Laose blogi V
Oleme Phonsakiga natukene pahased. Pahased selle peale, et vaatamata kõikidele püüdlustele Laoses midagi täiuslikku organiseerida, läheb alati palju asju untsu. Tee, mis sa teed, pinguta, mis sa pingutad – ikka lähevad reisi kokkupanemise juures käiku viimase hetke apsakad. Eks sina pead neid siis Euroopapoolse reisikorraldajana siluma nagu jaksad. Ja tavaliselt ma jaksan.
Praegu aga meie bussijuhti siluda ei saa – viimasel hetkel on ta minu poolt tellitud juhiga vahetusse läinud ja nii on. Tuleb ära kannatada.
Tegelikult ei ole nendel untsuminekutel häda midagi. Teevadki reisi põnevamaks. Vähemalt elamusreisi. Ükski elamusreis ei ole täiuslik, kui midagi plaanipäratut ei juhtu. Nagu näiteks hakkab nüüd ühel reisijal kõht täiesti plaanipäratult keerama. Ikka juhtub soojal maal, kui pole veel söögiga ära harjunud. Palun enda bussijuhil leida k o r r a l i k tualett. Viimane ütleb: “Pole probleemi” ja lisab: “Sain aru küll!” ning keerabki varsti masina teepervele: aga palun! Siin on teile korralik veetsee. Laoses on rusikareegel see, et kui palud mingisugust teenet ning inimene ei küsi lisaküsimusi, vaid ütleb esimese korraga, et ta sai kõigest aru, tähendab see vaid seda, et ta ei saanud mõhkugi aru. Mis ei sega teda muidugi tegevusse astumast. Laoses on kõige ohtlikum lause: “Ära muretse, kõik on korras!” Kohe varsti pärast seda lauset läheb kõik nässu.
Kõhuhäda all kannatajal on täna juhtumisi ka sünnipäev. See on Laose Demokraatliku Rahvavabariigi poolt talle sünnipäevakink: mees saab oma häda teha džunglis! Kui tihti see inimestel ikka õnnestub – oma sünnipäeval valust nägu krimpsutades džunglis kükitada ja mõelda, et kas siin usse ka on? Ma pean silmas neid, kes ise džunglis ei ela. Ega tihti ikka ei saa sellist õnne kogeda! Selline sünnipäev jääb juba meelde!
Peatume bensiinivõtuks. Laoses ise endale masinasse kütust lasta ei tohi. Ei teagi miks, aga igas – ka kõige väiksemas – bensiinijaamas on alati teenindaja, kes su käest vooliku kohe pahase näoga ära võtab, kui peaksid seda puudutada üritama, ning ise su paagi täidab. Alati. Meie bussi tangib umbes kuue- või seitsmeaastane morni olekuga laps. Märkan, et bussil ei ole ei ees ega taga numbreid. Kõik see kokku ongi Laose värk – armsalt ligadi-logadi, kuigi kõik ju lõppkokkuvõttes töötab. Või kas ikka töötab? Tule reisile ja avalda siis pärast oma arvamust.
Sööme reisi alguses tee peale ostetud puuvilju – neid on siin palju, neid tuleb endale kogu aeg sisse ajada, sest need maitsevad sellistes maades päikese järele, mitte nagu Selveri lettidel kurvalt lebav troopiline kraam pärast korduvat külmutamist ja ei tea mida. Siin tuleb puuvili puu otsast ja läheb kohe letile istuma. Näe – teeserva ääristavadki minu lemmikpalmid – banaanipuud -, viljad veel küll natukene rohelised küljes, aga küll nad pea valmis saavad! Laoses on minu lemmikud pisikesed jahused banaanid, mis täidavad ekstra hästi kõhtu ja neid on toorest peast hea grillida. Sina ei pea grillima. Neid grillitakse igal tänavanurgal sinu eest.
Nong Khiaw väike linnake lamab ümber laia Nam Ou jõe, roheliste mägede vahel. Saabume oma imeilusasse hotelli jõe ääres, ning enne kui jõuan öelda: pai papa, pane paadile purjed peale, laseb meie bussijuht koos bussiga jalga, viies kaasa meie puuviljad ja üht-teist nipet-näpet veel. Nii kiire on tal meist lahti saamisega. No on ikka tegelane…
Korraldan meie reisijatele õhtuse massaaži – Laose tädid masseerijad hakkavad naerma, kui meid näevad, nad hakkavad alati naerma, kui falangid ehk siis välismaalased nende juurde massaaži tulevad. Nende jaoks me oleme kõik liiga suured. Aga masseerima peab. Ja enamasti teevad nad oma tööd hästi. Välja arvatud siis, kui ei tee. Mõnikord räägivad nad massaaži ajal telefoniga, mõnikord omavahel – vahetavad uudiseid, räägivad taga, ühe käega masseerivad. Kunagi ei tea Laoses. See on lõbus. Täna õhtul annavad tädid endast parima. Minu uued sõbrad on väga rahul. Seekord läks õnneks. Mõnikord läheb Laoses õnneks ka.
Ma palun Phonsakil organiseerida sünnipäevalapsele tort. Tort on Laoses midagi sellist nagu meie juurde tuleks keegi ja küsiks, kas me ei tahaks palun kokku segada natukene tõrva ja maasikaid, see segu siis pudelisse kallata ja pudel lasta omakorda akvaariumisse ning see akvaarium oleks siis kellegi jaoks kingitus. Nemad maksavad selle eest! Me teeksime selle ära, kui keegi maksab, aga ise ei suudaks ilmselt mõistatada, mis diagnoos küll inimesel on, kes sellist veidrat asja soovib osta. Ja siis veel teisele kinkida. Laoses on tort täpselt selline akvaarium. See lihtsalt ei ole nende kultuuri osa ja meiesuguste harvad tordiostud ei suuda seda sinna ka kinnitada. Nad püüavad küll mõnel pool neid magusaid nutsakuid kokku meisterdada, kuid isegi see inimene, kes tordi sulle müüb, vaatab sind kaastundlikult ning ta pilk ütleb: “Miks, oh vaene vanemateta laps, miks küll…?!”
Igal juhul saame meie Phonsakiga tordi kätte, kuna meil on siin linnas tutvusi, ning õhtust süües kustutatakse personali poolt väikeses jõeäärses restoranis järsku tuled, ning küünaldega tort tuuakse lauda. Õhtune õhk on soe. Meeleolu ülev. Paar kõrvallauda, kus ka üksikud falangid istuvad – suuri turistide horde siin ei ole -, kukuvad tordi nägemise peale automaatselt sünnipäevalaulu laulma ja sünnipäevalaps on nii liigutatud, et vaatab ehmatusega enese ette. “Ta on tõesti teile tänulik!” aitab tema tütarlaps kõigi poole pöördudes ja mina pean lühikese avaliku kõne teemal, et me oleme Eestist ja kuigi me näeme mornid ja vaiksed välja ning enamasti midagi ei räägi ja võõrastega ei suhtle (hea, kui omadegagi) oleme oma sisemuselt siiski armsad nagu mannavaht. Kõik noogutavad arusaajalt ning pöörduvad oma jutuajamistesse tagasi, austades eestlase privaatsust.
Kuu teeb öö valgeks, ning annab mägesid katvale metsale varjud. Jutustame omavahel veel kaua.
—
Vaata järgmist Laose reisi SIIT
Vaata järgmist Kagu-Aasia reisi SIIT
Kõiki Go Traveli elamusreise vaata SIIT
Liitu SIIN elamusreiside uudiskirjaga!
