Laose workation | november 2024

Kädi võtab meie kogemuse kokku:

Maailma kõige valjem vaikus…

On reise, mis seavad kõik su sihikud ja radarid paika. Perspektiiv selgineb, sa oskad taas olukordi ja seda, mis sulle antud, õigesti ning väärikalt hinnata. Laose elamusreis on kindlasti üks taolistest reisidest.

Kogemustest, elamustest ja sellega seotud emotsioonidest pungil. Reis, kus toimub korraga nii palju. Reis, mis raputab kõiki sinu turvalise ja rutiinse elu puutepunkte. Reis, kus lõplik seedimine toimub alles koduseinte vahel ja tükk aega veel takkapihta. Mäed, loodus, džungel, asulad, külad, külakesed, linnad ja hõimud. Templid ja mungad. Ööturg, hommikuturg. Säilita tugevat närvi, kui näed mõnda putukat  või looma, kes alles ringi siblib ja peagi kellegi toidulauale jõuab. Inimesed, lapsed, koduloomad. Ja neid looma- ja inimbeebisid on seal palju. Hotellitoad, mida mujal maailmas harjakapiks peetakse. Plätud vannitoas? Sest vesi kraanist ja dušist pahiseb otse põrandale. Kuuetunnine meditatiivne jõekruiis, mida pean enda jaoks selle reisi üheks tipphetkeks. Templis mungalt saadud õnnistus (ja seda tõendav käepael) saadab mind siiamaani. Maailma parimad värsked puuviljad, eriti minu lemmik mango ja banaan, mis maitses nagu see esimene banaan, mille isa merelt tulles Aafrikast tõi, kui olin vaevu kahene. Sõiduteed, mis nõuavad raudset närvi ja kannatust ning panevad imestama, et kuidas küll nende autode rehvid sellele kuumaastikule vastu peavad. Ma ei kurda enam kunagi Eesti teede üle, ma luban. Hulkuvad koerad, kellesse soovitan pigem ettevaatlikult suhtuda. Vanamehed ja verinoored kohalikud naised või mehed või midagi vahepealset. Liiklus, kus jalakäija ei ole mitte keegi. Riik, kus turist ei ole kuningas.

Kõik on askeetlik. Kõigega harjub. Ja päris kindlasti peitub lihtsuses, eheduses ja rikkumatuses oma võlu.

Meie giid Phonsak, kelle me hellitavalt pontšikuks ristisime, oli lihtsalt suurepärane ja on ka Sulle soovi korral fantastiliseks teejuhiks.

Praktilise poole pealt kiidame taevani eSIMi – 30 giga mahtu kaheks nädalaks, kust jäi vähemalt pool veel ülegi. Turvalisuse huvides peame tööd tegema mitte traadita ühenduses, vaid VPNiga ja hotspotis. Toimis suurepäraselt! Leia pakkuja info siit. Ja tegelikult õnnestus edukalt ka tööaja ühildamine Eesti ajaga – päeval avastasime sihtkohta ja õhtul tegime tööd.

USA dollareid vaheta kaasa vaid viisa jaoks (50 piisab), bahte Tais ja kipe Laoses saad olematu teenustasu eest välja võtta pangaautomaatidest, mida leiad iga nurga pealt.

Tais ja Laoses süüakse kahvli ja lusikaga. Punkt.

Laoses ärgatakse koos kukkedega. Kakofoonia. 

Siia lõppu veel maailma suurim tänu Turkish Airlines’ile, kes meid turvaliselt ja sujuvalt sihtpunkti ning tagasi lennutas.

Nii et käige Laoses ära enne, kui ehedus kaob ja massid selle avastavad!

Rista kirjeldab väga hästi ära reisikava ja teda kogu reisi jooksul vallanud elamused ja tunded (PS see erineb “veidi” sellest teekonnast, mille meie kliendid läbivad):

Kuidas 10 päevaga Laose elamusi ahmida?

