • Ene
    3. september 2010 kell 23:19

    Siin on naine, kes mehi “täis” ei tee. Edu sulle, Ülle. Tuult purjeisse :))

  • Raili
    4. september 2010 kell 07:55

    Väga tore lugu! Ja kui juba purjetad, siis tule meilt ka siit pôhjast läbi onjä! 😉

  • Sander
    4. september 2010 kell 10:09

    No kui inime kohe tahab sügisesel ajal kuskil märjal, udusel ja tormisel merel kooserdada, selle asemel, et soojas toas tugitooli ja voodi vahel tatsuda, laske tal siis ometi minna.

  • Kaupo
    4. september 2010 kell 10:48

    Huvitav ja meeldejääv lugu, edu Sulle 🙂

  • Loonis
    4. september 2010 kell 11:23

    Oehh, mida kõike meri näind pole! Sellisein stuntnaisi ka veel…!

  • R
    4. september 2010 kell 13:31

    🙂

  • k.
    4. september 2010 kell 18:36

    hea lugu 🙂

  • A.K
    4. september 2010 kell 18:50

    Tore Lugu!

  • R.R
    4. september 2010 kell 21:14

    Väga lahe!

  • G.
    4. september 2010 kell 21:15

    Go Ülle GO

  • Erkki
    4. september 2010 kell 22:31

    Kõva lugu ja kõvad sõitjad. Järgmisi lugusid ootama jäädes…

  • Lii
    4. september 2010 kell 23:47

    Väga vinge! 🙂

  • Mia
    5. september 2010 kell 12:17

    väga vahva!

  • Kaur Matthias
    5. september 2010 kell 13:16

    Hoian empsile pöialt! =)

  • unetiiger
    5. september 2010 kell 15:47

    Hoian pöidlaid, et valik langeks just sulle!

  • Päike
    5. september 2010 kell 16:53

    Väga kift:) Edu:)

  • S
    5. september 2010 kell 18:31

    lahe

  • Mariann
    5. september 2010 kell 20:30

    Tuult purjedesse!

  • jazzk
    5. september 2010 kell 20:53

    normaalne ja lahe jutt. Edu!

  • Katy
    5. september 2010 kell 21:43

    Väga armas lugu;)

  • dr MP
    5. september 2010 kell 22:15

    olen ruhnu sadamaeluga kokku puutnud. saan öelda, et üldine poliitika on alati kõiki sadamasse saabujaid vastu võtta. reeglina teeb seda sadamameister isiklikult, vahetevahel on ehk mõni abimees. see on hea komme. et sind vastu ei võetud, on harv erand ning juhus. kui tormisema ilmaga ruhnu teel oled, siis võta kõne sadamasse ette ja küsi kasvõi ilma järgi. siis leiad kindlasti sadamas vastuvõtu ning ka sinu enda turvalisuse huvides on, kui oma liikumisest teisi informeerid…

  • Ülle Raavel
    5. september 2010 kell 22:32

    dr MP – jah, nii see on, et sadamakaptenid reeglina alused vastu võtavad, meie Ruhnu saabumine oli tookord lihtsalt pisut ekstreemne. olime arvestanud, et kell 8 õhtul saabume, aga saime alles Pärnust kell 8 minema. Eestis on enamus väikesadamaid sellised, kus öösiti keegi ootel ei ole (v.a. Lohusalu, võibolla mõni veel). Tegelikult me olime ka ette helistanud, aga loogiline, et sadamakapten ei jaksanud meid poole ööni oodata. Hea oli viimaks kohale jõuda, eks me ikka vähe segased olime, et vastu ööd minema hakkasime. Muidu see saabumine Ruhnu oli isegi romantiline, võiks öelda. Peale suuri väntsutusi vaiksesse hästivalgustatud akvatooriumi libiseda, taustaks piduhääled kõrtsist ja augustiöö ritsikad. Tagantjärele mõnus meenutada:)
    P.S. Tänan toetuse eest, kõik see rahvas, kes siin kommenteerimas-klikkimas on käinud! See värk siin röövib mu une…

  • eva
    6. september 2010 kell 08:33

    tore jutt!

  • Kosla
    6. september 2010 kell 08:56

    Meest sõnast, härga sarvest! 🙂 Kes teisele otsad paneb, see plusspunkte teenib.

  • H.
    6. september 2010 kell 09:36

    :):)

  • E:)
    6. september 2010 kell 09:38

    🙂 Tubli!

