Mägisest Krimmist kuldsele Musta mere rannaliivale

Poolsaare ajaloo  kõrval jõuame tutvuda  Aivazovski ning  kirjanike Grini ja Ostrovski elukildudega. Järsuveerulised kaljud ja kiviklibune rand Lõuna Krimmis on eksootikat pakkuv nii automatkajale kui jalamehele. Fodosija pakub marinisti vaateid  muuseumist ja kaldapealselt. Ainulaadne ja terviklik on Genova kindlus Sudaki linnas. Tõeline  vabaõhu kliinik on kuiva stepituultega  Jevpatorija. Kuurortlinnas on raviomadustega soolajärv ja Krimmis   ainulaadne kuldse liivaga mitmekümne kilomeetri pikkune rannajoon. Tutvud päikese paistel Egiptuse raviviisil muda määrimisega  ning soolajärve võimet anda sulle  haiguskindlust ja  selle taustal mõtled USA abile. Mustas meres saad ujuda eri hinnaklassidega liivarannal, tunda lainete hellust ja vee sooja paitust.  Olles valinud rahakotikohase elamise, kas hotellis või üürikorteris, saab päikesest ülekuumenenud ihule või mudaprotseduuride vaheaegadel lubada sisukaid pause. Puhkeajal viib ekskursioonibuss  Jaltasse, Pääsupesa ja Ai-Petri või teistele  mägedele.  Külastada saab mägikoopaid ,   Bahtšõsarais  ajaloolist kivilinna ja mäejalamitelt Musta mere vaadetega kuulsaid losse.

*Parim on Sudak ehk Genova kindlus*

Veekanali ehitamise aegu oli Krimmi poolsaar Nõukogude Venemaa osa. Et põhja Krimmi kanali veed täitusid Dnepri, mitte Venemaa jõe veest, otsustati kanaliehitustööde haldamise ja majanduslike arvestuste lihtsustamiseks ning rahvaste sõpruse märgiks, kinkida poolsaar Ukrainale. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega, 19 veebruar 1954, arvati Krimmi oblast Vene föderatsioonist Ukraina nõukogude vabariigi koosseisu. See oli ajal, mil möödus 300 aastat Perejaslavi raada otsusest, lahkuda Poola ülemvõimu alt ja ühineda Venemaaga.
On oletusi, et Nikita Sergejevitš Hruštšov , enne valimist NLKP KK I sekretäriks, püüdis kingiga heastada Ukraina rahva kannatusi näljahäda ajast, kuna oli Golodomori aegu Ukrainas üks kompartei tippjuhte. Avalikkusele pakuti aga Ukraina ja Venemaa ühise ajaloo tähistamist. Olgu nende ajenditega, miks Krimm sai Ukraina osaks kuidas oli, ent määrav otsus Krimmi kohta sündis Boriss Nikolajevitš Jeltsini käe all 8. detsembril 1991 a. ehk päeval, mil Ukraina, Valgevene ja Venemaa riigijuhid otsustasid lahkuda Nõukogude Liidust. Sama aasta detsembris valiti iseseisvale Ukrainale esimene president.
Peale Vene-Türgi sõda, 1783 aastal, kuulutas Katarina II Krimmi poolsaare Venemaa osaks. Kuni tänaseni igatseb osa kohalikke venelasi Krimmi tagastamisest Venemaale. Mitte kõik unistused ei täitu ning sellega peame arvestama nii tööl kui puhkehetkil, täna ja homme!
Krimmi poolsaar on Eestist kaks korda väiksem ja rahvast üle poole miljoni enam. Krimmi jõudmine viib korraks mõtte esivanematele, kes siin ligi 150 aastat tagasi kanda kinnitasid. Nemad ja enamus tänaseid rändajaid, sisenesid poolsaarele läbides traditsioonilist Krimmi väravat, Armjansk-Krasnoperekopsk, musta papli sammastega. (Foto: Mustad paplid Krimmi väravas)

Tänu Venemaa vallutuspoliitikale said suurest ja laiast maast pisikese suutäie ka maltsvetlased. Meie praktilised eelkäijad ei tulnud Krimmi turismindust edendama, nagu tänane ärimees Eestist. Eestlased valisid viljaka mullaga stepiala põhjapoolses Krimmis, et põllundusest elatuda. Eestlaste asumeid on Krimmis kutsutud oaasideks. See on stepis elamise kohta suur tunnustus. Krasnogvardiiske rajoon, kus Krasnodarka külas elab üle 50. eestlase pere, laiub lagedal loodusemaastikul. Sealt ei leia midagi huviväärset pildile panekuks. Olen peatumata läbi sõitnud. Pole ka märganud eestikeelseid viiteid kultuuriühingust või teistest toimetustest. Kindlasti leiaks mõne eestlase kui otsida, aga milleks, kui pole väljastpoolt kutset näha. Ei tunne kogu Krimmis ühtegi eesti keelt kõnelevat pildiproffi, ega tea sugulase olemasolu, et sisse põigata. Iseasi, kui keegi teeb ettepaneku, õpetada eestlasi jäädvustada kaunist Krimmi maastikku. Aga masu ajal sellest mõelda võrdub samaga kui Maltsveti talunik Lasnamäe veerul valget laeva ootas. Heategevus on rikaste privileeg, mina juhin ainult manuaalkäigukasti ja hoian Lada rooli. Samas olen üpris rahul, et see pole Mercedes. Mida odavam auto, seda vähem muret, mida vähem raha, seda vähem probleeme kulutuste plaanimisel ja seda enam aega mõelda, kuidas tervistavalt ja säästlikult elada. Aastas olen paarsada krooni annetanud, enamaks pole jaksu. 30 aastat nooremana mõtiskleksin muidugi teisiti. Kuidas? Et pole prohvetite sugupuust, ei hakka sind, lugupeetav lugeja, oleksidega tüütama. Kõik sõltub eelistustest, kas iga hinna eest raha või vaimuvara koguda.
Edasi maapealsete kõrguste poole!
Krimmi lõunarand on mägine. Enamus kõrgustikke vaid mõnisada meetrit üle Munamäe. Seevastu liigestatud, järsuservalised ja püstloodis veerud loovad enama hingekõdituse kui Haanja rohelised kingud. Siin näed midagi tavatut. Kaunis ja kättesaamatu! Ahvatlev nagu suudlemata huuled paokil naisesuul.
Peale Arabati neeme, kerkivad esimesed kaljud. Sain päikselises orus, Solnetšnaja Dolina, pildile uuristeega lubjakivise koopa. Võid vaid uneleda sinna sisse ronimisest, ei enamat. Aga vähemalt on mu igatsus üles tähendatud. (Foto: Koopastega kaljunukk)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14046481&size=l&album_id=246389
Feodosija linna piirimailt algab mägine Krimmi lõunarannik ja lõpeb enne Sevastopoli linna, ühtekokku 250 km rannikuga piirduvat kaarjat teed. Mere äärde jäävad kuurordid Sudak, Alušta, Gurzuf, Jalta, Alupka, Foros. (Alušta ja Jalta linna vahel 40 km trollibussi ühendust.) Krimmi idapoolseim on Kertši poolsaar. Ajalooliselt põnev, ent mitte pildistamiseks ja sinna ei sõida.
Feodosija on vanim linn mida olen külastanud. Linna asutasid 6. sajandil e.m.a. kreeklased. Bosporuse riigi valitsemisala asendus Bütsantsi impeeriumiga. On teada, et ka viikingid olid siin kaubareisil. Rünnati Konstantinoopolit, kuid ühelgi korral ei õnnestunud vallutada. Kui vastane oli tugev, eelistati röövretke asemel kauplemist. 14. sajandil sai linnast Genova kolooniate keskus. Siis oli linna nimeks Kaffa. Järgneva paari sajandi jooksul valitsesid türklased. Osmanitele järgnes 18 sajandist Vene impeerium.
1817. aastal sündis ja elas linnas Ivan Aivazovski, kelle pildid on välja pandud tema endises galeriis, kuskohast vaid paarsada meetrit mereni. Aivazovski elu mõte oli maalida merd. Ta pärandas maailmale ligi 6000 meremaali. Tema nime kandvas muuseumis on näha üle 400. Samuti tema kõige suuremat maali „Lainete keskel“ 282 x 425 ??. Marinist on maetud Armeenia kiriku surnuaeda. Kunstnik oli sünnilt armeenlane. Teine tähelepanu vääriv isiksus on Aleksandr Grin. Hoone, kus kirjanik 5 aastat elas, on nagu vana laev, mille salongide riiulitel ja seintel kunstiteosed. Tänavalt püüab pilku sadamabaari meenutav tammepuust muuseumi välisuks, suur ankur, mast ja rippuv latern. Grin sündis 1880.a. Elas vaesuses ja oli vastuolus revolutsiooni ideoloogiaga. Ja samas pole tema teostes küünilisust ja skeptitsismi. Oma hingelt oli ta sotsiaaldemokraat ja unistaja, kes tahtis luua ebatõelist maailma, kus esiplaanil puhtad tunded. Kirjanik on kui romantismi sümbol, kelle jutustusest „Punased purjed“ on loodud helitöid ja kinofilm. Aleksandr Grini matustele ei tulnud ükski nõukogude kirjanik, küll aga üle 200 linna elaniku.
Muuseumid asuvad vanalinnas, avatakse kell 9, suletakse 17,oo ja sissepääs 5 krooni. Esmaspäeviti kõikjal suletud. Feodosija pole mitte üksnes paradiisi pesa hingele, vaid ka ihule.
Linnaga külgneval Koktebeli kaldapealsel on nudistide rand.
http://www.rentmyflatinfeodosia.com/feodosia_guide/naturist_beach.asp
Mitme kilomeetri pikkust Feodosija rannajoont näeb veebikaamerast:
http://www.feo.ru/cam/cam.htm
Kui kodunt vaadates ilm sobib, siis käivita auto ja kahe päevaga oled kohal, kui teel vahepeatusi ei tee ega Valgevenet läbi!
Liivast randa, nagu Aasovi mere ääres, siin ei leia. Väikesed, veest lihvitud ja ümardunud kivikesed ei tee jalatallale valu, ent palja ihuga seal ei lesi. Seevastu hilja õhtulgi on froteerätiku all küljealune soe. Sooja kasumlikku mõju märksasid juba meie esiisast talupidajad. Kivide soojamahutavus annab veeriselises pinnases enama viljasaagi kui põllul, kus pole kive.
Eripärase liivaga Sudaki rannani jääb 40 km.

