Loodusesse, Ateenas!
Uitan kevadises Ateenas. Olen iidse kultuurihälli peamised sümbolid ja monumendid – Acropolise, erinevad templid ja agoraad – üle vaadanud, osa saanud selle antiikse ja samas nii kaasaegse metropoli kihavast melust.
Kustumatu mulje jättis ka õhtune käik Areopaguse mäele otse Acropolise jalamil, selle kaljudel istumine – lummav päikeseloojang ühel ja kuldse kuma käes valendav Parthenon teisel pool. See on nii kohalike kui turistide seas muidugi popp koht, nii et kui tahta rahulikumat olemist nautida ja end värskendavas roheluses kosutada, tuleb pöörata nägu looduse poole – näiteks jalutada sealsamas läheduses paiknevale Filopappou mäele.
Just seda järgmisel päeval teengi, suundudes linnakärast otse sinna, ka Muusade mäe nime all tuntud paika, kus 5. sajandil e.Kr. olevat olnud poeedile ja prohvetile Musaeusile pühendatud pühamu. Kõnnin mööda Acropolise jalamit kulgevat Dionysiou Areopagitou tänavat, kuulsat jalakäijate teed, kus vanasti Ateena linnamäär oli, ja vastavaid viitasid järgides jõuangi kõigest 10 minuti pärast Filopappou mäe juurde.
Väravatest sisenedes leian end mõnusatel matkateedel – vali, millist suunda tahad! Oma kaasaegse nime on mägi saanud Gaius Julius Antiochus Filopappose järgi, kelle kuju kõrgub üleval mäe tipus. Sinna jõudmiseks jalutan mändide ja oliivisaludega kaetud mäenõlvadel, möödun „Sokratese vanglast,“ kus ta legendi järgi olevat ühes neist kivisse raiutud kambrites tarbinud tsuugat, kibedat mürgist taime, kui ühtäkki leian enda ees rosmariini põõsa, mille tuttav lõhn mind peatuma sunnib.
Põõsaid laiub nii palju kui silm seletab ja ma otsustan seda hõrku ja väärtuslikku ravimtaime kaasa korjata. Hommikusest pirukast jäänud paberkott sobib selleks hästi. Järgmine kord peaks loodusesse tulles käärid kaasa võtma, mõtlen, kui käed maitseaine korjamisest veidi valusaks lähevad.
Istun kivile ja hingan sisse taimede joovastavat essentsi. Kivi tundub olevat kahtlaselt tooli moodi ja märkan, et tegemist ongi kivisse tahutud pinkidega – jäänuk iidsest amfiteatrist. Üks kollane lilleõis turritab kivi vahelt välja, taamal laiub kaasaegne ja selle kõrval iidne Ateena.
Keskpäevasele leitsakule vaatamata puhub tuuleke mõnusalt ja ma olen endaga rahul – Ateena kesklinnas ongi võimalik nautida loodust ja matkata. Ometi jätkan teed, et vallutada ka mäe tipp, seal kõrgub Filopappose marmorist hiigelkuju. Kohale jõudnud, lasen pilgul puhata Acropolisel ja Parthenoni varemetel ja taamal laiuval linnal. Kui Filopappou mäge võib pidada Ateena olulisimaks roheliseks pühamuks, mis olevat ka vanade ateenlste kunagine elupaik, on sellel linnal ometi pakkuda veel üks mägi – Lycabettus.
Asun teele otse Syntagma väljakult ja gps-i järgi on mäe jalamile täpselt kahekümne minuti tee. Mäele lähenedes vallutab meeli kõrgustesse pürgiv rohelus ja võimalusi üles ronimiseks on mitmeid – on trepid ja on matkateed, aga neile, kes jalavaeva pelgavad, on ka liftitaoline võimalus. Seda märkan siis, kui juba üleval vaateplatvormil olen, sealt lähevadki trepid restorani sissepääsu juures oleva liftini. Minu eesmärk oli aga matkata, mistõttu metsased rajad oma järjest avaramaks muutuvate vaadetega Ateenale ja mäenõlvu katvatele ja rahustavalt mõjuvatele seedermändidele oli ainuõige valik.