  • Ragne
    6. september 2010 kell 11:11

    Väga hea lugu 🙂

  • R
    6. september 2010 kell 14:18

    Ülle kui reisikaaslane s.o. hulga mõnusaid reisijutte pealekauba:)

  • Juula
    6. september 2010 kell 14:51

    Ülle kui asjatundja s.o paberite ja kogemustega spetsialist, kes mere ees põnnama ei löö 🙂

  • Ülle Raavel
    6. september 2010 kell 15:48

    ääärge nüüd jamage – paberid mul on, aga kogemust pole ollagi või kui, siis ainult merehaiguse alal olen kõva tegija, seda on nii palju kogetud, et enam ei oska kartagi.
    Olen muidu aina tänulikum iga toetusavalduse eest, sest kuna vahepeal siin pisut reegleid ringi tehti, läheb tihedamaks rebimiseks (vt kommentaare siit: http://blog.gomaailm.ee/saadame-uhe-blogija-tatte-ja-matverega-umbermaailmareisile)
    Selle sama Ruhnu sõidu kohta on mul omal mitu juttu, sest olime seal mõni päev ja tagasi ka ometigi sõitsime, aga ei hakka siia copy-paste tegema, et rohkem kommentaare saada niisiis mitme loo peale kokku (kaasvõitleja Ovele nii lubati, küllap siis teised ka võivad). Ei tundu õiglane selline asi nende suhtes, kes oma mitut lugu väärt reisid on võistlemiseks ühte postitusse kokku pressinud, sest võitma pidi ju üks konkreetne postitus. No ma nii meeleheitel ei ole, jätkan oma jupikese looga:)
    Mis seal ikka, reklaamige seda lehte siin ja mu lugu ka, kus aga saate, jagage näoraamatus ja rääkige sõpradele, mis pula asi siin käimas on!

  • Ralf
    6. september 2010 kell 18:29

    Selle loo kirjutaja julgeks küll purjeka peale võtta 🙂 Lugu ise haakub ka kõige paremini teemasse.

  • Priit
    6. september 2010 kell 21:21

    Tore lugu 🙂

  • riina
    6. september 2010 kell 21:40

    Tore lugu!Mingu Sul hästi,need toredad poisid võtavad su kindlasti kaasa!

  • Rix
    7. september 2010 kell 07:40

    Tuult purjudesse!

  • kadi
    7. september 2010 kell 08:44

    väga tore!

  • Maria
    7. september 2010 kell 10:17

    Lõpp hea kõik hea!

  • R
    7. september 2010 kell 11:01

    Äge!

  • Liise
    7. september 2010 kell 15:07

    Ruhnu on alati hea minna, olgu merd või õhku mööda! Kõike head!

  • Kai
    7. september 2010 kell 17:38

    Oh, tahan ka Ruhnu! Ülle, sobiksid maailmaränduritele päevaraamatupidajaks. Pealegi Sind *irmsaste* huvitab, kuidas Tätte Jaan Lesta puhastab, saaksid kohe otseallikast teada! Igatahes hoian pöialt!

  • Kaari
    7. september 2010 kell 19:56

    nooo see on ju lausa hädavajalik, et sa kaasa saaksid! pöidlad pihku.

  • Karel
    7. september 2010 kell 20:03

    tiptop lugu 🙂

  • Veigo
    7. september 2010 kell 21:32

    Väga lahe seiklus. Igal ühel peaks midagi sellist jutustada olema. Edu 🙂

  • Raili
    7. september 2010 kell 22:26

    Kihvt jutuke:) Loodan, et saad veelgi suuremate seikluste osaliseks!

  • Ülle Raavel
    8. september 2010 kell 06:41

    Tänud heasoovlikkuse eest kõikserahvale! Ja Kai, mulle õudselt meeldib, et kirjutad nii Tätte Jaan kui Lest suure algustähega! Väga meeldivalt lugupidav:)

  • E
    8. september 2010 kell 08:54

    …igati muhe lugu! 🙂

  • Taavo
    8. september 2010 kell 10:34

    Tuleb välja, et me kordasime täpselt sama seiklust kuu aega tagasi, siis kaks aastat hiljem ülalkirjeldatud reisist. Alustasime Munalaiult samuti kell kaheksa õhtul ja saabusime Ruhnu pool üks öösel, 10-12 m/s otse vastu, ma tean mida sa tundsid 🙂 Võin kinnitada, et tee Ruhnu suunal on endiselt täpselt sama konarlik – mitte midagi ei ole muutunud. Maabusime lautrikohas Ruhnu põhjatipus, ei viitsinud veel ümber saare Ringsu sadamasse pressida. Eks meie paat oli väiksem kah, kõigest neljakohaline.
    Jalgsimatk läbi pimeda metsa Ruhnu keskusse oli selle kõrval täielik piknik ning juba pool kaks riputasime Liise talus märgi riideid kuivama.