Genova kindlus Sudakis on paremini säilinud kui Feodosijas. (Foto: Genova kindlus Sudaki linnas)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14046489&size=l&album_id=246389
Aega kokku hoides, pole mõtet Feodosija kindlust külastadagi. Ennemini pühenduda seal marinistile ja mereveele. Sudaki kindlust alustati peale Feodosija valmimist. Ajaloolaste hinnangul ehitus kestis kuni 1469. aastani. Siin on ansamblina säilinud linnuseseinad ja kaitseehitised, hammastornid ning eri uskumisi üle elanud tempel. Järskude kaljunõlvadega ja üksikuna koonilisel mäel laiuv linnus oli looduslikult mitmest küljest kaitstud. Arvukad 15 meetrised lahingtornid, 7 meetri kõrguse ja kuni 2 meetri paksusega seinad, muutsid kindluse vallutamatuks. Muljetavaldav on 30 hektariline kindluse hoov, mida ümbritseb kahe kilomeetrine müür. On mida pildile jäädvustada! Kella kuue ajal on viimane aeg päikesekiiri püüda, hiljem mäed varjavad.
Hoovis korraldatakse keskaja sõjalahinguid. On söögikohti ja vaateid merele.
Kindluse all laiub ida suunas 2 kilomeetri pikkuses liivakas rand, mis lõpeb meelelahutusliku veekeskusega. (Foto: Sudaki meresadam)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14047103&size=l&album_id=246389
Eesti ja Krimmiga võrreldes, langeb siin poole vähem sademeid, mis taandab linna Lõuna-Krimmi kuivemaks alaks. See pole ainus eripära! Mustavärvi rannaliiva leiab ainult Sudakist, kuid mitte igas lahesopis. Kivipuru meenutavas kvartsliivas on palju radioaktiivseid mineraale. Tervistav on end liivaga katta kui liigesed valutavad või teised reuma vaegused. Liivavannid pole kasulikud südame- ja suhkruhaigetele. Olen teinekord rannas viivuks suikunud ja järgmisel päeval avastanud käevartel nööpnõelapea suuruseid ville. Siis on kuumenenud kvartsliiva terakesed nahka põletanud. Igatahes selle elab üle!

Päikesest kanduvad ebameeldivused tasanduvad kohalike soodustustega. Randa saab tasuta siseneda. Veesuusad, skuuter, õhupalliga sõit ja muu suplusmelu eest küsitakse tagasihoidliku rahasumma. Liiva kasuta kuidas oskad või roni üles nagu jalgades jaksu. Ümber Sudaki linna on mitu mäge, mida saab kuni 5 tunniga vallutada. Orgudes on viinamari kasvama pandud. (Foto: Tuulest kaitstud viinamarja istandus)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14063195&size=l
Ülesse jõudes premeerib loodus sind pildiga liigendatud meresoppidest. On sinine ja roheline laht. Mägisele Krimmile on kombeks, et järsunõlvaga kalju laskub merre või tõkestab kõrge kivikühmuga laevasõitu. Sarnaseid pilte, veidi teisenevas vormis, näeb mitme kuurortlinna vaadetest. Ent kordumatuks ja täiuslikuks jääb keskaegne Sudaki linnus, kuhu mahud veel sinagi, uudishimuline lugeja! (Foto: Telkimisplats keskaegse linnuse hoovis)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14063239&size=l

Simferopilist väljub Sudaki linna ja vastupidi, igal tunnil mitu autobussi, kokku vähemalt 20 reisi, keskmine sõiduaeg 2 tundi. Konditsioneeriga 8-10 kohalise mikrobussiga jõuab kiiremini ja mitu korda ka kallimalt ehk 100 krooniga. Nii nagu iga kuurortlinna sadamast, saab siingi meritsi jäädvustada eksootilisi vaateid. Vene keeles tähendab Sudak koha kala. Kalapüüdjaid nägin, koha mitte! Meresadamast saab sõita Nikita botaanikaaeda ja Jaltasse või siis vastupidi. (Foto: Jahiga merevaateid püüdmas)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14063197&size=l

Tuled sa jalgsi või autoga, ööbimine pole kuskil probleem. Majutamine on ju paljude kohalike inimeste ainuke sissetulek. Talvel remonditakse oma elamut või korterit, et see suveks turistidele välja üürida. Vilkam hooaeg on juunikuust oktoobrini.
Aga olulisim kõigist elamustest on vahepeal mägedest puhata. Muidu vaated tuhmuvad. Kasvõi mõneks päevaks eemaldu peadpööritajast ja leba päikeselisel rannaliiv. (Foto: Omaette mäeotsas puhkuse nautimine)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13950501&size=l

Mälusoppidele vaja teha restart. Võimalda tasasel rannajoonel tunnetel rahuneda. Eemal olles kangastub uuesti kaljunukk, väändunud puujuured ning rannakivid. Lase fantaasial täita ähmastuvaid pilte ja tundeid. Ühel ajal tunned, et pildipank on mällu sööbinud ja siis võid minna tagasi, püüdma uusi mägiseid elamusi. Sedasi, pisitasa ennast laadides, toitud muljetest mitu aastat, ega lange rändaja ohtlikusse narkoosi. Potentsis kõhkleja peab end alalõpmata uute naistuttavatega siduma. Resinarkomaan püüab sukelduda erinevatesse geograafilistesse laiuskraadidesse, et oma kihku rahuldada. Jah, õigel ajal paaritusime demokraatiaga. No on elu, muudkui rända!
Õhtuks pean jõudma Jevpatorijasse. Perenaisega juba kokku lepitud. Sudaki linnast otse põhja ja marsruudile P-23, läbi Bilogirsk (vene keeles Belogorsk) suunaga Simferoopoli ringteele. Autojuhil pole oblasti keskusesse asja. Vaja suunduda loodesse marsruudile P-25 ja oled eksimatult, vähem kui 200 km sõiduga, Jevpotarijas.
Nädala pärast aga tagasi! Loodan jälgida veel Jaltas päikeseloojangut, juua Pääsupesa lossirõdul kohvi, külastada endist koobaslinna Bahtšisarai rajoonis ja püüda vaateid mägede kaljuseintest. Kas see on puhkus, mis väärib autoga Krimmi tulekut? Vastuse annavad pildid mis olnud ja tulevad.

*Jevpatorija ehk kuldsed rannaliivad*

Teadsin, et õhtul pimedas tundmatusse Ukraina linna sõita on hullumeelsus. Tänava nimed on valgustamata, reisisuunda näitavad marsruudid tähistamata või episoodiliselt näha. Ei ole seda kindlust, kui Poolas öösel sõites, kus eksimatult saad asulaid ja linnu läbida ning jõuad aega raiskamata sihtkohta. Siin kaob mõnes linnas tunnine ajalõik, et soovitud suunda leida. Jah, pimedas lahkelt juhatatakse sulle teed kui küsid. Seda küll! Ühel korral isegi üks taksojuht sõitis minu ette, et õiges kohas märku anda kus ära pöörata. No midagi sarnast ei saa juhtuda Jevpatorijas. Arvasin ja mitte ainult, olin selles kindel, kui kell kümme pimedasse linna jõudsin.
Olin linnas olnud vähemalt 10 korral, viimasel kahel aastal isegi autoga. Esimest korda aga tulin õhtul. Ammu juba perenaisele helistatud, et kohe olen kohal. Kui tänavanimesid polnud võimalik lugeda, valisin kavalama taktika. Teadsin, et ööbin trammiliini lähedal ja võtsin roopad orientiiriks. Jõudsin depoosse, mis tunduvalt teises paigas. Aga mis suunas tagasi pöörata, kui roopapaarid jooksevad nii vasakule kui paremale. Üks järelkäruga Ziguli omanik vist taipas minu puudu jäävat taipu. Mitte ei küsinud tänava nime, vaid isegi maja numbrit. Mõni käänak ja põiktänav, tuttav spordihoone ja ristteelt edasi, olingi päral. Sain tänuga üle anda kaasavõetud õlled. Põikasin pimedasse hoovi, pesunöörid, uus katsetus ja lõpuks leidsin kastani, mille all olin varem juba parkinud.
Peremees uudistas, kas signalisatsioon ikka töötab. Eelnevatel aastatel toimis ülihästi. Kui kass hüppas auto katusele või puudelehed väristasid, pidin öösel üles tõusma autot rahustama. Sedasorti aktiivsest puhkusest otsustasin loobuda. Jah, seekord on signalisatsioon katuse osas vähem tundlik, see eest uste katsumine on reguleeritud erksamale, andsin rahustava hädavastuse. Korteriomanikule see sobis, sest kui olin eemal, tundis tema auto eest nagu moraalset vastutust. Tegelikult võtsin akult juhtme maha ja ükski mürts ning pauk poleks autolt signaali välja meelitanud. Peaasi, et pensionärist arst ei peaks minuga koos öösel ärkama, ja tema naine ei teaks aku väljalülitust. Muidu hommikustel koosolekutel, korrusmaja akna all, lobiseb sõbrannadele saladuse.

