KUUETEISTKÜMNES TEKST 03.01: English Breakfast Tea - otse Sri Lankalt sinu tassi!
“Kas sulle endale meeldib teed juua?”, pärin aga lihtsalt.
Tal on silmaga nähtavalt hea meel, et see küsimus ei puuduta ei singalite ja tamilite omavahelisi suhteid ega ka kodusõda.
“Mulle meeldib väga teed juua!” ohkab ta kergendunult.
(Olen selle meeldiva inimese oma eelnevate raskete küsimustega poolsurnuks piinanud.)
Igasugused teelehti hakkivad, purustavad, kuivatavad masinad undavad kõrvulukustavalt.
Oleme nii-öelda teetehase südames.
“Tee on hea küll aga ma panin imestusega tähele, kui kallid on need kilosed teekotid isegi teilt siit otse vabrikust ostes?” karjun mina.
“Ma tean. Tee on kallis! ” röögib tema vastu.
Tundub, et müra läheb järjest valjemaks.
Naine mõlgutab korraks veel mõtteid ja lisab: “Mina endale siit teed koju kaasa osta ei saa. Palgast ei tule välja.”
“Sa ei saa kogu oma raske töö juures endale tee joomist lubada?” olen ma rohkem kui üllatunud.
“Ei,”vastab naine lühidalt ja lööb jalaga laiali väikese tolmuse kuhila meie jalge ees. Märkan alles nüüd, et seisan jalgupidi kuhja musta teepuru sees, mis on hooletult põrandale laiali visatud.
“Mis see on? Kas jäägid?” näitan uudishimulikult näpuga viibutades prügina maas vedeleva puru peale.
“Ei. See on ikka ka joomiseks mõeldud tee,” seletab tööline, “seda ma jaksan osta küll aga ma ei taha. See on solk! See müüakse Euroopasse, tead küll – teie tunnete seda ilmselt English Breakfast Tea nime all.”
Pildil teeistanduse usinad töölised jõudehetkel, kes paluvad, et: “Pildista, palun tee pilti, kaamera, kaamera!” Ja kui klõps on käinud, küsitakse otsejooneliselt: “Aga kus on raha?” Ma ei saa seda neile pahaks panna. Neil ju ei ole üldse raha aga nad arvavad, et minul on.