  • Lilja
    8. september 2010 kell 11:02

    Super seiklus! Las laine möllab ja vesi vahutab! Edu Sulle!

  • M S
    8. september 2010 kell 11:48

    Väga vahva 🙂

  • Kersti
    8. september 2010 kell 11:53

    Tore lugu ja väga lahe leid…!

  • Katarina
    8. september 2010 kell 12:43

    Ilus ja soe lugemiskogemus…

  • Kristel
    8. september 2010 kell 13:23

    tore lugu:)

  • Max
    8. september 2010 kell 13:41

    Tore!

  • Ever
    8. september 2010 kell 13:47

    tore-tore

  • Ralf
    8. september 2010 kell 13:59

    Tore lugu:)

  • Janek
    8. september 2010 kell 14:06

    eriti tore lugu

  • Annika
    8. september 2010 kell 14:30

    Loe ja toeta vahvat naist!Kui kommenteerida ei viitsi, siis vajutage seal vähemasti reitingunuppu, see ka läheb arvesse! 🙂 Palju edu Üllele!:)

  • Rauno
    8. september 2010 kell 14:30

    Tore lugu.

  • Anu
    8. september 2010 kell 14:38

    väga lahe lugu.

  • Helle Treier
    8. september 2010 kell 15:05

    Olete ikka vahvad rändurid!

  • Peep
    8. september 2010 kell 15:06

    Julged inimesed, mina oleks igal juhul Pärnusse jäänud.

  • Helle
    8. september 2010 kell 15:09

    Super!

  • humax
    8. september 2010 kell 16:12

    amazing story !!

  • Maarika Leenurm
    8. september 2010 kell 16:34

    Väga tore ja muhedalt kirjutatud lugu. Hiiva aga ankur ja tuult purjedesse. Millegi pärast meenusid laulusõnad: “Ei meelest läe mul iial Le Havre`i kuumad ööd…”

  • einz
    8. september 2010 kell 17:41

    huvitav

  • v-x
    8. september 2010 kell 21:04

    Pole sõnu… 🙂

  • Leen
    9. september 2010 kell 10:13

    Ruhnu on super paik, kuigi sõitsin sinna lennukiga ja selliseid kohalejõudmise elamusi ei saanud.

  • R
    9. september 2010 kell 10:43

    Hoian sulle pöialt!!!

  • Timo K.
    9. september 2010 kell 12:32

    Ei ma põle Ruhnumaa peal käind ega Ruhnu naise …. (paus) …. kangust näind!

  • Vaike R.
    9. september 2010 kell 13:38

    Hirmu tekitav! Oleksin jäänud Pärnu.

  • Signe Rääk
    9. september 2010 kell 14:23

    Oled lehe ja hea matkasell nagu ma tean,lisaks veel hea fotograaf! Edu sulle.Lugu põnev. Signe

  • Ülo
    9. september 2010 kell 18:50

    100 versta selliste tingimustega on ikka päris ränk

  • Juula
    10. september 2010 kell 13:02

    Kui ilm on kuratlikult sant ja Ülle satub merehädalisena Läänemere ükskõi mihukesse randa, siis abi küsimisega s.t. keelega ei jää ta hätta! Ülle valdab eesti, saare, rootsi, soome…jne

  • Ülle Raavel
    10. september 2010 kell 13:28

    Tänan kiitmast, Juulakene, aga soome keelt ma üldsegi ei oska, heal juhul “huomenta” ja “apua” väänan välja.
    A kuulge, jube lahe, et teid siin nii palju käib! Ei jõua kohe ära tänada:)

  • Ene
    10. september 2010 kell 13:30

    Oled igati sobilik kätepaar laevas. Paned võrku, nõuad võrku, lapid (parandad) võrku 🙂

  • Ülle Raavel
    10. september 2010 kell 13:34

    Aaa, Ene, seda et… me võrgule vist ei jõua seekord:)

  • Silja
    10. september 2010 kell 18:32

    :D, ei no ma ei kujuta,kes siis veel kui mitte Ülle :),
    nii ihu ja hingega merenaine(mees).
    Kõik olemas mis vaja, best 😉

  • sven-marten liaks
    10. september 2010 kell 19:47

    väga lahe lugu 10+

  • Ede
    11. september 2010 kell 09:53

    Väga hea kirjutaja oled alati olnud…oleks ju täiesti õiglane, kui üks vapper naine, kes asju hingega teeb (mereasju ja kirjatükke) auhinnatud saaks!