Hommik möödus viimase teraleivaga. Leib ei hallitu kui viilud autos laiali laotada, et hiljem nagu kuivikuid maitsta. Pole midagi magusamat, kui kodust eemal Eesti leiba süüa. Sellest juba üle 20 aasta, kui siin kuurortlinnas kahe nädala jooksul Lihula suuri käsitsi sõtkutud ja voolitud tumedaid leibu sõin. Teine kahekilone oli veidi tahkunud, aga selle korvas aroom. Kui ma enne söömist leiba nuusutasin, palus rannas üks kohalik minult tükikese. Must leib Musta mere ääres! Võrratu elamus! Tumeda leiva sõber jääb Ukrainas hätta. Teraleiba siin üldse ei tunta, mustast leivast leiab Borodino leiva maitselise, mäherdust, mida ligi 40 aastat Saaremaal küpsetatakse. Kallan leiva peale õietolmuga segatud mee, kõrvale kaks tomatit ja samuti meega. Soola saab nagunii järve veest, mis juba omaette teema. Joogiks mineraalvesi, mille hiljem asendan mahlaga. Olen aastaid siia justkui dieedile sõitnud. Peamise energia annab päike, mis kahandab isegi söögiisu.
Varahommikul mere äärde jõudes pole küll esimene. Rehaga juba riisutakse mereadru, mida vaid mõned meetrid üksikutes rannalõikudes. Korrastataks lamamisraame ja tühjendatakse prügikaste. Kaugemal, kõrge võrkaia taga põriseb otse veepiiril mingi agregaat, mida mees ohjab. Uudistan ja saan pildistamise loa. (Foto: Liivapuhastuse masin Jevpatorija rannas)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14084393&size=l&album_id=248019

Kivikoristusmasin eraldab liivast kõik kivikesed, pudelikorgid ja teised sõrmkübara või enama suurusega prahi ning libistab liivapinna tasaseks. Itaaliast pärit liivasorteerija maksab enam kui minu auto uuena. Sõidab laiade poolroomikutega vilkalt mööda liiva ja enne suvitajate tulekut on rand puhas.
Sisenemine seesugusele siledale ja puhtale rannaliivale maksab 30 krooni. Rehaga silutud randa saab 8 krooni eest. Seal on rohkem inimesi ja mõni võib su kõrval suitsugi haisema panna. Tavaliselt minnakse selleks eraldatud alale. Eliitrannal aga jälgib valvur korra järele.
Et Mustal merel on 20 päevast vaid üks tormine, siis enamus puhkusele sõitnust teab merd rahulikuna ja selgena. Ja keelel kohe küsimus, miks helesinise veega merd Mustaks nimetatakse. Meremehed näevad tumedat värvi tormi ajal ja ankru hiivamisel. Paarisaja meetril sügavuses on meres nagu surnud ala. Peale anaeroobsete bakterite merepõhjas muud elutegevust polegi. Taimejäänuseid ja merefaunat töödeldes, on bakterid sajandite jooksul tootnud miljardeid tonne väävelvesinikku. Süvakihtides, hoovuste ja hapniku puudusel, suurenevad pidevalt väävelvesiniku kogused. Laeva ankur muutub merevee sügavustes vesiniksulfiidist mustaks. Argielus oleme sama keemilist toimet märganud, kui pinnasest tumedaid ja ligaseid veevärgi torusid välja kaevame. Väävelvesiniku iseloomulikku mädamuna lõhna saame nuusutada seisvast joogiveest, kuid mitte Musta mere suplusalalt. Rannas on vesi hapnikurikas ja sellest ka puhas, lõhnata ning läbipaistev. Seesamune meeldib ka meduusidele, kes tulevad kohale juulikuu lõpus. Meduusist saab mööda ujuda, teinekord kui ei märka, võid kerge kõrvetuse saada. Ennemini heidutab ootamatus, kui kõrvetuse tugevus. Ellujäämine on garanteeritud, ka siis, kui üksi meduusiga kohtama lähed. Probleem hoopis, kuidas end kaitsta varga eest. Tüüpiline pealetung on viisakas palumine, kas tohin oma rätiku teie kõrvale jätta ning siis eemalduda. Kui sina lähed vette, tuleb tema oma rätiku ja sinu asja järele, või teeb seda järgmisel korral. Ma ei hirmuta sind päikest armastav lugeja, vaid hoiatan!
Jevpatorija laht on Krimmi poolsaare läänekaldal ja sügavust kuni 10 meetrit. Linn lahe kaldal on üks Ukraina päikesepaistelisem. Keskmiselt paistab aastas 2500 tundi, võrdluseks: Eestis 1700 ja olümpialinnas Sotšis 2100 tundi. Suvekuudel on õhus 24-27 soojakraadi, merevees 22 ja enamgi. Kuurorti pehme ja kuiv kliima, ilma suurte temperatuuri kõikumisteta, on suurepärane paik tervise taastamiseks ja lastega puhkamiseks. Siin ei ole mägesid, mis hoiavad merelt tulevat veeauru niiskena nagu lõuna- ja kirderannikul. Linn on kolmest ilmakaarest stepi embuses.
Jevpatorijal on üle 2500 aastane ajalugu, algselt nimetati kreeklaste rajatud linna Kerkintida. Linna panoraam on täienenud kahe sihvaka minaretiga. Keskaegne islami pühakoda, oma arvukate kuplitega, on Ukraina suurim. Iseseisvuse aegu taastati üle 20 meetri kõrguvad ümartornid, kust kutsutakse rahvast palvusele. Mošeesse Cuma Cami peab sisenema paljajalu, ent sees pildistamise keeldu ei ole. (Foto: Mošeesse Cuma Cami)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124209&size=l&album_id=248019

Kuid mitte moslemite, armeenia ja vene pühakojad, türgi saun, teater ja vanalinna osa oma ajalooga pole Jevpatorija magnetiks.
Tõmbekeskuseks on kuldsed liivad ja kuivad stepituuled. 100 tuhande elanikuga kuurortlinn on suvel vastu võtnud 1 miljon puhkajat ja ravile sõitnut. Kui sa otsid ainult eksootikat, siis sul pole siiapoole asja. Ööklubid ja pargimelu ei erine siin Krimmi teistest rannikulinnadest. Sa ei näe siinpool ka ahvatlevaid mägesid, on üksnes meri ja päike. Kui aga tahad raha kokku hoida, siis on see kahtlematult Jevpatorija! Elu on vähemalt kaks korda odavam kui lõunarannikul. Kuid ka siit leiad 100 dollarit maksva hotellitoa, kui teisiti ei saa. Minult küsis perenaine ühe päeva eest 10, talle nimelt just dollarid sobisid. Aga peremehele meeldis haruldane 5 krooni. Maailma ainukene rahatäht maletaja pildiga kaob varsti ringlusest. Vähemalt üks jääb Musta mere äärde.
Mäletan, et Tsernobõli katastroofi aegu, oli Musta mere rannikul eriti palju suplejaid. Perestroika oli siis enam kõneaineks, kui sündmused aatomielektrijaamas. Malehuviline ei saanud kuidagi aru ja vaatas väga kahtlevalt, kui rääkisin üle 100 tuhande eestimaalase kogunemisest lauluväljakule. Pisima Nõukogude liiduvabariigi kohta olevat sellise väljaku olemasolu võimatu. Aga et kogunetakse oma riigi ja iseseisvuse eest lauluga protestima, on uskumatu. Ja mida üks kõike näinud inimene ei usu, siis seda pole ka olemas! Teine, Kaukaasia päritolu, lühikest kasvu mees uuris, et mis meil kaasas, kui koguneme. Et ma ei saanud küsimuse mõttest aru, viipas ta hõlma all peitu pandavale terariistale või veelgi millelegi toekamale. Kui rääkisin, et rahvas varustas end laulikutega, vaatas mägilane mulle kui mõistuses eksinud mehele. Et temperatuur oli 30 kraadi umber, liivas 40 ja mina põhjamaalane, siis musta verd mees peaaegu andestas mulle. Ainult teistel päevadel enam malest ei huvitunud. Polnud hullu, tarvitses rannas malendid üles panna, kui uued sõbrad kohal ja seltskonnas jätkus maailmaparandamine. Tegelik demokraatia ongi ju rannas. Päevitajatel pole paguneid ega varanduslikke või seisuslikke sümboleid. Loeb vaid kõneosavus ja mõtteselgus ning veenmine.
Siis kui arvuteid ei tuntud, mängisin kirimalet. Pidin paarile partnerile, kellega vales järjekorras saadetud käikudest hätta jäin, viiki nuputama. Võtsin partiid Musta mere äärde kaasa. Kahe nädalaga leidsime rannas oletatava mängu ja lõpetasin turniiri kaotuseta, ning sain maakonnas esikoha. Aga see oli jube aeg, kodus mitmed partiid üleval ja teinekord ööselgi ärkasin, otsimaks paremat käiku. Õnneks on see hullus möödas, sest kirimale kujutaks ennekõike võistlust maleprogrammide koostajate, mitte kirja teel malekäigu saatjate vahel. Praegu on endise aja järelkajana, minu peatuspaiga kõrval, aatomielektrijaama avariis tervisekahjustuse saanutel oma klubi. Sellega on hiljuti liitunud ka Afganistani sõjaveteranid. Seal teinekord mängitakse malet, kuid see pole enam see, mis rannas. Liivapeal enam maletajaid ei näe. Jääb üle mängida üski, oma arvutiga ja seda siis õhtul. Vanasti mängiti päeval isegi parkides, enam mitte. Ilmselt on nooremal põlvkonnal teisenenud võimalustest uued huvid. Korteris kus elan, oli teine tuba üüritud kahele puhkust veetvale ukrainlasele. Nende aktiivne tegutsemine algas õhtul üheksa paiku ja hommikul, kui mere äärde seadsin, jõudsid nad ja kaitseehitisedängult tagasi. Valikuvabadus ja ihaldusväärsed võimalused tänases Krimmis ületavad kordades aastakümnete taguse ühelaadse nõukoguliku elukorralduse.
Suurenenud avatus ja mitmekesisem vaba aja kasutus, on paraku ka ebasoovitult arenenud. Kesklinnast on rannaliiv endale rahulikuma asupaiga otsinud, jättes kaldale paljandunud krobelised liivakivi klombid. Kui paarkümmend aastat tagasi sai rannas nautida valge ristiku ja lutserni seemnega sarnanevat liiva, siis nüüd leiab selle 5 km eemal, rannajoone loode osas. Muidugi on endiselt kesklinna rand inimesi täis, pole siin ju Jaltale, ega teistele Krimmi lõuna ja idapoolsetele mägistele randadele omast kiviklibu, ent pole ka muretut merevees käimist. Ainult rahu! Leia kehvast olust eelkõige positiivset. Mida vähem saad asulaid ja, seda rohkem ujuda või kaldapealselt päikest. Võib olla rändab liiv millalgi tagasi, selline võimalus nagu olemas, sest süüdlased on mängust väljas. Jevpatorija rannatransport on kokku kuivanud. Õigemini öeldes, alused on roostetanud, veest välja tõstetud ja rändavad ümbersulatamisele. Mitmete randade vahel sõitsid vahetpidamata sõukruvide vihinais mootorlaevad. Turistidel oli piiritu võimalus lainetel kõikuda ja olla osaline liiva uhtumisel.
Nüüd on lahte täitmas tasase loomuga ja väikesemahulise veeväljasurvega jahid.(Foto: Jahid Jevpatorija sadamas)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124217&size=l&album_id=248019

