Mansimaa. Vene jalad
Hiljem nägin Aksinjat veel hantide-manside noortelaagris lastele vanu kombeid ja käsitööd õpetamas. Näitas, kuidas teha hällilastele kuivatatud oravasabadest mängurõngaid ja pardikaelast kõristeid, kuidas kududa soome-ugri mustriga sokke. Jõime kannude kaupa rohuteed ja rääkisime. Õieti mina kuulasin ja Aksinja rääkis, kuidas ta sündis Jatrija eht Tedrejõe ääres, rändavate põhjapõdrakasvatajate lapsena, meenutas õlgu väristades, kuidas neid koolis karistati mansi keeles rääkimise eest, kuidas pered 1937 kollektiviseerimise käigus oma tšumidest (püstkodadest) välja aeti ja põdrad ära võeti, kuidas ta isa NKVD poolt ära viidi.
Klõpsisin sel reisil mööda Obit ja ta väikeseid lisajõgesid hulga pilte. Ka Merovite juures. Kahel korral palus Aksinja, et ma ei pildistaks. Esiteks siis, kui käisime metsas ura’t ehk vaimudemaja vaatamas. Kust on vene muinasjuttudesse tulnud need jubedad kanajalgadel majakesed, kus elavad koledad nõiad? Eks nad ole tulnud soome-ugri rahvaste haldja-maailmadest. Meie läksime sinna ühel varahommikul naisvaimu Misnet kummardama. Tegu on üksiku naisvaimuga, kes vahel harva võib ka mõne jahimehe juures elada. Koledat polevat tas midagi, aitab kaasa jahiõnnele.
Teine kord keelas memm pildistamise, kui oli mansi rahvariided selga pannud: „Aga ära mu jalgu pildista, mul on russkije nogi!“ „Vene jalad, mis need on,“ ei saanud ma aru.
„Mul pole mansi rahva loomanahast jalanõusid jalas, aga tavalised vene kalossid,“ kurtis Aksinja. „Ja ma ei taha võõra rahva kingadega pildi peale jääda,“ teatas ta uhkelt.
Aksinja ei kurtnud ega kurjustanud, ei kiitnud oma inimesi üles ega venelasi alla. Ütles lihtsalt, et las igaühel olla oma ja küll lõpuks loodus ja „meie vaimud“ asjad paika panevad. Tõi näiteks hiljutise juhtumi, kus Uuralites oleva manside püha mäe Njoroika (tõlkes Mäevana) nõlvadele tahetud suusakuurorti teha. Mägi on nii püha, et naised ei tohi vanade traditsioonide järgi selle lähedalegi minna, mehed võivad minna jalamile rituaale läbi viima, aga mitte otsa ronida. Suusakuurordist ei tulnud midagi välja, ehitus ei edenenud, firmad läksid pankrotti. „Näe, mägi ise ei laskunud meie rahvale halba teha,“ kinnitas Aksinja.
Manside maailm ei ole mingi primitiivne lopergune kivi, mida kolm elevanti kannavad. Siin on lisaks inimeste maailmale ka kolm ülemist ja kolm alumist ilma. Tunnistan, et ega ma täpselt tea, millises maailmas Aksinja-memm oma 2000 põhjapõdraga (kes nende perelt kolhoosi minnes ära võeti) praegu mansi saabastes tatsub. Aga ühel päeval tahaksin veel seal Horõngpavõli kalmuaias Aksinja mälestuseks paar magusat kommi ja sortsu viina ta hauale panna.