  • Kadi
    12. september 2010 kell 11:15

    Lahe, lugu 🙂 Mul ka toredaid mälestusi Ruhnu ja sealt ära saamisega ..

  • Monika
    12. september 2010 kell 11:45

    Igatahes võitu väärt lugu:)

  • Kadri Kalme
    12. september 2010 kell 13:23

    Eestimaa on tore koht 😀

  • Maris Taim
    12. september 2010 kell 14:42

    Super, võitu väärt lugu:-)

  • Anne
    12. september 2010 kell 16:36

    Väga hea! Sinuga vôib merele minna! 🙂

  • Juula
    12. september 2010 kell 19:57

    Üllel on meregeenid juba vanaisast saati sees. Vanaisa aitas hulga inimesi üle Läänemere ja seda teeb ka Ülle praegu, et inimestel see rõõmsalt ja rahulikult toimuks:)

  • kats
    12. september 2010 kell 22:13

    🙂

  • MARIS
    13. september 2010 kell 14:38

    Üle minu möistuse lugu,sest ise armastan merd vaid kaldalt vaadata hoolimata meregeenidest,mis peaks ka minul veres olema.Ära liiga julgeks muutu!Edu igatahes.

  • Peeter
    14. september 2010 kell 16:49

    Marttil on seedimisega alati mingi jama…

  • Orm
    14. september 2010 kell 17:13

    See kena lugu tekitab esiteks ägeda kummipaadi isu (mul kunagi oli, aga varastati ära ja nüüd võtan muudkui hoogu, et osta uus) ja teiseks pakitseva Ruhnu isu (Ruhnu ja Abruka näikse olevat viimased asustatud väikesaared, kuhu pole veel sattunud)

  • Jaak
    14. september 2010 kell 17:14

    Poleks arvanud, et Ülle, va emakapten, selline mereemakaru onnn. Elan kaasa. Marttile sobib aga veealune elu rohkem 😉

  • Ave
    14. september 2010 kell 19:26

    Sulg Sul libiseb, vapper naine. Edu !!

  • Ingrid
    15. september 2010 kell 11:53

    Vägev!

  • Juula
    15. september 2010 kell 11:58

    Normaalne!!!!

  • laina
    15. september 2010 kell 12:09

    vahva

  • SIRJE
    15. september 2010 kell 12:11

    vägev

  • Krista
    15. september 2010 kell 13:16

    Lahe lugu! Edu!

  • Illu
    15. september 2010 kell 17:30

    Hea lugu, tubli naine!

  • Kadi
    15. september 2010 kell 22:01

    Väga vahva lugu!

  • sven-marten liaks
    16. september 2010 kell 15:20

    väga lahe

  • Mare
    17. september 2010 kell 11:33

    Väga lahe lugu!

  • Marge Reiljan
    17. september 2010 kell 17:32

    Hoiame Sulle pöialt! Oled väga mitmekülgne inimene, Sinuga juba igav ei hakka.

  • Reet Sarapuu
    17. september 2010 kell 18:13

    No oli see alles reis.Väga vahva lugu:)

  • N.
    17. september 2010 kell 19:09

    Igatahes, igatahes …

  • Meeli Janes
    17. september 2010 kell 19:31

    Tore, et Sul matkapisik alles on! Oleks vast vahva Su reisielamustest üle Läänemere lugeda! Tuult purjedesse!

  • jaanus
    17. september 2010 kell 20:02

    Väga hea reis oleksin ka tahtnud sellises seikluses osaleda seda enam, et tegemist sünnist saada sõbraga. Olge tublid ja jätkake samas vaimus

  • Ann
    17. september 2010 kell 20:56

    Tore lugu, soovin igati edu!

  • Purjekas
    17. september 2010 kell 21:02

    Puult turjedesse 🙂

  • Marje
    17. september 2010 kell 21:44

    kena lugu küll, meenutab endagi seiklusi samal marsruudil. Olge ikka sama tublid ja jõudke alati kohale!