Loodus saab puhata. Jääb lootus, et liiv kunagi looderannalt kesklinna tagasi liigub.

*Moinaki ehk vabaõhu kliinik*

Elan üsna Moinaki järve lähedal, umbes 10 minutiga jõuan. Täpsem oleks öelda limaan, mitte järv. Aastatuhandeid tagasi oli see veekogu üks Musta mere lahesopp. Tormid uhtusid liiva ja eraldasid lahe merest paarisajameetrise ribaga. Lahte paisatud meresetetest tekkis aastatega mustjas muda. Auramise tagajärjel suurenes soolsus ja alanes veetase. Limaan ei ole ära kuivanud, sest meri toidab seda liivakihtide vahelt. Soolajärv asub allpool merepinda. Limaan on madal. Korra olen sealt lühemas suunas läbi kõndinud ja vesi kaenalaukudeni ei tõusnudki, pikkust on ligi 2 km. Kohati vajuvad jalad paarikümne sentimeetri sügavuselt sooja mudasse. Vees lamades ei vaju põhja. Ujudes pole jalgade töö oluline. Suhu satub mõni veepiisk: nii soolast vett pole enne tundnud. Kui oled veest väljas, siis nahal sool veidi kristalliseerub, seevastu paarkümmend aasta tagasi kattusid ihukarvad justkui härmaga. Nüüd on soolsus vähenenud. Ent praegune kontsentratsioon: 60 g soola 1 liitri vee kohta on ikkagi tavatu, mis üle 10 korra suurem kui Läänemeres. Vees on naatriumjodiidi , räni, alumiiniumi, bromiid , magneesiumi, uraani, strontsiumi jne. , ehk teisisõnu, mineraalsoolades on esindatud pea kõik Mendelejevi tabeli elemendid. Kõrgsoolsusega limaanivees (vene keeles rapa) on ka mitmeid orgaanilisi aineid ja mudal on radioaktiivne toime.
Kuurordina sai Jevpatorija tuntuks 1830. aastast, kui muda hakati kasutama reuma raviks. Algul toodi muda paarikümne kilomeetri kauguselt Saki järvest ja soojendati seda türgi saunas, mis nüüdki töötab. Hiljem läks kasutusele kohalik, Moinaki järve, muda. Limaani muda sai kasutada kuni Ukraina iseseisvumiseni, mil Põhja-Krimmi kanali joogivesi sattus reguleerimatult järve. Nüüd tuuakse muda jällegi Sakist. Möödunud sajandi esimesel kümnendil ehitati Jevpatorijasse trammitee, et ühendada kesklinn mudaravilaga. Mõned aastat hiljem valmis raudteeliin, laiendades mudaravi kättesaadavust Sevastoopoli ja Harkivi (vene keeles Harkov) linnarahvale.

Praegu on Jevpatorijas üle 80 tervistuskohta ja ligi 50 laste suvelaagrit.
Hommikul marsivad lapsed läbi stepirohu, limaanijärvest mööda, mere äärde.(Foto: Limaani kallast mööda mere äärde suplema)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14169565&size=l
Nõukogude ajal oli Jevpatoriia eelkõige lastekuurort arvukate sanatooriumide ja pioneerilaagritega. Sellest ajast on praegugi kõige parema asukohaga plaažid laste käsutuses. Liigeste ja luupõletike haigusnähtudega lapsed siin tervenevad. Linna vanim sanatoorium on lastesanatoorium „Rodina“, kus algul raviti täiskasvanuid. Peakorpuse hoonel, mis asub Moinaki limaani kaldal, on nõukogude ajast pärit memoriaaltahvel: “Siin oli 1926. aastal ravil kodusõja kangelane kirjanik Nikolai  Ostrovski.“ Märkimist väärib, et pimedaks jäänuna, kirjutas ta autobiograafilise teose „Kuidas karastus teras“, mida on trükitud enam kui 34 miljonit eksemplari. Ukrainas elanud kirjaniku romaan oli minu põlvkonna kohustusliku kirjanduse loetelus. Tööliste idealiseerimine, klassivõitluse pinevad vastuolud, sangarlus ja mitmed põnevad olud, on romaani ainetel mitmeid kordi ekraniseeritud. Viimane 20 seerialine kinoteos, Pavel Kortšaginist, romaani peategelasest, oli vaatajate silme ees alles 10 aastat tagasi. Siinkohal kohtume imeteldava poliitikaga, kuidas jagatakse kodumaad. Mõne Ukrainas sündinud kirjaniku kohta, kes aga pikalt Venemaal elanud ja surnud, öeldakse otsesõnu Ukraina kirjanik, osade kohta aga mitte. Ainult surmaeelse aasta Venemaal elanud Nikolai Ostrovski, on tuntud kui Nõukogude kirjanik.
Kirjanikuga seotud lastesanatooriumist mõnisada meetrit edasi, jääb pargirohelusse Moinaki klassikaline mudaravi korpus. Juba tsaari ajal kuulsaks saanud mudakeskus töötab endist viisi edasi, vaatamata muda lõppemisele limaanist. Kui ma esimesed korrad limaanijärvest välja tulles karvupidi soolakristallides olin, siis tarvitati päevas 80 tonni muda. Varahommikul ümber järve joostes nägin vagunette, millesse muda laaditi. Õhus oli tunda väävelvesiku lõhna ja kuulda kajakate lärmi. Järv oleks ise muda edasi tootnud, kui joogivesi poleks bioloogilisi protsesse aeglustanud. Järve kaugema rannajoone lähedale on ehitatud uus elamurajoon ja sealt pääseski vesi järve. Muda on muidugi alles ja seda uljad puhkajad igal võimalikul moele päevituse vaheaegadel kasutavad. Päikesest kuivanud mudalompide ääred on valkjad ja mudaski tugev soolade sisaldus, ent bioloogilist mõju pole. See ei sega muda korjajaid.(Foto: Moinaki muda kogujad teevad tühja tööd)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126309&size=l

Peale psüühilise eneserahu muud tervistavat muda kogumisel ja naha määrimisel pole. Ravimuda tuuakse Saki järvest.
Kõrvuti mudakeskuse esinduslikus hoones toimetatavale, saab raviprotseduure ka vabas õhus. Just nagu vanas Egiptuses. Ja just neile, kellel pole meeltmööda traditsioonilises mudavannis lesida või lasta end mässida sooja mudaga linadesse ja oodata nagu karistuse saanud poiss, millal kana pissib. Mulle sobib limaani ääres püsti seistes muda tarvitada. Tahan päikese käes vestelda ja näha mis juhtub minu ihule määritud mudaga. Ei soovi jääda mõneks ajaks liikumatuks objektiks nagu mudakeskuse seinte vahel üle saja aasta on talitatud.
Just egiptlaste ravimeetod on see, mille järele olen aastakümneid tulnud. Niiluse jõemuda kasutuse viis elab edasi Moinaki limaani kallastel. Raviplaaži nimetatakse Panatseja (tõlkes Imerohi).

Ja seni saab Imerohtu üpris odavalt kasutada, kuni ärimehed ei hakka randa luksuslikuks spaaks välja arendama, muda tarnimisega raha tootma. Kuna eluea kasvades on enam võimalusi vaesemaks jääda kui rikastuda, on karta, et ühel ajal siia, vabaõhu ravilasse, pole paljudel enam asja. Linn ärgitab ehitama kauneid, ent kalleid paviljone, raha neelavaid puhketubasid, luksuslikke dušši kabiine jne. Loomulikult on ümbrus siis esteetilisem ega näe enam varisenud nõukogudeaja rannaehitisi. (Foto: Nõukogudeaegse ravikorpuse jäänuk Moinaki limaanis)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14130919&size=l

Kuidas mudaravi päikese paistel võtta, või kui kaua soolajärves supelda, saab kohapeal arstilt teada. Igale isikule siiski oma ravirežiim. Mudaravi koos limaanijärves kümblemisega on tulemuslik mitmesuguste liigesvaeguste, tugi- ja liikumiselundite haiguste ning traumajärgsete tüsistuste puhul. Soolases vees liikumine tugevdab organismi energiapotentsiaali, tugevdab vastupanuvõimet haigustele ja suurendab ainevahetust. Seda viimast olen siit tulemuslikult jahtinud.