Ülevalt avaneb 360-kraadine vaade kogu linnale – Acropolisele koos Parthenoniga, otsekui lõputu valge vaibana laiuvatele majadele, taamal küütlevale Saroni lahele ja isegi Peloponnesosse poolsaarele. Mäe otsas on ka Püha Georgi kabel ning observatoorium. Lycobettuse mägi on Ateena kõrgeim koht ja seetõttu on Parthenonile võimalik vaadata ülevalt alla – fenomen, mida teised vaatepaigad ei võimalda.
Mäest alla tulekuks valin teise tee ja olen taaskord lummatud kreeka looduse, selle erinevate elementide mitmekesisusest – helerohelistest mändidest ja tumerohelistest piiniatest, mis vahelduvad hullutavalt lõhnavate põõsastega, kaljudest, mis ootamatult mäekuruks muutuvad ja toovad tunde, et oledki päriselt keset ürgset loodust. Jah, mäe teist külge pidi alla tulles on võimalik kõndida piki väikest mäekuru ja unustada, et vaid poole tunni jalutuskäigu kaugusel on pulbitsev suurlinn.
Ometi on Ateenas võimalik nautida veelgi metsikumat loodust, selleks on vaja aga sõiduvahendit. Nimelt asub Ateena kesklinnast vaid 15-minutilise autosõidu kaugusel Hymettose mägi ning kui Ateena kesklinna mäed külastatud, lasen oma reisikaaslasel end just sinna sõidutada. Hymettose mägi pidi tema sõnul pakkuma mitmekesiseid elamusi – saab nii matkata kui vanu kloostreid imetleda – ning on seetõttu kindlasti ettevõtmist väärt.
Kohale jõudes võib auto jätta kas otse maantee äärde või mõnele väikesele parkimisplatsile, meie pargime auto piisavalt turvalisena näivale sirgele lõigule tee äärde ja asume mööda kitsukest ja järsku rada üles ronima. Uimastavalt lõhnavad roosipõõsad vaheldumisi mulle tuntud ja tundmatute niidutaimedega palistavad väikeste tõusude ja langustega teed, millel liikumine ajab küll pisut hingeldama, kuid kõik raskused saavad kevadise õitemere iluga mitmekordselt kompenseeritud. Ja kui ilmutis möödunud ajastust, kõrgub ühtäkki helesinise taeva taustal väike armas kabel, ilmselt 11. sajandist. Selle jahedate ja varjuliste müüride vahele astumine annab uut jõudu ja reipust, et teekonda jätkata.
Jätkame üha kõrgustesse kulgevat jalutuskäiku ja jõuame avarale vaateplatvormile, kust avaneb tõeliselt meeliülendav vaade kogu linnale, merele ja ümbritsevatele mägedele. Kas olete kunagi mõelnud, mida tähendab, kui öeldakse „hingematvalt kaunis vaade“? Eks ikka seda, et mäe tippu ronimine on hingemattev pingutus, mis sõna otseses mõttes hinge kinni panna võib. Aga kingitusena saad imetleda kõige lummavamaid vaateid, mis kauaks hinge helisema jäävad.
Mu reisikaaslane jutustab, et Hymettose mägi on üks Ateena kolmest mäest, mis on tuntud seal kaevandatava marmori poolest. Muide, just sellest marmorist, samuti taamal näha oleva Pendeli mäe marmorist on aastal 114 A.D. ehitatud Filopappou mäel kõrguv linna kuulsa patrooni kuju. Kolmas mägi on Parnitha, mille tipus asub kasiino ja kuhu viib köisraudtee. Eemal laiuva Ateena panoraami embavad Lycabettos ja Filopappou, mis neid külastades küll mägedena tundusid, kuid nüüd näib, et nad pole muud, kui lihtsalt künkad. Väike kabel Lycabettose mäel särab päikesevalguses kui pisike täpp. Kummaline, kuidas asukoht perspektiivi ja mõõtmeid muutes kõike uueks loob.