  • lagrits
    18. september 2010 kell 00:20

    Loodan, et sul on aega mõnel pikemal merereisil, kui kõik sujub (ja teades sind, siis miks ta ei peaks sujuma) ning alus vaikselt ujub, see Ruhnu kivi sokiks kududa. Ma võtaks ka ühe paari, nr 37 🙂

  • Ülle Raavel
    18. september 2010 kell 07:47

    Miljon tänu heade soovide eest, armas rahvas! Väike kahjutunne hakkab juba sisse tulema, et see nali siin esmaspäeval läbi saab, kenad avastamisrõõmu täis päevad on olnud:) Mulle ikka õudselt meeldib, et võidab see, kellel on kõige rohkem sõpru:) Kui mitte blogivõistlusel, siis elus üldiselt ikka.
    P.S. Mina lähen nüüd kalavetele, aga teie ärge internetist kuhugi minge, väljas nagunii vihma sajab ka ja…;)

  • Petrik
    19. september 2010 kell 20:11

    Väga mönus seiklus.Soovin edu edaspidiseks.

  • Peeter
    19. september 2010 kell 20:23

    Pole veel ilmast kadunud kanged naised.HEAD REISI

  • Merle Leis
    20. september 2010 kell 10:01

    Üli lahedal inimesel, super seiklused! Edu!!!!

  • Vahur leis
    20. september 2010 kell 10:06

    Äge:-)))

  • Marleen Leppik
    20. september 2010 kell 10:08

    Väga lahe…

  • Melany Leis
    20. september 2010 kell 10:08

    Edu, edu, edu ja veel edu Sulle!!!

  • anna
    20. september 2010 kell 10:35

    Väga vahva lugu:)

  • Merilin
    20. september 2010 kell 13:23

    No tõeline merekaru ikka oled 🙂
    Lyckat till!!!

  • Birgit
    20. september 2010 kell 13:25

    Vägev lugu! Edu sulle! 🙂

  • Mare
    20. september 2010 kell 13:27

    oli tore lugu Sul… vahvaid seiklusi edaspidisesgi!

  • Kersti
    20. september 2010 kell 13:32

    Nii see Pipi Pikksuka elu käib – mööda merd ja ookeane. Tuult purjedesse ja tiibadesse, edu saatku sind tundmatusse 🙂

  • Marina
    20. september 2010 kell 13:39

    Sinuga merele tuleksin ma 🙂

  • Mariane
    20. september 2010 kell 14:28

    väga kihvt lugu 🙂

  • Pipi
    20. september 2010 kell 15:06

    Leia Spunk! Edu!

  • ÕnneseeN
    20. september 2010 kell 18:19

    Ka minu närvid on juba viimse vindini üles kruvitud…kas tuleb jaht või ei;)

  • sven-marten liaks
    20. september 2010 kell 20:20

    lahe pilt

  • sven-marten liaks
    20. september 2010 kell 20:21

    jutt kaa lahe

  • Ülle Raavel
    21. september 2010 kell 00:03

    Tuhat tänu kõigile sõpradele ja sõprade sõpradele ja täitsa võõrastele inimestele, tänu kellele ma selle mängu siin kinni panin!!! aitäh-aitäh-aitäh!!!
    P.S. Minge nüüd krabage omale siit lehe pealt üks viimase hetke pakkumine, nagu preemiaks või nii ja reisibüroole rõõmuks:)

  • Anti
    8. november 2010 kell 22:47

    Igal juhul vägev kampaania. Sellist võiks isegi sotsiaalse eksperimendi tähe all uuesti järgi proovida.

  • Reemet Ruuben
    4. mai 2011 kell 21:25

    Mõnus lugu, Ruhnu on tõesti teistmoodi koht. Meretagune asi.

  • Reemet Ruuben
    27. mai 2011 kell 23:34

    Kas tammemägi on see koht kus need suvetuurid möllavad teil seal Raplas?

  • Reemet Ruuben
    28. mai 2011 kell 21:20

    Kusjuures ma ka algul vaatasin, et villane sokk seal liiva peal 😀

  • paadimees
    14. november 2019 kell 07:16

    Selles loos ei ole mingit funni. See on äärmiselt ohtlik tegu, mis te tegite. Paadijuhi poolt väga vastutustundete võtta reisijatega ette avamere peal sellise ilmaga sellist reisi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Värsked podcastid

Kuuba reisile viib Keiu Virro

23. oktoober 2024

Tere tulemast maailma koduseimasse lennujaama!

25. september 2024
Lennujaamas leidub meelepäraseid ajaveetmis võimalusi igale maitsele – 13 söögikohta, 9 poodi sh apteek, raamatu- ja digipood, valuutavahetus, spetsiaalsed alad…
Kõik podcastid