Praegu lasen määrida oma selga ja põlvesid. Maksan ühe muda protseduuri eest 30 krooni. Ühtlane, mõne millimeetrine mudakiht kuivab alla poole tunni krõbedaks koorikuks. Keerad end päikese paistel ja jälgid, kas kaaslase selg, keda enne sind määriti, on juba heledamaks kuivanud. Vee auramist näeb ka põlvedelt, ent liikudes sopistub muda ja kuivamise jäljed pole ühtlased. Võib kesta all ka kauemaks jääda, ent veidi ebamugav. Et mudaprotseduuri tuleb vähemalt 10 korral toimetada ja vaja ka mõni päev vahele jätta, on ravisaajate seltskond omaseks saanud, ning juttu jätkub. Mudaga määrituna on kõik nagu võrdses seisus ja valmis üksteist abistama ja jälgima sinu kaasa võetud vara, kui lähed dušši alla või suplema. Siin vahetatakse aadressegi ja kohtutakse järgmisel või ülejärgmisel aastal.
Kui sul selg ja/või põlv valutab, siis mõtle, miks 30 aastat tagasi seda tunda ei olnud. Kui aastatega 30 kg ihurammu juurde tulnud nagu minul, pole tarvis valutavatele kohtadele arsti juures käimistega aega ja raha kulutada. Alustada tuleb algusest: endast ja Moinaki limaanijärve apteegist. Olen kolme Krimmi reisiga 20 kg kergemaks saanud ja põlvevalu ning selg ja. Tee oma keha kergemaks ja tunned end tervenema, nii lihtne ning kui raske! Aga pole tõhusamat abilist ainevahetuse kiirendamiseks kui limaani kollakas soolavesi. Järve kaldal on jugadušš, mis 25 krooni eest klopib su keha kergemaks. 10 minutiga saad asulaid ja tunde, et nüüd võiks tsarlestoni tantsida. Olid ajad kus mõnuga sai jalga loopida, kuigi kahjuks vähe, sest enamus tüdrukuid ei tundnud stiili, aga seda kaunim meenutada toda ühte ja ainust. Olime temaga pea alati esimesed tantsupõrandal. Sai vabalt jalga visata või pikemaid samme ja põrandale mitu tiiru teha. Ühel hetkel taipasin, et oma laiade puusadega pole ma talle võistlustantsus partneriks, peale rütmitaju on vaja ka välimust. Andsin alla! Nüüd otsin liigestele veeravist abi. Soolavee jugasid tuleb samuti vähemalt 10 korda kasutada ja ikka puhkepausidega. Eelmisel aastal ei jätnud ühtegi päeva vahele ja koju sõites olin autos haigem, kui Krimmi tulles. Alles nädalate möödudes tundsin end luude poolest tervena. Jugadušš (kohapeal õeldakse šarko) on kõigile võrratu enesetunde parandaja, ent limaani ääres naudisklevad hüdromassaži peaasjalikult ülekaalulised.
Rannamõnude ja rahustavate stepituulte varjus on paras hetk oma rahulolematust virgutada. Organism ei taha justkui üleni rammestusse jääda. Ühele Harkivi daamile meeldis võimaluse korral ennast sedasi kütta, et oli valmis kasvõi pooldama kodusõda ja vere valamist, kui Ukraina peaks Venemaale selja pöörama ja NATO-sse astuma. Ta polnud vaene ega odava Nõukogudeaegse elu taganutja. Tal oli peatänaval kosmeetika pood ja ilusalang ning kavaler äritses välismaal pestitsiidiga. Päikese käes lahvatas mingi seletamatu slaavlaste ühtekuuluvuse kihk. Seda , et NATO peaks Venemaad, või vastupidi armastama hakkama, ta ei uskunud. Traditsiooni kohaselt pidi keegi ilmtingimata vaenualal seisma. Eks meid kasvatatud imperialismi ohuga juba maast madalast! Ja ilma vaenlast leidmata ei saa rahulikult puhatagi! Ühed arvasid, et kaitsta tuleb end amerikaniseerumise, mitte NATO eest ja oldi pahased, et dušikabiini kõrval USA lipust tuulevari tehtud ja see iga päev silma riivab. (Foto: Hüdromassaž USA lipu varjus)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126245&size=l&album_id=248019

Ei kujuta tõesti ette, et Jevpatorijas inglise keelt rääkijad äritsema hakkaksid, olgu nad ja kaitseehitised või mitte. Rahvas pole psüühiliselt küps omas kodus vöörkeeles suhtlema, ja ka mitte ainult Ukraina keeles. Krimmis on venelasi enam kui ukrainlasi. Siin pole rahvuste vahelist vastandumist nagu meil. Ei lobiseta ka integratsioonist, siin lihtsalt elatakse koos ja ei panda pahaks, kui kasutatakse läbisegi nii vene- kui ukrainakeelseid silte. Hotelli hoonel ukraina ja inglise, kauplusel venekeelne pealkiri jne.( Foto: Tänavapilt Jevpatoriast)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176007&size=l

See on loomulik ja üksteist austav. Pole tekitatud Narva olu, kus enamuses vene keelt rääkiv elanikkond peaks nagu eesti keeles kohaliku omavalitsusega, poemüüjatega või kellega iganes suhtlema. Krimmis on leitud rahulik elamise viise. Ka koju jõudnud tatarlastele leitakse maad asulaid ja. Aga see ei satu alati magusale paigale, mida rahakas tatarlane ja kohalik korruptsioon heaks kiidaksid. Tatarlastele meeldivad ennekõike eksootilised paigad, mitte niivõrd lage stepi ala nagu meie esivanemad Krimmis valisid.
Mehed teavad rääkida, et tatarlaste esindus USA-st on käinud siin kohalikele elupaiga muretsemiseks abi pakkumas. Justkui väike nali, arvab noormees kaevurite linnast. Kõik teavad, et Krimmis pole naftat. Ameerika on kohal vaid siis, kui naftat leidub. Ja ikka demokraatia ja enda ohutu elu kaitsmise nimel. Mis sellest, et hiljem selgub nagu Iraagi riigi pugul, et polnudki USA-d ohustavaid ohtlikke keemiarelvi või hirmsaid pomme.
Mulle tundub, et Ameerika abi põhineb ammu nähtud filmi ideel. Purustada ja lõhkuda ning võimalikult ruttu, et asjaosaliste mällu ei süüviks kannatuse raskus. Kiiresti vaja alustada ülesehitusega, et maailma teaks kuidas abistatakse ning ollakse heategija. Mäletan sentimentaalset lugu tänavapoisist. Kauge meenutus seletub vist erakordsest teekonnast. Sõitsime filmi vaatama sugulase BMW-ga. Minul õrn lootus, ehk õnnestub kunagi ise sadulasse istuda ja tema jääb külgkorvi. No ei juhtunud seekord ega hiljem. Chaplini tummifilm jooksis ”Rahu” vastmalminud kinohoones Koplis. Naljakaid seiku oli mitmeid nagu tervenisti näitleja enda kujugi. Kuid mällu jäi midagi tõsist. Aknaklaasijast Charlie Chaplin oli masu ajal töötuks jäänud. Ent klaasissepp leidis väljapääsu. Kokkulepitult lõi tänavapoiss kõrvalmaja aknaklaasi katki ja jooksis minema. Mõni hetk hiljem jõudis sinna aknaklaasija, seljas raam klaasidega. Õnnetusse sattunu oli õnneküllane juhuslikust kohtumisest. Aknaklaasiajale kuulusid tänusõnad ja kaitseehitised tasu. Idee, kuidas teenida raha ja jääda nii päästja kui abistaja rolli on USA-s edasi arenenud. Kõige räigem näide omakasust: New York Times 23.06.1941 toob ära Harry Trumani seisukoha, siis veel senaator, et abistame nii Nõukogudemaad asulaid ja Saksamaad, mida enam sõda kestab, seda rohkem üksteist tapetakse.
Kas ka täna, USA presidendi käepigistus, meie riigipeaga, tähendab ühele eestimaalasele elu lõppu või kannatusi ? Kas sõpruse hinda maailmavalitsejaga võime kokku lugeda langenute haudadelt? Kas Euroopas on meelemürk vähenenud, kui Afganistasin narkotootmist lammutatakse või meie sõdur hukkub? Tubakaga kaupleja Monaki äärest, kes hangib välismaalt sigarette, teadis, et nüüd transpordivad seda sõjalennukid, kindel ja kaitstud äri. Ei osanud keegi ka vastu sahistada. Kuid tõega, aina hävitatakse moonipõldusid, ent narkoainete hulk ei kahane.
Mis teemasid mudased mehed üles ka ei võta, lõpeb see peagi soolavees. Peale poolt tundi, kontrollimata muda värvust nahal, on koorik krõbe. Ujuda on raskem, vesi lükkab kogu keha veepinnaga horisontaali. Lihsam on paarsada meetrit kõndida ja muda on nahalt lahustunud. Jala alt tõuseb heljumina põhjamuda, mis omakorda ainevahetuse kiirendaja. Ent kõigi protseduuride eeltingimuseks on soojus. Muda lasen nahale määrida, kui see plekkvannis päikeselt vähemalt 30 sooja kraadi kogunud. Kui vanni käega katsudes soojust ei tunne, jään ootama. Päeval, kella 3-4 ajaks, on maksimum sooja ja siis võib alustada. Limaani minek on tasuta, kuid mõtetu, kui pole mereveest soojem. Raviv toime algab ligilähedaselt 27 kraadi juurest. Teinekord tuulega, on vees soojemgi kui õhu käes. Ühe päeva jooksul pole tervisele sobiv üle paari korra end limaanis leotada.Võib südamele mõjuda. Mina aga saan hea une.
Varavalges mere äärde, peale lõunat limaani. Kui 2-3 päeva järel on 20, siis ekskursioonibussiga mägedesse. Lihtne ja väsitav see kuurordi elu. Kas ka kasulik hingele ja meelele?
Kui mitte iga päev muljetada, siis üksikud sündmused talletuvad kauaks. Neist on kodunt eemal olles mõnus toituda ehk justkui vaadata lõputuna näivat seriaali oma elust. Huvitav, kunagi ei kohtu läbinisti negatiivse tegelasega. Esmapilgul paha minevikutegelane või ebameeldiv olukord, taandub soojal maal nagu pehmemaks. Aegamööda tärkab hukkamõistu asemele mõistmine. Läbi teiste märkad ennast, kuni näed põhjuste seostes ka enda autoportreed.Põgene mineviku eest. Kuid mitte ka üksnes tulevikku, mis pole just kõige selgem.
Trammiga kesklinna poole. Frunze parki. Sõitsin kunagi samasuguse vaguniga Kadriorgu Artur Rinnet kuulama. (Foto: Trammi roopapaar samalai kui Tallinnas)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124231&size=l
Nojaa, rattapaaride vahe samane, mis meil siis ja praegu. Ainult harjumatu, et üks tramm ootab peatuses vastutulevat. Jevpatorijas on kogu liini ulatuses üks roopapaar nagu meil kino „Lembitu“ juures. Kui Venemaal armastati kultuuritemplitele kõlavat nime: „Edasi Kommunismile“, siis meie Tallinnas oli kinokatusel oma sõberpoiss Sakalast. Trammipeatusest kuni mereni on terve rahvajõuk koos. Jätkub šašlõki suitsu, lõputuid rahavahetuse ja nipsasjade müügipunkte, on paljastava tagumikega tüdrukuid ja tätoveerituid mehemürakaid. Fotograafide pildigaleriist ostetakse loojuva päikesega Krimmi vaateid. Sädelevad digipildid ja elektroonilised helid. Kõik hüüavad kõike. Reisibürood pakuvad tänavatel turismipileteid. (Foto: Päikesest põlenu otsib puhkepausi ekskursioonist)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176017&size=l
Ekskursioone nii koobastesse kui mäe peale ronimiseks. Pilet Bahtšisaraisse, Jaltasse, Sevastopolisse, kuhu iganes, kasvõi laevareis Istanbuli. Iga kant on müügiks! On alles demokraatia!

