Lõuna-Korsika, vol II

Bonifacio-valgete kaljude linn. Juba kaugemalt hakkavad need paistma. Me olime eelnevalt palju ilusat kuulnud sellest väikelinnast, aga nähtu ületas kõik ootused. Esialgu olime veidi mures majutuskoha pärast,oli ju pühapäev ja Bonifacio lõunaranniku kõige tuntum turismimagnet. Pealegi pole linnas hullult palju hotelle, ruumi ju ei jagu. Õnneks jäi soodsalt linna sissesõidu teele peatnäha üsna kole hotell Hotel des Etrangers-välismaalaste, võõraste hotell. Tegemist päris suure kompleksiga, hinnad on seal üle mõistuse odavad: kahene tuba kas 45 või 50 eurot. Viimased on avarad, eraldi duch, wc ja koridor. Mingit kaunistust ega ilustusi seal pole, ent kõik hädavajalik on olemas, k.a. vaade valgetele kaljudele. Väga lahe oli ka autode “garaazh” naturaalselt moodustunud kajust katuse all. Kesklinna on sealt u 300m. Teiste hotellide hinnad algasid 150 eurost.

Bonifacio kesklinn, alalinn asub peamiselt vana sadama lähikonnas. Sealt siirduvad laevad minikruiisile lahele (tunnine sõit 17,5 eur või poole päevane sõit Lavezzi saartele, kus asub looduskaitse ala) Selle sôidu hind on veidi kallim. Veidi kagemalt, süvasadamast võib teha retke Itaaliasse, Sardiiniasse vaatama Berlusconi suvilat (sinna vist üle 18 aastasi vastu ei võeta).Moby-nimeline laev teeb päevas 3 sõitu 12 kilomeetri kaugusel asuvasse Sardiiniasse, jalakäija edasi-tagasi pilet maksab 35 eurot. Kui aega on ning isu ehtsa itaalia pizza jârele suur, siis rahakotti see reis oluliselt ei kurna.

Vana sadamakai ääres laiutab umbes sada erinevat söögikohta (korsikalik liialdus, hakkab külge!), kus menüüd enam-vähem samad ja mitte just kõige hõrgumad. Samas on kõrvuti ka 2 pisikest supermarketit. Poolel teel ülalinna leiab hoopis paremaid analoogilise hinnaga restorane. Sellest moraal, et ei tasu kohe esimesse kohta maha istuda ning ronimisvaevad saavad kuhjaga tasutud.

Väga populaarsed on siin jäätisekohvikud, kõikjal kiidetakse just oma maja tooteid.
Siiski on ilus nautida oma kalata kalasuppi ja kohalikku õlut, veini sadamakail valgete kaljude lummuses. Väike kõhukosutus kulub marjaks ära, sest tõus ülalinna on järsk ning nõuab üksjagu pingutust. Nagu ikka, võtab vaatepilt hingetuks: sinisinine meri oma erinevate värvinüanssidega, valged kaljud, lahesopis purjekad, vastas rohelise põõsastikuga kaetud küngas. Sadam kujutab endast u 2 kilomeetri pikkust looduslikku fjordi.
Ülalinna kitsad tänavad on täis turismilõkse-poode, siit ei puudu ka tavapärane kindlus ja hästi säilinud linnamüür. Üllatav on asjaolu, et ülalinnas elab veel praegugi oma 1500 inimest.

Kindlasti tasub seal pikemalt uidata avastamaks kõiki põnevaid soppe. Tublid ronijad peaksid ette võtma käigu Aragoni kuninga treppidel, 187 kitsast astet järsul kaljurünkal otse mere kohal. Legendi kohaselt olla selle kaljusse raiunud Aragoni sõdurid üheainsa ööga, et niimoodi ootamatult linna tungida. See neil siiski ei õnnestunud, nüüd saavad aga turistid panna proovile oma füüsilised võimed, allaminek ei paista olevat väga hull, aga paraku tuleb sama teed ka üles tulla.

Sealt näeb ka Bonifacio sümbolit, hellitlevalt kutsutud Liivatera kaljut, mis on kummalisel kombel kaljuseinast eraldunud.

Kõige rabavam on aga hoopis vana meremeeste surnuaed: asukoht imekauni vaatega merele neeme tipus. Seda tippu kutsutakse Korsika juhtimissillaks, tegemist saare kõige lõunapoolsema osaga, vastas on ainult meri ja kaugemal Itaalia.