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei ole kunagi käinud reisil, millel on reisijuht, erakordselt tihe päevakava ja kõik ette ära organiseeritud. Alguses oli päris imelik, sest olin nats nagu kotis, aga pikapeale harjud ja usaldad.

Meie reis algas Bangkokist, mis oli alustuseks mõnus aklimatiseerumine, et siis kohe järgmisel päeval Laosesse lennata maandumisega Luang Prabangis. See oli Laose asumitest mu vaieldamatu lemmik. Miks? Sest seal oli Hiina mõjutusi kõige vähem tunda, sealne öö- ja hommikuturg olid kõige ehedamad, st täis rikkalikku kohalikku käsitööd ja hommikul värsket toidukraami. Ja loomulikult jättis sügavalt nunnu tunde hommikune munkade almuse tseremoonia – loomulik, vaikne, tagasihoidlik, päris.

Aga ega me sinna lemmiklinna pikalt pikutama ei jäänud, pakkisime end miniväni ja asusime mööda kuppelmaastikku meenutavat maanteed järgmise sihtpunkti poole teele. Ja olgu öeldud, et miniväni amordid olid ilmselgelt kuskile eelmisesse maanteekraavi jäänud, sest see sõit oli valus… Pole ime, et kohalik maantee oli Hiluxi-laadseid täis.

Veidi aega miniväni mõnudes ja jõuame oma esimese suurema mäkkeronimiseni Kuang Si kosepargis. Kõik oli ju imeline – kaunid langevad kõrgemad ja madalamad laiuvad veeväljad, kõrgeim neist langes lausa 60 m kõrguselt. Ja just sinna 60 m algus(kõrgus)punkti me oma matkaga lõpuks välja jõudsimegi. Tõsi, ronimine toimus mööda käsipuudega kenasti turvatud metalltreppe, aga no trepid olid ikka sihiga taevasse… Kuid leevendav puhkus ja kosutav märjuke Viewpoint baaris parandab kõik, võttis meie väsimuse ja filtreeris mällu raskuste asemele ilusad vaated.

Veel mõned tunnid hüplemist minivänis ja saabume oma järgmisesse peatuspaika, milleks on Nong Khiaw. Õhtud on varakult pimedad, seega otsime endale mõnusa kohaliku resto ja naudime seltskonda, kust lõppeks ei puudu ka kohalik John Malckovich ehk keegi temasarnane uus-meremaalane, kes on end seal rõõmsalt sisse seadnud ja peregi loonud.

Järgmisel hommikul ootab meid aga tõeline mägimatk! Nüüd ei ole abiks enam ei treppe ega käsipuid, on vaid ronimine ja abi otsimine puujuurikatest. Ronimisraja pikkuseks püstloodis 3,5 km, ajaks ca 2 tundi, alguskellaajaks 6.30. Ei osanud oodata, et see reis nii sportlik võiks olla. Õnneks oli aeg meie poolt ja kulgesime igaüks täpselt sellises tempos, mis kellelegi sobis – nice and slow! Ja taaskord, iga ronimine tasub end ära, sest ka seal ootas meid VAADE – 360 kraadi. Imeline silmapiirilaotus pealpool pilvi.

Kuid see vägevus seal mäetipus ei lõppenud pelgalt hunnitu vaatega. Nimelt oli meie giid nii äge sell, et tõi meile mäetippu kaasa hommikul püütud värske kala, sticky rice portsud igaühele ja värske papaia magustoiduks – ja nii sündis sealsamas taevalaotuses elaval tulel meie selle päeva lõunasöök. Oli kuulda vaid mõminat ja matsutamist ja giidi kokakunsti kiitmist!

Tagasi alla linna jõudes bronnisime kiirelt endale lihaste rõõmuks kohaliku massaaži ja seda nautisid isegi need, kes muidu end massööridel puudutada ei lase. Reisid selleks ju ongi, et rutiini murda.