*Mägine Krimm ehk kujuteldav eksootika*

Jalta nimi oli mulle tuttav ammu enne Krimmi mägesid. Ajalooõpikust oli teada Jalta kohtumine. Aastate jooksul oleme õppinud selle tähendust ümber hindama, kuni tõdemuseni, kuidas liitlasmaad asulaid ja riigid Nõukogudemaale kasutamiseks. Koolipõlvest seostuvad raamatu- ja albumifotod telklinnakutest mägede taustal ja naerust rõkatavad pioneerid merevees. Mälupilti talletus soe kliima, mis levitas igatsust Musta mere järele.
Olgugi, et juba 2 tuhat aasta tagasi kreeklased Jaltasse maabusid, paisus kuurortlinn alles Nõukogude ajal. Jalta piirkonnas oli keiserliku perekonna ja mitmete Venemaa aadlike suvilaid ja losse, mis avati rahva kasutada. Pole määrav, et Jaltas saab hiljem ujuma ja päikest on 200 tundi vähem, kui näiteks Jevpatorijas ja kogu poolsaar on sanatooriume ja pansionaate täis, jääb Jalta ja selle lähiümbrus Krimmi tõmbekeskuseks

Kuurortlinnast Jevpatorija jõuab pooleteist tunnise bussisõiduga Simferoopolisse.
Simferoopol on peavärav reisimiseks trolli- ja autobussiga. Linn on Krimmi oblasti keskus ja lõpppunkt nii lennukiga kui ka raudteed pidi saabujatele.
Eksootiline on edasi sõita trollibussiga, mis pole kiire, aga see eest turvaline. Kohapeal traditsiooniliselt sahistatakse, et trolliliin on maailma pikim: 90 km. Jaltasse sõidad 2,5 tundi. Ent omakäel on Jaltasse riskantne sõita. Ümberistumised trollile ja vastupidi, võivad võtta ühtekokku kuni paar tundi ja Jaltaga tutvumiseks jääb vähe aega. Aga igal juhul jõuab kaldapealsel promeneerida ja mäkke tõusta, et vajuvast päikesest midagi talletada. Vaateid nõlvast või laevareisist saab hiljem meenutada veebikaamerast
http://www.yalta-info.com/web-kamera-yalty/

Ei tohi unustada, et õhtuks tuleb peatuspaika tagasi jõuda. Kell 9 on sedavõrd pime kui meil sellel ajal novembris. Sõiduks väljapoole Jevpatorijat on kindlam kasutada ikkagi ekskursioonibussi. Alati toob lähtekohta tagasi, kuigi kunagi ei jõu koitu pildistada. Ärksamad on siis juba paadiga merel, kui sina alles alguspunktist autobussiga väljud. Päike ajab oma ketta kella seitsmeks veest välja.
Peterburi kolleeg, Sergei Jaroshenko , jäi päikese ootamiseks ööseks Jaltasse. Tema eelistab hämarikule koitu ja kinkis looduse ärkamisest oma ülesvõtte. (Foto: Päikesetõus Jaltas)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14154532&size=l
Loojangu punaketta juurde võid jääda kauaks unistama ja vaagima, mis päevaga on teoks saanud. Ja kui heast-paremast tahtest valgust äkki juurde lahvatab, hakkab looduse pingutusest soe ja ülev tunne. Hommik on seevastu nagu aku kiirlaadimise aeg. Salvestad hetkeilu kogu päevaks. Äravalitud minutitel päikese tõus ei erine laskumisest. Otsekui heastades vaataja petmise, taevas imekiiresti selgineb. Tunni möödudes pole koidu jäljendamisest piiskagi alles. Fotograafil pole siis heleda ja pilveraasuta taevalaotusega midagi peale hakata. Üdiselt suvise Krimm taevas ei kutsu pildistama. Väljendusrikkad pilved ilmuvad alates oktoobrikuust. Või teine võimalus, kui jääda väljavalitud platoole või mäe veerule mitmeks päevaks ootama. Muidu juhtub nagu veebilehtedelt märgata, et reisiseltskonnad ja kaitseehitisedõike saanud pildile elamuslikke prügikaste või parandamist ootavaid pargipinke, tänavaid või teid. Sinna juurde paikapidav selgitus. Ja kui ei õnnestunud loodusmaastikku kirjeldada, on lohutav teatada mitu grivnat maksab õlu või, et hotellis polnud föön töökorras. Mida otsime, seda leiame!

Meeltülendav on kohata kaldalähedal palmipuid, mis Krimmis, ilma erilise hoolitsuseta, üsna haruldane. Lopsakamate palmide pildistamiseks peaks aga sõitma Gagra linna. Sinnakanti ei pääse otse, üle Musta mere, vaid Venemaalt. Kaukaasia piiri ääres saab Abhaasia Välisministeeriumist osta 20 dollari eest kuuajalise viisa. Täpsemat teavet leiab kodulehelt
http://www.mfaabkhazia.org/en/
Palmid kasvavad vormikateks just Gagra subtroopilises kuurordis, kus aasta keskmine temperatuur 5 soojakraadi, aga sademeid ligi kolm korda Jaltast enam. Jalta asub vaid ühe geograafilise laiuskaraadi jagu põhja pool, ent kliima erinevus on märgatav.

