Laose blogi VI
Pean häbiga tunnistama, et see veider rutiin on jätkunud juba reisi algusest saadik, sest alati peatume hotellides, mille pakutud seebi ja šampoonipakikesi mina märgade kätega kuidagi avatud ei saa ja kulutan nendega võitlusele voolava vee all mõnikord oma kümme minutit, otsides dušikabiinist lootusrikkalt eluohtlikke ehitusvigu, mille servade vastu saaks hügieenivahendi pakke purustada. Ilmselt saab neid avada mingi kerge liigutuse ja õiges suunas tõmbega, aga minu jaoks läheb see pigem alati nii, et jooksen tilkuvana elutuppa ja nässerdan mõnda sahtlinurka. No on ikka piinlik küll, miks ma seda üldse kirja panen?
Nong Khiaw linnakese üks ilusamaid komponente – kui nii võib öelda -, on Pha Daeng mätipp, kuhu tuleb hommikul vara tõusta. Või noh, meie Laose retkedel ei “tule” midagi teha, mis füüsilist pingutust nõuab – võid selle asemel ka vannitoas seebipakendeid avada või lihtsalt õues ringi vahtida, sest kõik sinu ümber on kohutavalt ilus ja eksootiline nagunii, aga varahommik Pha Daeng otsas on üks nendest “eluks ajaks mällu sööbivatest” piltidest (nagu tegelikult mulle eluks ajaks meelde jääb, kuidas selsamal hommikul mul neetud šampoonikotike õnnestus lõpuks tohutu jõuga puruks pigistada ja endale vastu vahtimist pritsida).
Aga see mägi, ümbritsetud teistest majesteetlikest mägedest, mis siuglevad tema ümber nagu tohutu hiiglase kortsus roheline tekk… Ja kui veab, siis tekivad varahommikul huviliste ümber ka õhulised valged pilved ja sina seisad nagu jumalate kuningas pilvedest pealpool ja vaatad alla väikese linna ja väikeste inimeste peale ja mõtled, et mida need õnnetud küll siin SINU Laoses teevad. Nii tähtis tundud sa nüüd järsku pealpool pilvi, nii tähtsusetud on aga need väikesed sipelgad sinust allpool. No vaata kasvõi postitusega kaasas olevaid fotosid, mis ma siin ikka seletan.
Edasi tulevad väikesed jalutamised, unise väikelinna elu piilumine ja lõunasöök. Ah, lõunasöök tundub ju nii igav asi mida isegi märkida, aga üritame ikka teha nii, et maitseme kogu aeg midagi teistsugust. Mõni asi ei ole väga hea, on lausa harjumatu. On ju Laos Eestist igas mõttes väga kauge maa, kuid saab siiski öelda, et enamus olnud toidukordi saavad reisijate poolt kahe suupoolega kiidetud. “Võtke palun veel kohalikku vorsti!” “Hea meelega! Mis seal sees on?” “Mingid taimed, liha… Jumal seda teab! Head isu!”
Ega paljudest koostisosadest ei saagi lõpuni aru, mis kuskil toidu sees on. Kui kohalik isegi lõpuks küsimust adub – nende jaoks on see falangi jaoks loogiline päring küllaltki mõttetu: mis seal VAHET ON mis toidu sees, toit on ju toit!? – siis võib ta sulle seletada, et vorsti sisse on lisatud taim, mille nimi on ühe hõimu keeles “vottidinott” aga mis sina selle teadmisega peale hakkad? Tema taime nime inglise keeles ei tea. Veel vähem eesti keeles. Kui seda üldse ongi. Erinevad hõimud räägivad Laoses eri keeli. Khmude jaoks võib sama taime nimi olla kasvõi “püksidmaha”. Mingit vahet ei ole. Söö lihtsalt vorsti ja ära päri. Enamasti on see Laoses väga hea.
Saabub paat. See on kohale tulnud spetsiaalselt meie jaoks. Kohe siirdume ülesjõge veel väiksemasse külla – Muang Ngoisse. Ära karda, sulle ei pea see nimi meelde jääma. Kontrolltööd ei tule. Laose kohanimedega on ka tihtipeale raske, sest neid kirjutavad (ja ka hääldavad) erinevad inimesed mõnikord natuke erinevalt. Mina ütleks selle koha kohta hoopis Muang Noi. Niimoodi seda ka hääldatakse. Noi on laose keeles väike.
Paar turisti tahab meie paadi peale tulla. Juba hakkavad ühte oma turistijalga paati pistma! Paadisild kõigub. Siit käib korra-kaks päevas läbi ka “regulaarliin” üles- ja allajõge, kuhu saad pakkida peale ka oma kitse ja mootorratta, kui vaja. Phonsak teeb karmi näo pähe, mis tal harva õnnestub (muidu on ta selline nunnupall) ja hakkab kuke häälega kisama: “Private boat! Private boat!” Erapaat! Tundub, et ta on selle üle uhke. Mul on natukene häbi, et me teisi inimesi ei aita ja neid kaasa ei võta, aga liiga palav on, et suud lahti teha ja hakata asju ajama. Istun maha. Mootor tõmmatakse hirmsa kärinaga käima, õhus levib jõe lõhnaga segunedes petrooliumi hais. Sõidame! Erapaadiga.
Kaua sõitma ei pea. Tunnikese. Oleks võinud veel pikemalt loksuda, see on puhas rõõm. Kohale jõudes kõigub plastmassist paadisild veel rohkem kui eelmine. See on selline ujuv kai. Kohe paadisilla juures on hotellike, ilusa toaga. Mäevaated muidugi – siin muud vaadet ei saagi. Kas lehmad, riisipõllud või mäed. Külm õlu – see kulub ära hotelli restorani rõdul, kust ei paista teisi turiste. Vaata paremale või vasakule. Laose huvilisi on siin tõesti väga vähe. Püüame liikuda eriti looduskaunites ja kaugemates kohtades, näha “päris Laose” telgitaguseid.
Pimedus saabub kella kuue ja seitsme vahel. Pidu siin väikeses kohas ei ole. Linnake läheb tuttu koos pimedusega. Einestame laeval, mis on restoraniks tehtud. Ei ole uhke koht. Selline väga mõnus, õige, kohalik. Peale meie tuleb sööma ja õhtunapsu tegema veel üks paar falangeid. See on kõik. See on omaette tunne. Natukene selline enese sisse vaatamine linnainimesele, kes käraga harjunud. Proovime ise seda kära natukene aega teha, aga ega eriti ei viitsi küll. Mõnus reisiväsimus on sees. Homme jälle tegus päev ees. Läheme vara oma tubadesse.
Mingil hetkel – vist kell üksteist – , tekib minu sisse rahutus. Pean minema välja, vaatama, kas keegi äkki istub meie omadest kuskil baaris. Või saab niisama paar lauset mõne juhusliku inimesega vahetada. Küla ainuke tänav on kottpime. Pimeduse vaiba all hiilivad minu poole koerad. Löön käega, taganen hotelli ja vaatan tund aega enda rõdul kerge kuuvalguse käes sillerdavat jõge, kus aeg ajalt lööb lupsu mõni suurem kala. See siin on parem kui ükskõik milline baar.
—