Järgmisel hommikul jalad siiski ütlesid, mida nad eilsest päevast arvavad… Õnneks see järgnev päev viis meid vaikselt kulgedes mürsumuuseumi ja varjendikoobastesse mäeahelikes, sest Laos on maailma enim pommitatud riike Vietnami sõja ajal, mille jäänuseid leiab kohati veel tänagi mahajäetud kohtades. Ja kuna kogu maa on mürsujäänuseid täis, siis taaskasutavad kohalikud seda materjali ära, et teha ehteid, taldrikuid, lusikaid vm vidinaid.

Meie järgmisesse peatuspaika Muang Ngoisse viib meid lühike paadisõit mööda Nam Ou jõge. Ja seal ootab meid selle reisi vaieldamatult parim hotell, kõik toad kõrvuti ja vaatega jõele. Kaunis! Saabudes saab sellest rõdude rivist kiirelt meie office, sest on veel reede ja tööpäev kestab. Pimeduse saabudes muidugi avastame, et ei saa seegi peatus elamusteta jääda, sest olgugi, et toad on imelised, oli ehitis siiski selline, et gekod lipsasid vabalt mööda omi radu tuppa ja tagasi rõdule. Mõni neist jäi tuppa ka pikemaks peatuma, kus oma vali laulujoru lahti lüüa. Vaiksest ööunest oli asi kaugel.

Ka seal külakeses me liialt aega ei veeda, käime hommikul väikesel naaberkülamatkal, piilume üle aia, kuidas kohalikud riisipõllul toimetavad, rüüpame lahkete külaelanike juures värskelt pressitud apelsinimahla ja kohtame tagasiteel kolme mürakat buffalot.

Seejärel pakime end taas paati ja järgneb 6-tunnine sõit mööda jõge peatustega teepealsetes pärismaalaste külades. Need külad kirjeldasid Laose kõige vaesemat ja tsivilisatsioonist kaugemat elanikkonda, vaatepilt on karastav, õõvastav, kohati ka uskumatu – kanajalgadel hurtsikud elamiseks, toiduks üle jõe mäeserval asuva riisipõllusaadus või lähemalt püütud rotid, oravad, linnud, mis kuivasid katusel, lapsi on palju, koerad on näljast uimased ja lehmad vegeteerivad liivapinnasel…

Aga jõepealne sõit on mõnus ja meditatiivne. See päädib muidugi peatumise ja ööbimisega selle reisi kõige vaesemas linnas Muang Khuas, vastasel korral oleksime pidanud veel tunde ja tunde minivänis lisaks loksuma. Vaesus. Kommunismilaadsus. Räpasus. Ööturul müügiks kohalikud põrnikad ja kütitud metskass söögiks. Õnneks hotellituba oli puhas ja putukavaba.

Küll mul oli hea meel hommikul kiirelt asjad pakkida ja rõõmuga miniväni ronida. Seekordne minivän oli muidugi märksa fäänsim, amordid ja nahkistmed kõik täitsa korralikud.

Meie seekordseks sihiks oli Luang Namtha, meie reisijuhi lemmiklinn, kuhu plaanijärgne sõit oleks pidanud kestma 5 tundi. Teeolud olid oodatust aga hullemaks läinud, seega hiljem näppudel tunde kokku lugedes ei usu keegi oma silmi kui saame aru, et tunde sõiduks kulus kokku 9… Saime kasutada reeglit „Korraldaja jätab endale õiguse teha reisikavas muudatusi!“ Check!

Ega selle pikenenud bussisõidu tõttu midagi tegemata ei jäänud, lihtsalt valge aja asemel jõudsime sihtpunkti pimedas. Väike õhtune chill ja magama ära, sest meie hommikud on alanud valdavalt kl 6, 7 või 8, seega ega naljalt neid õhtuid venitada ei suudagi. Ahjaa, õhtusöögi tegime sel korral Hot Pot restoranis ehk see on pigem Hiina kombekohane söögitegemise viis, kus laua keskele pannakse hõõguvatele sütele pott, mille keskel kõrgub tuline kõrgendik lihaviilude praadimiseks ning poti alumine serv on täidetud veega, kus saab keeta kõike muud – nuudleid, lehtkapsast, muna, seeni, you name it. Väga mõnus seltskondlik tegevus.