Ekskursioonibussiga on Jaltasse 150 km.Peale kirevate Euroopa kaubamärkidega linnaosa ja rannapromenaadiga tutvumist, külastatakse, enne Alupka kuurortlinna, peamist Krimmi visiitkaarti: Pääsupesa. Lossi saab oma käega katsuda ja kui taevas mõned pilved, siis väljendusrikkalt pildile salvestada. Piltnik Nahos Navaros sai sellega hakkama. (Foto: Pääsupesa loss)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14134790&size=l
Kolleeg jäädvustab nädal aega mägede vaateid ja teise nädala on mere ääres. Peterburist jõuab ta 36 tunnise rongisõiduga Jevpatorijasse, oma vanaisa juurde. Me pole tema ja teiste kolleegida, kes virtuaalselt minuga koos reisivad, kohvitada jõudnud. Internetis muljetame ja kingime üksteisele meelispilte.
Lastivtšine gnizdo (vene keeles Lastotškino gnezdo, tõlkes Pääsupesa) terrassil on mõnus kohvi juua. Baaris on kitsavõitu olemine. Kaljunukil oli algselt puidust ehitis, mida marinist Aivazovski on jõudnud enne lammutamist jäädvustada. Asemele ehitati miniatuurne kivist loss: elutuba, esik ning trepp kahekorruselisse torni ja kahe magamistoaga, mis nagu valatud 120 m2 suurusele mängumaale. Esimese maailmasõja aegu avas Moskva kaupmees kaljul restorani. Paarkümmend aastat hiljem hoone alus maavärinas kahjustus, mida pikka aega Jalta restauraatorid kindlustasid ja täiustasid. Hoone on veidi üle 40 aasta taas avatud ja meelitab vaatama. Lossi rõdult näed kutsuvaid Ai-Petri mäe kuradihambaid ja lõunasuunas erisuurustes veesõidukeid. Merevaated paeluvad just pideva muutuse poolest. Iga laine on kordumatu ja omapärane ning muudab vee värvust. Teinekord võlub jälle muutumatu ja sümmeetriline olu. Parkide lääge hoolitsetus viib mõtted kloonitud puudele. Silm libiseb mööda pügatud palme ja peatub harjumuslikku rütmi segaval üksikul männil. Olgu elus või eluta, aga ühetaolisus uinutab ja väsitab. Muutuv olu aga kosutab! Kui Pääsupesa asuks metsa sees, poleks see ilmselt nii kütkestav kui mere vaatega. Mõttetu arutelu! Ilu on vaataja silmades. Kas vahelduseks istuda kivile ja jäädvustada end nukumaja taustal? Alati ei jõua pilti tehes mõelda, miks nupule vajutad. Instinktiivselt, justkui kass hiirt, krabad pildimasina ja klõpsutad. Praegu aega on. Pilvitu taevas ei kutsu pildistama, kuid autoportreed võiks jäädvustama. Aga kelle tarvis sa hüüad: Mina olin siin! Aastas käib siin rahvast enam kui Tallinnas elanikke.
Kes Jevpatorija pehme liivaga juba harjunud, pole enam huvitatud kiviklibusel Jalta rannal päevitama, ent kindlasti oleks huvitav kaasa teha merereis. Näeb rannaribal paiknevaid losse. Ajaloolisem on Jaltast 3 km kaugusel Livadia. Paleed peab pildistama hommikul kui pehmem valgus. Kella seitsme ajal jäädvustaski Alexandr Yurchenko, noor kolleeg Harkivist, kuulsa ajaloomälestise. (Foto: Livadia palee)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14201271&size=l
Jah, keisripere jaoks osati valida kaunis vaade, kuhu palee ehitada. Tuletagem meelde, kui targalt talitasid ka mõisasakste valitsejad ja maakorraldajad. Eestis võib kinnisilmi väita, et mõisapõllud olid ümbruskonna parimad nagu lossivaatedki. Pilt Livadia õuelt meenutab oma aristokraatsuses vaadet Oru lossist merele. Muidugi õigem võrdlus on vastupidises järjekorras: Toilas asunud loss valmis 10 aastat varem, kui Nikolai II suveresidents. Tähelepanuväärne, et keiser lasi Livadia parki rajada 7 km pikkuse terviseraja. Tõusujoones reljeefiga tee on südame koormust tõstev, kui samas õhk muutub aina hapnikurikkamaks. Reisimine Krimmis pole mõeldav ilma tervistavate võimaluste ära kasutamisteta. Lihtsaim ravim on füüsilist pinget suurendav kõndimine. Kas sellest või asukoha suursugusest johtuvalt, said 1945 aasta veebruarikuul palees kokku 3 riigipead: I. Stalin, W.Churchill, F. Roosevelt. Mida kõike kokku lepiti ja kuidas sõda kulges, saab lossis, muuseumi külastades teada. Kasuks tuleb enne, nagu iga reisi korral, veebilehelt ilmaolu uurida.
http://weather.in.ua/en/krym/13532
Jätsin Nikita botaanikaia vahele. Korraga liiga palju elamusi. Botaanikaed ja kaktuste ala tahaks aega ja omaette olemist. Karjas olles ei sukeldu eksootikasse. Pealegi vaevab siin, aga eriti delfinaariumi korral, piiratud ruum. Avarust ja looduslähedust ei taju, kui elusolendite või taimede kasvu ja eluruumi tõkestatakse. Segab korrastatus, potimajandus, kastmise jäljed jne. See pole päris loodus, vaid mäng. Olen kaotanud huvi peale ooperi teatrit külastada. Aga miks ma peaksin. Elu pole nii igav, et ajaviidet otsida, teatrisaalis end näidata või tundeid treenida. Aitab sellestki, kui telerist riigikogu infotundi kui sõnalavastust vaadata. Saad asulaid ja, kuidas reformierakondlane kombineerib oma kaaslase ettekandele ilustavat küsimust, või kui süütult ja meisterlikult keskerakondlane, oma argumendile vihjates, ettekandja mõttearendust põrmustab. nad ja kaitseehitised palka väärt, jõuan mina veel päristeatrit piletiostuga toetada! Meelsamini usaldan avarat maastikku, kui kitsast lavaruumi. Olen rääkinud! Looduses on küllaga tõetruudust ja loogikat. Näed jändrikke mände, väändunud juuri ning saad asulaid ja ja armastuse mõjuvusest. Elu pole pelgalt vaatemäng, vaid tõsine eneseteostus. (Foto: Vaade Ai-Petri mäelt)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124235&size=l
Piltnik Nahos Navaros on juba 20 korda sõitnud Krimmi puhkama. Tema enam ekskursioonibusside teenuseid ei kasuta, ka mitte Ai-Petri mäele jõudmiseks, kust ta pildi säilitas. Tänan teda fotode kinkimise eest.!
Ekskursioonibussiga saab 1234 meetri kõrguse Ai-Petri mäele vähem kui 300 krooni eest.

Jaltast sõidetakse 17 km edelasse, Sevastopoli poole. Ai-Petri mäe lõunajalamilt, Mishori külast, algab köisraudtee. Vagunisse mahub vähemalt 25 reisijat ja sõita tuleb vaid 20 minutit.
Teinekord esmaspäeviti või tuulise ilmaga ei saa köisraudteed kasutada. Mina aga pelgan ilma tuuletagi. Vahel ei pelga halli huntigi kes maapeal. Õhus on teised lood. Väetisekülvil, kui piloodile põldu näidates lennuk põllu lõppedes järsku üles tõusis, oli mõnus tunne, ei mingit kartust. Oli teadmine, et topelttiibadega kerge lennuk planeerib end mistahes rohumaale, kui mootoril rike. Aga köisraudtee ei tundu turvalisena. Mis siis kui tross katkeb? Vaat selline elu hindav hirm. Nõukogude ajal sõitsin paarsada meetrit Gagra linna kohal, vaevalt puude latvade kõrgusel, ent polnud just parim tunne rippuda ja vappuda. Köistee Ai-Petrile on aga pikem kui kilomeeter. Ükskord on ikkagi esimene kord, kui tross annab järele! Kulla lugeja! Pole see kunagi katkenud ja seda jälgib ning ennetab üle 100 inimese. Vaat nii suur turvameeskond asub Ai-Petri platool! Nii, et mäkke tasub tõusta. Seal on ka kohvikuid ja turismimöllu nagu laadal. Päris tippu jõudmiseks peab platoolt veidi edasi ronima. On ka teine variant. Avarale mäele ei peagi trosside mööda, gondli sees, järsu tõusuga ja kõikudes tõusma. Mägitee algab Jaltast, mis Bahtšõsaraisse pöörab ja kui head närvid, jõuab 25 km sõidu järel pärale.
Oma autoga mägedes sõites, kui soovid vaateid jäädvustada, on põhimine probleem parkimine. Pildistamast tulles on pelg näha mõnda mõlki. Peamine, kui auto alles, on muidugi jällenägemise rõõm. Mure tõuseb, kui mäkke veab kõrbenud õlipõlemishaisudega samasugune külgkorv, millega ligi kolmkümmend aastat tagasi ise sõitsin. Siin pole aega kohtumisrõõmule või nostalgiale. Hoopis mõtled kuidas tuleb tegutseda, kui ratas enam üles ei jõuagi, kus siis peatuda, kui rattur triivima hakkab. Sõitmine mägiteel ajab su silmad kukla taha ja kuhu iganes, et vältida võimalikke kaassõitjate poolt tekitatavaid ohtlikke olusid. Kas see ongi puhkus? Tahaks ju terve masinaga koju jõuda ja ühel ajal jälle Krimmi tagasi tulla. Mured jahtuvad, kui oled saanud vahepeal mõne pildi salvestada. Autot on raske parkida ka mere vaate või mõne lossi pildistamiseks.
Kolleeg Tuulast ei seo end autoga. Ta kasutab oskuslikult bussiliiklust ja kohapeal toa üürimise võimalust. Sedaviisi saab kogu tähelepanu koondada ilmastikule, et näiteks Ai-Petri mäge ruumiliselt jäädvustada, kui gondel vaateplatvormile jõuab. (Foto: Gondel jõudmas vaateplatvormile)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14192117&size=l
Periooditi valib Andrei Iljushin reisil olles uue elupaiga. Piltnikule eestikeelne nime variant ei meeldinud. Soovis nagu passis kirjapandud: Andrey Ilyukhin . Me ei oska teinekord arvatagi, kui kerge on tutvuda või poolehoidu saada tundmatult inimeselt. Olen alaline venekeelse suure fotoportaali külaline. Et olen avaldanud kõik enda andmed, leian ühtäkki inimesi, kes Eestiga seotud. Sedaviisi algas tutvus Andreyga, kes kuni kooli minekuni elas Eestis ja mere läheduses. Pole ime, et ta Karpaatia mägedele eelistab mere lähedust. Venemaa fotokunstnike ühenduse liikme loomeind ei alanud pelgalt pildimasinaga kõrgustesse ronimisest. Ta on kõige kaunimal viisil mägedega seotud. Kohtus seal tüdrukuga, kellest tänaseks saanud kallis kaasa ja pildistamist toetav sõber. Ka pulmareis tehti Krimmi. Tuula linnast on Krimmi vaid 1200 km. Enne väljasõitu nad ja kaitseehitised kodulehekülgi. Ja siis plaanitakse, kus mäemassiivi läheduses ühe, kus teise nädala puhata ja et oleks võimalik külast tuba üürida. Kui sa taipad, et elad juba 21 sajandis, siis leiad internetist alati lahenduse ja abi! Piltnik ütles, et põeb Krimmifoobiat! Andrey haigus pole enam ravitav, seda saab vaid leevendada, kui tema pilte vaadata. Suvel oli ta Jalta mägimetsa kaitsealal, mida oli näha Ai-Petri mäelt pildistatud vaadetelt. Alupka linnast, 3 km põhja suunduvat rajada tõkestavad, merepinnast üle 800 meetri kõrguvad, Nišan-Kaja kaljused seinad. Kolleeg leidis seal soovitud valguse ja jäädvustas kivist kaunitarid koos oma mändidest kaasadega. (Foto: Nišan-Kaja kaljuseinad)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14192127&size=l
Kui oled kannatlik, ja seda on fotokunstnik Andrey Ilyukhin , siis leiad hetke, millal päevapaiste ruumilise pildi joonistab. On vaid loetud minutid, kui valgus ja vari langeb pildistamiseks meelepärasesse kohta. Sedasi oodates piltnik puhkab ja ka õhkab, kui pilv ootamatult lootuse muserdab.
Sõitnud Jevpatorijast 110 km, võib ka raudteerongiga, jõuab ekskursioonibuss eksootikamaale ehk Bahtšõsaraisse. Vahepeatused teeistanduses ja kireval roosipõllul, eeterlike õlide tootmisallikal, on tervistav vaheldus rannapäikesest köetud nahale. Kohale jõudes ei vaibu silmarõõm. Mere asemel näeb geoloogilisi maastikevaateid. Lubjakivi paljandid, mäeveergudel rohelised metsalaigud. Sügavas Ašlam-Dere orus on veesilmad matkaradadega nii jalgsi kui džiibiga läbimiseks. Kiievist pärit noor kolleeg Aleksandr Kalivod, turnides koobaslinna Tšufut-Kale kaljuavades, pani pildile Beš-Koši lameda mäe ja ligi 300 meetri sügavusse laskuva oru. (Foto: Teeradadega kanjon Beš-Koši mäega)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14203561&size=l
Koopad pildistaja jalge all ja ümbruses, jäljendavad ühe- või mitmetoalisi eluasemeid. Mägedesse raiutud kivist kambrid olid aastasadu elanikele kaitseehitiseks nii looduse kui vaenlaste vastu. Kivist kortermajade kogum ümbritseti omakorda kivimüüritistega. Kindluslinnas Kõrk-Er (vanem nimetus Tšufut-Kale) elutseti kuni 16 sajandini, kuni mõned kilomeetrid lääne suunas hakati tsiviliseeritumalt elutsema ja maapeale maju ehitama. Bahtšõsarai linn oli Khaaniriigi keskuseks kuni Venemaa poolt Krimmi vallutusteni. Rahvastikus säilis krimmitatarlaste ülekaal kuni 1944 aasta maikuuni, mil Nõukogude riigikorraldus tatarlased välja saatis. Praegu elab taas palju tatarlasi, kes näevad oma endiseid kodusid teiste inimeste omanduses. Tagastada, tähendab jällegi uut väljasaatmist. Püütakse leida lahendusi elamumaade ja toetuste jagamisega. Kerge pole kellegil, ei uutel asunikel ja vanadel, keda kunagi küüditati! Rõõmu ja armu jagab üksnes loodus ning töö, teenindades turiste.
Endiselt paneb linnas silmad särama moslemite loss. Paraku pole turismiobjekt alati pildistamise ese. Kui Khaani lossihoovis sagib mitme bussitäie jagu rahvast ja pinkidel istutakse kuidas juhtub, saab ajaloolisest paigast nagu turuplats, mida dekoreerivad Türgi sultani atribuudid, kaubitsejad ja lilleaiad. Aed türgi keeles on bah?e ja palee saray. Linna nimi türgi variandis Ba??asaray. Ukraina keeles tuntud Bahtšõsarai. Palee ja aedade romantiline ilu ei virgutanud üksnes Puškinit poeemi kirjutama, vaid lisab innustust ka tänasele looduse nautijale, leidmaks endale Krimmi loodusest salaarmastuse.
Et ekskursioonil rahulikku ja arhitektuurset olustikku jäädvustada, peab ootama jääma, millal rahvas edasi liigub. Kui pole võimalik, jääb ajaloojäädvustus tegemata. Peab endale alailma meelde tuletama: kuis oled suure arvu inimestega, unusta valikud! Nipsuta möödaminnes mingit pisikest pildimasinat ja looda suure juhuse peale. Muidu jääd reisiseltskonnast maha. Minul jäigi rahuldav pilt Bahtšisarai lossist tegemata. Kas on kohane jäädvustada purskkaevu all käte pesijaid. Pealekauba oli veetarbijaid hulgi. Väljapääsuks pakkus Andrey Ilyukhin oma tunamullust fotot ainult ühe inimesega tagaplaanil. Poeemist tuntud Pisarate purskkaev, mille karniisile iga päev 2 värsket roosi asetatakse, jääb krimmitatarlaste kultuurimuuseumi siseruumi. See pole see, mis fotol. (Foto: Bahtšõsarai lossi hoov)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14218949&size=l