Surnuaed on tihedalt täis väikesi, enamasti valgeid maju! Kõikidel ees uksed, lukuaugudki olemas. Mõned uuemad ja rikkamad on kasutanud fassaadiks valget marmorit ning kreekapäraseid sambaid, aga enamasti on majakesed samalihtsad kui korsiklaste oma elamud. Punased roosipõõsad lisavad kohale erilist pühadust. Paar ust oli avatud, sisse piiludes saime näha, et tegemist väikese kabeliga, kirstud paigutatud samamoodi “riiulitesse” nagu mujal Prantsusmaal.

Bonifacio neemetipu all asub 100 m maa-aluseid käike, mis viivad u 80-90 meetril allapoole randa.
Veidi kõrgemal laiutab Santa Theresa nimeline hotell, trellid ees. Kummaline, ent selgub, et seal asus kunagine zhandarmeeriavalitsus, kuhu nüüd on rajatud kaasaegne disainihotell, mille igast toast avaneb meeliülendav vaade.

Bonifaciost ei saa lahkuda tegemata tunnist kruiisi lahel. See on tõesti ilus: alles nüüd näeb kuivõrd erinevat värvi on Vahemeri:kohati sügavsinine, kohati täielik türkiis, kuhu heidetud tumesinised “tindiplekid”, ühel pool valged kaljud, teisel pool punane graniit. Küll ikka suur Looja on kinkinud ilu sellele kohale. Ehk parafraseerides tuntud Prantsuse vanasõna: Looja jagas sellele maale niivõrd palju kaunidust, et tasakaalustamiseks pani ta elanikeks prantslased või siis kohalikus kontekstis korsiklased!

Laev põikab korraks ühte grotikesse, vesi on täiesti läbipaistev, groti avaus taeva poole meenutavat Korsika saare kuju.
Õhtul on linn valgustatud, nii romantiline ning kuidagi müstiline tundub see kõik.

Järgmisel päeval võtame ette teekonna Korsika pealinna Ajaccio poole. Taas fantastiline teekond: sügavsinine või türkiismeri, punased, kollased kaljud; ohtralt värvilisi kevadlilli-roosa, leekivpunane, kollane, valge.. kaugemal sinendamas lumised kõrgmäed, Bavella nõelad.
Teeme peatuse kajuterrassidel asuvas Sartene linnakeses. Alguses tundub, et kogu lugu ammendub keskväljaku kohvikute ja paari kitsa tänavaga, ent veidi ringi uidates avastame kitsukese vanalinna oma minipoodide ning söögikohtadega. Kõik on siin väike, aga armas, iga millimeeter on ära kasutatud. Tass ülikanget espressot (kaval on küsida juurde kannuke kuuma vett, muidu pole justkui midagi juuagi) ja edasi!

Propriano-rannaturistide meeliskoht läänerannikul. Meie seal ei peatu, teeme hoopis põike Filotosasse. Väga põnev paik mägedes: suur ala täis eelajaloolisi hiidkive (ilmselt neoliitikumi ajastust u 1600-800 a e.m.a.) Kes need hiidmonumendid siia rajas ja kelle, mille vastu kaitseks, pole veel päris selge. Kunagi on olnud siin inimasundus, see on kindel.
Piletihind 6 eurot, tasub teha väike ring, seda enam, et tee on korras ning miljonivaated ei lõpe.

Lootsime sealkandis ka lõunat süüa, aga paraku oli ainus restoran suletud ning paaris üksikus külas kordus sama lugu: pärast kl.14 ju Prantsusmaal naljalt süüa ei saa. Üks restoranipidaja kurtis, et isegi saia ei ole tal enam ! Kes seda juttu usub, küllap tahtis ta ise puhata ning veinikest puuvarjus limpsida. MacDonaldseid ning muid jubedaid kiirtoidukohti (õnneks) Korsikal ei leidu. Mõned olevat üritanud neid rajada, aga ootamatult need plahvatasid, ohtlik ja ettearvamatu on see saar !

Ajaccio– Lõuna-Korsika prefektuuri keskus ning saare suurim linn: pea 50 tuhat elanikku.
Ausalt öeldes olid esimesed muljed üsna jubedad: hullumeelne liiklus, kõik signaliseerivad (hiljem küll selgus, et niimoodi tervitati sõpru), mägised järsud teed, peatuda võimatu ning peale selle veel räpasus. Nagu oleks sattunud teisele planeedile. Kui olime lõpuks hotelli leidnud (seekord oli see veidi raskem, sest paari päeva pärast algas Korsika ralli-see võib küll jube asi olla!), siirdusime Ajacciot avastama. Rannapromenaad on ju üsna kena, viib välja kuulsa Parata neemetipuni, kus asuvad 1oo tärni hotellid ja suvituskohad. Kuna Napoleon on siin sündinud, siis jäi ta igal pool jalgu, linnas on talle lausa 3 monumenti: Bonapart konsulina, ratsahobuse seljas koos oma 4 vennaga ja Napoleon keisrina.