Järgmisel hommikul pannkoogid kõhtu ja miniväni, sest meid ootab džungel. Ja see on nüüd päris õige džungel, kus külamees käis eelmisel õhtul meile teed raiumas, aga hommikuks ei olnud sellest midagi järel ja matšeete-mees rassis taas kõige ees, et falangid (lao keeles turist) saaksid liikuda. Natuke meenutas meie saabumine džunglitee alguspunkti „Viimse reliikvia“ stseeni, kus tõld peatub suvalises kohas Taevaskoja maastikul ja teatab, et oletegi kohal. Meie minivän pidas samamoodi maantee ääres suvalises kohas kinni ja giid teatas, et siit me oma teekonda alustamegi. Meie pilgud ja hüüded olid ühesed: „ KUST!? SIIT!? OTSE VÕSSI??? NO WAY!“. Matšeete-mees rapsis ees ja nii me oma teekonda alustasimegi. Me olime selleks ajaks reisil juba palju roninud, aga sellist polnud me veel näinud! Tee viis vaid mööda mäeserva rägastikku ülesse, mis tähendas, et tasakaalu kaotada ei tohtinud, sest siis ootas ees vabalangemine džunglisügavikku. Polnud iial varem osanud rõõmu tunda tugevast jalutuskepist, mis oli mu truu kaaslane sel ronimisel. Õnneks läbisime plaanitud džunglirajast siiski vaid poole või isegi vähem ja lõikasime end välja korralikule mägiteele, mida mööda oli hea rahulik alla bussi juurde jalutada. Giid muidugi haaras iga järgneva meie jaoks suvalise oksa ja teatas: „Taste it!“ Päriselt! Keegi rabarberilaadne, keegi banaanipuulaadne, siis veel mingi puu, siis seened jnejne. Džunglis nälga ei jää, aga pead teadma, mida tohib tarbida. Oli äärmiselt elamusterikas ja väsitav. Aga ära tegime! So proud!  

Dušš, lõuna ja siis rongijaama (60 km Hiina piirist), et sõita meie viimasesse peatuspunkti Laose pealinna Vientiane’i. Tsivilisatsioon kutsub!

Vientiane on suur linn, värviline, rahvarohke, kuum kivilinn. Kodistame hommikul veel mööda erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi, hullame kaubanduskeskuse toiduosakonnas nagu lapsed kommipoes ja maandume pikaks meeleolukaks õhtuks rahvusvahelist kööki pakkuvasse restosse, sest oleme nats üleküllastunud kohalikust toidust ja soovime vaheldust. Rohkem kui nädal aega ninapidi koos, aga sellest seltskonnast ei ole vist kunagi võimalik väsida.

Kop Jai Lai Lai, Laos! (Suur tänu, Laos)

Ja palun kohtle järgmisi külalisi sama elamuslikult!

Hele kirjeldab meile kolme hommikut Laoses:

Kolm hommikut Laoses.

Luang Prabang.

Äratus kell 5.

Enne reisi olin unistanud varahommikutest, kus lonksad aeglaselt kanget kohvi, vaatad Mekongi kohal hõljuvat udu ja loed endamisi mantrat, et elu on ilus.

Aga ei. Selle asemel vaatasin üles 300 kivist astme poole, mis olid mäe sisse tahutud ja mis ilmselgelt vihkasid mind sama palju, kui mina neid.

328 astme ronimine Luang Prabangi templisse päiksetõusu ajal oleks pidanud olema nagu vaimne teekond aga tegelikkuses kujunes see rohkem nagu ekstreemspordiks, milleks ma polnud kunagi treeninud. Mu nooremad kolleegid kadusid entusiastlike mägikitsedena hommikuudusse, samal ajal kui mina klammerdusin iga astme külge nagu see võiks olla mu viimane.

Iga paus oli strateegiliselt maskeeritud kui „vaate nautimine“ kuigi tegelikult ma pingsalt kauplesin oma jalgadega, et nad edasi liiguksid.