Ühe ekskursioonipäevaga ei õnnestu asjalikku ülevaadet saada. Jääb nägemata kaljusse rajatud Uspenski mungaklooster, pole aega mägilinna maa-alustesse kaevudesse laskuda ega süvenenult tutvuda koobaslinnade muuseumi üle 4 tuhande aasta vanuste väljapanekutega. Krimmis on ridamisi veejugasid ning koopaid ja sisenemise viise, ent seal pole õiget valgust või ei saa alati statiivi kasutada. Ilma pildi tegemise võimaluseta kaob kogu reisi võlu ja võib olla isegi mõte. Iseasi kui läheduses mitu päeva peatuda. Sama kehtib ka kohaliku ajaloo ja kultuurielu tundma õppimiseks. Kui aga ei soovi mälupilte täienda ja kinnistada, sõida edasi!

*Krimmi reis on lõppenud ehk tagasi Eestisse*

Jälle olete meil, naeratasid poemüüjad, kui puhkusele jõudes esimest korda sisenesin. Olin üllatunud aastatagusest ära tundmisest. Aga meenub, et pole imestada. Rasvaprotsendita 0,5 l keefiri „Laktonia“ tellisid nad ja kaitseehitised minu tarbeks. Kohalikud peavad 6 kroonist klaaspudelis kaupa kalliks. Mulle sobis, oli keeratava korgiga ning mugav limaani äärde ja hiljem koju sõiduks hulgi kaasa võtta. Ühe rasvaprotsendi sisaldusega keefir on 1 liitrises kilepakendis. Maksab nagu tomat ja paprika 8 krooni. Söön reisil nii vähe kui võimalik. Hommikul: 1 paprika, 2 tomatit, mille lõikudele mesi ja õietolm. Keskpäeval: tomat, keefir, paprika, apelsin ning mõned sidrunilõigud. Õhtul peatuspaigas: poest ostetud salat, kalalõikudega. Vedelikku joon 2-3 liitrit päevas, õlut mitte, küll aga virsiku ja viinamarja mahla. Enam tarvitan 2 liitrises pakendis tomatimahla, mille hind 12 krooni. Kolm korda oleks odavam, kui mineraalvett juua, ent soolasest limaani veest välja tulles on paslik mineraalidest maitsestundnud huultele ja suhu kallata tomatimahla või peale hammustada tomatit. On päevi, kus varjus 30 soojakraadi ja limaanis 28. Palavust ei tunne. Õhk, on stepituultest kuiv.
Peale saabumist, on tuuleiilid paari päevaga autot maskeerinud. Mida enam tolmutavad, seda rutem kaob kaubanduslik välimus ja seda muretumalt Lada puu all püsib. Iga päev ranna äärde sõitvad autod on hoovipeal hoolitsetud ja pilkupüüdvad. Minul vaja vaid jalavarjud töökorras hoida. Odav, lihtne ja muretu. Mere ääres pole veel kordagi sandaale ära aetud, küll aga autosid.
Minu virga perenaise viinamarjapuu ulatub kolmanda korruse rõdule. Kui kobarad küpsevad, valmistavad nad ja kaitseehitised veini. See rohkem rituaali mõttes. Pererahvas teeb enamus sisseostud turult, kus kaup kolmandiku võrra poodidest odavam. Kahepeale kokku saavad nad ja kaitseehitised korda vähem kui meie keskmine pensionär. Nende elamiskulude struktuur pole aga meiega võrreldav. Kolmetoalise korteri üür, elekter, gaas ja vesi ei ületa 300 krooni.
Mina kulutasin Krimmis puhkuse ajal iga päev 200 krooni, millest pool ööbimisele. Hommikuti ujusin Mustas meres, 12 korda lasin end mudaga määrida, samavõrd võtsin jugadušši ja viibisin soolajärves. Limaani äärest, iga päev pea viimase lahkujana, juba tean, et pargis pakutakse ravimtaimi nii kimbukestes kui pakitult. Autojuhile on virgutava aroomiga piklikud riidest kotikesed. Hüvastijätuks ja koju sõiduks ostan paari.
Spidomeetris 4600 km, elasin viisteist päeva Jevpatorija üüritoas
Kavas sõita Karpaatia kaudu koju, aga enne põigata Moldovast läbi. Nägemiseni Jevpatorija!

JÄRGNEB:
Autoga endisele Poolamaale
http://blog.gomaailm.ee/inimesed-ja-kultuurid/autoga-endisele-poolamaale

• Ai-Petri
• Aivazovski
• Bahtšõsarai
• Beš-Koši
• Ekskursioonibuss
• Feodosija
• Gagra
• Genova kindlus
• Grin
• hüdromassaž
• Imerohi
• Jalta
• järv
• Jevpatorija
• jugadušš
• kalju
• kiviklibu
• köisraudtee
• Kõrk-Er
• Krimm
• kuldne rannaliiv
• Lastotškino gnezdo
• limaan
• Livadia
• Mishori
• Moinaki
• mudakeskus
• mudaravi
• Must meri
• N. Ostrovski
• Pääsupesa
• palee
• palmid
• Panatseja
• poolsaar
• rapa
• Simferoopol
• Solnetšnaja Dolina
• soolsus
• Sudak
• tõmbekeskuseks
• Tšufut-Kale
• USA abi