Laose blogi IV
Üks populaarseimaid vaatepilte Laoses ja Kagu-Aasias on Luang Prabangis varahommikul mööda tänavaid voolavate uniste munkade read. Nii tulevad nad inimeste käest almust vastu võtma. Almuseks on siis tavaliselt kleepuv riis. Munk ei tohi ise poodi küpsist ostma minna. Buddha ütles nii.
Kunagi ammu sattusin esimest korda siia linna just hommikul, sellel ajal kui mungad tänaval jõlguvad, käsi pikalt ees. Sellel ajal (umbes kaheksa aastat tagasi) seisid tänavatel vaid mõned kohalikud ja teadlikumad turistid. Nüüdseks on almuse andmise üritus äriks tehtud ning sulle pakutakse kohe müügiks väikesel taburetil istekohta ning ettevalmistatud toidupakikesi.
Meie tasulisele kohale ei istu, teeme lihtsalt pilte. Vaatepilt on kena ja eksootiline. Koerad sebivad ringi. Nad ei saa aru, miks inimesed kõik munkadele süüa annavad, aga mitte neile. Mõned neist üritavad ka munga moodi välja näha, aga löövad varsti käpaga – midagi ei tööta. Loomad peavad oma toidu kuskilt mujalt leidma. Inimesed jäävad koerte jaoks igaveseks mõistatuseks.
Kõige naljakamad on laps-mungad, oma pahurate nägudega. Laps tahab ikka hommikul magada – nagu mina – mitte mööda tänavat käia.
Iga natukese aja tagant on seina äärde pandud suur must prügikast, kuhu on peale kirjutatud, et see on munkade prügikast. Sinna visatakse kõik kleepuv riis (mis on Laoses ülipopulaarne), sest seda antakse almusena inimeste poolt nii palju, et munga kotti ei mahuks enam muud head ja paremat, kui kogu riisi peaks endaga almuse teekonnal kaasas tassima. Eriti vihaselt viskavad prügikasti riisi needsamad lapsmungad, kellel paistab riisi nägemine kopsu üle maksa ajavat, sest riisi vahele pakutakse ka koogikesi ja muud magusat, mis on oluliselt tähtsam sellest baastoiduainest. Muidugi tuleb tähelepanu pöörata sellele, et mingil hetkel tulevad vastavad indiviidid ja tirivad need prügikastid siiski templisse. Ehk siis sellest riisikogusest mungad lõppkokkuvõttes ei pääse.
Tuleb väike jalutuskäik hommikuses ärkavas linnas, kergelt aurava Mekongi äärt mööda. Aur on udu. Nuudlisupp hommikuturul – kohalik hommikusöök. Por sai sin tuleb öelda, kui ei taha oma supi sisse liha. Saab ka ilma lihata siin Laoses, kui vaja. Kohvi Laose kohviubadest. Jah – hommik Luang Prabangis on midagi, mida on kena läbi elada. “Kuidas ennast tunnete?” küsin oma reisijate käest. “Imeliselt,” või umbes niimoodi vastatakse mulle. Ega nad mulle ei valetaks ka. Ei usu küll.
Pak Ou koopad on kaks pühamut, mis asuvad Mekongi jõe ääres, Luang Prabangi linnast umbes 25 kilomeetri kaugusel. Nendesse koobastesse on topitud tuhanded Buddha kujud – nii suured, kui väikesed. Need on sinna toodud aja jooksul palverändurite poolt. Aeg ajalt viivad tublid turistid mõned kujud endaga koos minema. Aga uued Buddhad ilmuvad aina asemele. See kõik on muljetavaldav vaatepilt. Läheme vaatame järgi.
Rendin suure jõepaadi ja padistame aeglaselt mööda Mekongi. Vaatepilt on võimas. Seda kirjeldada pole võimalik – uhked rohelised künkad, ääristamas iidset, võimsat jõge. Phonsak räägib loo sellest, kuidas tema ja tema sõbrad noorest peast džunglisse ära eksisid, ning üks sõpradest korraga ütles, et ta igatseb oma ema järgi. Phonsak naerab seda meenutades nii kaua ja põhjalikult, et imestan, et ta pükse täis ei tee. “Igatsen oma ema järele,” korrutab ta aina uuesti ja uuesti. Paati juhib noor poiss, kellel on omakorda pisike laps. Noor ema kõnnib aeg-ajalt paadi tagaosast mehe juurde, et last endale hoida võtta, kuna laps kisub kogu aeg rooliratast. Ilmselt tahab meid ümber ajada. Aastase lapse huumorisoon on meie omast erinev.
Jõuame koopasse – jõe pealt peab sinna üles ronima. Hakkab hämarduma. Tuhanded Buddhad vaatavad meid uurivalt: “Kuidas te pimedas tagasi näete sõita?” “Me usaldame oma paadimeest,” vastame neile. Peatselt ongi kottpime. Selline looduse pimedus – ainult tähed on näha ja lennukid. Laps ei kisu enam rooli. Mootor podiseb. Libiseme läbi pimeduse. Tund aega on sõita. Aega mõtteid mõlgutada. “Ma igatsen oma ema!” vingub pimeduses naerda Phonsak. Keegi näitab mobiiltelefoniga paadi teekonnaks valgust. Jah, sellest on tõepoolest kasu. Taevasse moodustuvad imelikud valgustriibud. “Kas keegi näeb neid veel?” “Jaaaaa!”
Lõpetame päeva ööturu külastamisega ning sööme head ja paremat mõnusalt räpasel keskväljakul. Ööturgu ennast kutsutakse Kagu-Aasia kõige rahulikumaks ööturuks. Inimesed pakuvad oma kaupa vaikse malbusega, keegi ei ürita sind enda juurde tirida, ka kauplemiskultuur Laoses puudub. Vastikud asjad on pudelid, mille sisse koos alkoholiga on topitud mingi madu. Ärge selliseid asju ostke. Need loomad pannakse sinna pudelisse elusalt. Kohutav surnukspiinamine. Kahjuks hoiavad mõned turistid sellist kommet ikka jõus, selliseid asju endale ostes. Kohalikud endale sellist pudelit ju ei teeks.
Võimsad on ka pommidest saadud alumiiniumist tehtud suveniirid. Vietnami sõja ajal (1955–1975) pommitasid Ameerika Ühendriigid ka Laost ning pommitasid lausa nii palju, et Laos on nüüd “enim pommitatud maa ajaloos”. Selle teadmisega läheme rahulikult magama.
—