Päris tippu pole Hymettose mäel võimalik ronida, sest seal on lennukite radarid ja muud seadmed. Seda pole aga vajagi, sest matkarajad, kuhu pääseb, pakuvad piisavalt silmailu erineva taimetiku, näiteks rohkete margaritadega, mis teeääri palistavad ja kus võid mängida mängu „armastab, ei armasta,“ tõmmates ära õie hapraid kroonlehti ja neid tuulde loopides, tundes põnevust, kas sellel mäel su jaoks ka armastuseõnne varuks on. Kui veab, võib näha suuri kilpkonni, kes laisalt matkateed ületavad või teeperves päikesepaistet naudivad ja maitsvaid lilli krõmpsutavad.
Matkarada vonkleb allapoole ja pisut enne maanteele jõudmist tõmbavad mind enda poole tohutud plaatanipuud, väekad ja suursugused, pakkudes nii vajalikku varju sel palaval kevadpäeval. Need vägevad plaatanipuud ümbritsevad Kaisariani kloostri siseõue, suurest teest vaid 100 meetrit eemal. Selliseid puid olen ennegi Kreeka külades näinud ja alati on need olnud kui rahu ja vaikuse oaasid keset kiiret ja tegusat päeva.
Loen infotahvlilt, et siin on olnud vana kultusekoht, mis antiikajal oli pühendatud Aphroditele, enne kui kristlased selle 5.-6. sajandil üle võtsid. Sellepärast siis seletamatu iidsete aegade hõng nii tuntavalt kohal ongi, mõtlen omaette. Saan teada, et klooster, ennekõike sellele kuuluv kirik, rajati arvatavasti Bütsantsi ajal, umbes aastal 1100. Klooster on läbi aegade olnud kreeka õigeusku, erinevalt nii mõnestki teisest, mille Rooma katoliku vaimulikkond aegade jooksul oma võimu alla on võtnud.
Kloostri kuulsasse raamatukokku on kuulunud raamatud antiikaja raamatukogudest, see on olnud tuntud õpetlaste ja filosoofide kogunemiskoht. Uus mets pandi selle salapärase Bütsantsiaegse kloostri ümber kasvama 1945. aastal, kui 600 hektari suurusele alale istutai üle kolme miljoni puu. Kuna hiljem muutus see piirkond karjääride alaks, raiuti neid suurel hulgal maha, ühtlasi avati metsateed ja loodi puhkealad. Kitse-lambakarjad sunniti piirkonnast lahkuma. 1950-ndatel toimusid Kaisariani kloostris restaureerimistööd, 1964. aastal loodi väike „botaanikaaed,“ mis esindab rikkalikku valikut Kreeka ürtidest, taimedest, põõsastest ja puudest.
Kloostri territooriumil jalutamine on kui ajarännak möödunud aegade hurma. Vaikus vanade müüride vahel otsekui peatab kiirustava aja, toob rahu ja teadmise, et oled värskendanud vaimu ja saanud aimu Ateena tõelisest suurusest, selle mitmekülgsusest, millele rohelus erilise mõõtme annab. Just loodus ja Ateenat rikastavad mäed võivad olla parimad paigad, kust heita pilk iidsele linnale ning kogeda seda teisiti, nii et kui sammud taaskord muististe vahele viivad, on need äsja kaugustest paistnud kivikolossid hoopis uuel moel armsad ja omased.
- Aphrodite
- Ateena
- Filopappou mägi
- Hymettose mägi
- Kaisariani klooster
- klooster
- Kreeka
- kreeka saared
- loodusgiid
- Parnitha
- Vivika Vool