Kui ma lõpuks tippu jõudsin, üleni higine ja kaheldes eksistentsiaalsete väljakutsete mõttekuses keskeas, tundusid kaunid vaated peaaegu seda väärt…peaaegu.

Ma kinnitasin endale, et hingeline valgustatus on ülehinnatud, ja needsin vaikselt seda inimest, kes trepid välja mõtles.

Nong Khiaw.

Äratus kell 5.

„Lähme ronime päikesetõusu ajaks mäkke!“ oli liialt rõõmsameelne Rene välja pakkunud.

„See on maagiline.“ Maagiline? Maagia on see, kui ma jään voodisse ja unistan croissantidest, mitte ei vea oma 56-aastast, parajalt ülekaalulist keha pilvedesse.

Esimesed kümme meetrit olid veel talutavad. Mu jalad mäletasid, milleks nad mõeldud on. Aga sealt edasi põlesid reied reetmisest, mida ma polnud tundnud juba 80ndatest saadik.

Kes k____t on arvanud, et mäkke ronimine on hea idee?!

„Tule juba! Peaaegu kohal!“ hüüdis kohalik giid rõõmsalt kuskilt stratosfääri kõrguselt. Ma surusin maha kiusatuse teda veepudeliga visata. Ja ega ülesmäge poleks pudel lennanudki!

Iga natukese aja tagant peatusin „vaadet imetlema,“ mis tegelikult tähendas seda, et nõjatusin vastu puud ja püüdsin välja näha nagu ma poleks suremas.

Vaade oli, olgem ausad, suurepärane. Udu veeres üle orgude ja esimesed päikesekiired kuldasid maastikku.

„Kas pole imeilus?“ ütles giid naeratades.

„Jah,“ hingeldasin ma. „Aga järgmine kord tulen ma liftiga.“

Džungel.

Äratus normaalsel ajal.

Meie džunglimatka alguses otsustas giid, täis pealehakkamist ja küsitavaid insenerioskusi, ehitada meile kivisild, et ületada väike ojake. Me hüppasime hoolikalt üle kivide, ainult selleks, et viie minuti pärast nagunii vees kõndida. Mulle hakkasid džungliretked kohe meeldima — oli midagi rahustavat kristallselges vees sumamises, kus näiliselt miski ei liikunud (või vähemalt lootsin nii).

Aga just siis, kui olin oma zen-jalutuskäigu rütmi saanud, peatus giid äkitselt, osutas ülespoole ja teatas rahulikult: „Nüüd hakkame üles ronima.“

„Kui kaua?“ küsisin kahtlustavalt.

„Kolmkümmend minutit,“ vastas ta õlgu kehitades.

„KOLMKÜMMEND MINUTIT?“ karjatasin, mu hääl kajas džunglis nagu hirmunud ahv.

Ja siis see algas – päris ronimine. Džungel elas oma elu – linnud, tsikaadid ja miski, mis võis olla ahv (või lihtsalt minu kopsud, mis üritasid kehast põgeneda).

Haarasin iga oksa järele, palvetades, et see poleks madu.

„Palun ole oks, palun ole oks,“ sosistasin ma. Tõmbasin end üles ja oks ei liikunud. Väike võit gravitatsiooni vastu.

Džungel ei tundunud enam sugugi nii zen, aga ma ronisin edasi, juhitud puhtast otsusekindlusest ja lootusest, et tipus ootab mind lõpuks tasane pind.

Nüüd siin Eestis olles tahaks tagasi. Nüüd ma saan aru, et need kolm hommikut olid väärt iga trepiastet ja iga juurikat mäeküljel.

Nüüd ma tean, et teeksin seda iga kell uuesti.

Tutvu jaanuari reisiga e-poes SIIN. Kui soovid Phonsakiga Laose individuaalreisi, siis hops, oleme ka selle peale mõelnud. Uuri lisa SIIT.

Vaata ka Facebooki galeriid

Tahad ka? Elamusreisid leiad SIIT

• kagu-aasia
• Laos
• tai
• workation