Muidugi külastasime ka selle kuulsa mehe sünnikodu, kuidas siis muidu, see oleks nagu Pariis ilma Eiffeli tornita. Päris põnev majamuuseum, kust näiteks selgus, et ema Letitia oli üks kange naine, tänu talle saigi pere terve maja enda valdusse ning tema tegeles ka laste (5 venda ja 3 õde) kasvatamisega. Isa suri juba 37. aastasena ära. Üllatus oli seegi, et väike Napoleon saadeti mandrile õppima 9 aastasena, koju tagasi tuli ta korraks alles 17-selt. Polnud just kerge elu vanaaja lastel.

Muuseumis on üks väga põnev Korsika reljeefne kaart, mis ruumipuudusel paigutatud ristipidi! Sellelt näeb tohutul hulgal korsiklaste sõjaväekindlustusi ning garnisonide asukohti. Ilmselt veidi igavlev muuseumivalvur seletas, et tegelikult nii palju ikka neid sõjaväelisi tugipunkte ei olnud, kaart mõeldi pigem välja vaenlase hirmutamiseks, mulje avaldamiseks.
Napoleniga seotut saab veel vaadata Raekojas asuvas muuseumis ning Feschi muuseumis-palees. Viimases on eriti rikkalik Itaalia eel-ja kõrgrenessansi kunstikogu, pluss Madalmaade kunsti jne. Muidugi mõista on pool paleest pühendatud rahvuskangelasele, seda enam, et kardinal Fesch oli ta sugulane ning metseen.

Ajaccio peamine söögitänav on Danielle Casanova, samas lähedal ka väike tsitadell.
Süvasadam asub täitsa linna keskel, suured kruiisilaevad ootavad seal väljumist.  Võimas pilt avanes kui hiiglaslik Queen Elisabeth ankru hiivas ning mere suundus. Seal peal olles tunned end vist küll putukana?

Ajaccio suurim üllatus olid kohalikud autojuhid, kes annavad jalakäijale teed, justkui oleks Inglismaal, Prantsuses sellist kommet ei tunta!

Lõuna pool linna asub taas järjekordne turismitoode:Porticcio. Küla keskel tõeline massiturismi söögivabrik: kümned kallite hindade ja standardtoiduga asutused. Mis seal küll suvel toimub? Juba praegu jättis see koht masendava mulje, seepärast suundusime lähimasse supermarketisse (Ajaccios eeslinnas on tõelised suured kettpoed nagu Carrefour, Casino) ja nautisime oma viimast lõunat kitsal mererannal vaatega linnale ning mägedele. Liivased rannaribad on siin kitsad, kogupikkust olla siiski ligi 1000 km.(või on see taas korsikalik mõõdupuu?). Meri seevastu läheb kohe sügavaks.

Seejärel tagastasime laenuauto asendades selle lennukiga. Lennuväli on väike, linna ja Porticcio vahel.
Saarele saab lennukiga maabuda veel Calvisse, Bastiasse ja Figarisse (u 17 km Bonifaciost).

Tore, et Korsika on säilitanud omanäolisuse ning võitleb sageli küll lubamatute vahenditega mandrilt tulnud ärihaide vastu. Kahju oleks, kui kogu see kaunidus urbaniseeruks.

Tore, et igas poes müüakse just Korsika suveniire ning kohalikke juuste, vinnutatud vorste, sinke, veine ning kastanijahust küpsetisi.

Korsika keel on kôlaliselt sarnane itaalia keelele, enamus inimesi räägibki siin 3 keelt :kohustuslikku prantususe, kohalikku ja itaaliat. Sildid, viidad on kakskeelsed, paljudel on prantsuskeelne nimi maha kustutatud.

Nädal Korsikal möödus imekiirelt (nagu reisil peabki), ainuke bemoll, et me ei sattunud kordagi Korsika polüfoonilist muusikat kuulama, ikka olime valel ajal vales kohas. Ent eks midagi peab ka teiseks korraks jätma !