Margus Kalam: Paar küsimust ja katkend raamatust
Esitame reisi – ja rännumehele enne lugema asumist paar küsimust.
Eeldades, et inimene, kes seda katkendit siin loeb, ei ole tutvunud sinu raamatu sisuga. Kas saaksid vastata pisut näägutavale küsimusele, mille sulle võiks ideaalis esitada algkasside õpetaja: Ja mida sa kogu sellest loost õppisid?
Mida kaugemale kodust, seda põnevam on elu. See päris elu, millest lapsena unistasin. Kauged maad ja võõrad kultuurid. Et õnnelik olla, tuleb rohkem liikuda ja liikuda sinna, kuhu kõige rohkem tõmbab.
Kuidas praegu elu läheb?
Keerulise olukorra tõttu majanduses olen sunnitud Eestis oma firma asju korraldama. See on kohutavalt igav. Õnneks on nüüd lapselapsed, kes palju rõõmu valmistavad. Ootan, kuni nad nii suureks kasvavad, et saan neid ka Aasiassse viia. Sellele mõtlemine annab jõudu.
Kuhu põnevasse paika järgmiseks reisid? Või ei tea ette ja mõni minek tuleb lihtsalt plaanimata peale (nagu vist sul juhtub mõnikord)?
Indiasse. Kuigi olen reisijuht marsruudil, mida juba korduvalt läbinud, on sinna alati suur rõõm tagasi minna. India on kõige ägedam paik reisimiseks. Järgmiseks Indoneesia saared Timor ja Sumba, mis samuti koduseks saanud. Istanbulis on ka väike tööots vahepeal. Hiinas tahaks veel korra sel aastal käia, kuna sinna saab ilma viisata. Kirde-India peale olen mõelnud (Nagaland jt. osariigid seal piirkonnas). Selle paiga avastamine jäi mul 10 aastat tagasi pooleli. Sellega võibki nii juhtuda, et ühel päeval lööb äkki välk pähe, mis sunnib lennupiletite hindu vaatama ja järgmisel nädalal istun juba lennukis. Elu parimad reisid olen kõik nii teinud.
Kas töötad hetkel ka mõne uue raamatu kallal?
Otseselt ei tööta, ehk siis ei ole midagi veel üles kirjutanud, kuigi mõttes elan juba mingeid juhtumeid taas läbi, mis Nepalist meenuvad. Petrone Print on pakkunud seda võimalust: kirjutada uus Minu Nepal. Osa lugusid on kirjas juba varasemast ajast ja viimaste reiside põnevamaid juhtumeid olen sõpradele meiliga ja ka audiosõnumitena saatnud. Tegelikult on palju salvestisi alles ka varasematest aastatest, seega raamatu materjal peaks koos olema. Meil on see idee kirjastusega jäänud seni ootele, kuna olen tahtnud veel Nepalis ringi reisida, et raamat põnevam tuleks. Samas olen tegelikult juba valmis selle ühe hooga lõpuni kirjutama.
Jääme ootele!
/—/ Harjumatu on see, et Indoneesias suitsetatakse igal pool. Kuuldavasti on see riik üks suurema suitsetajate arvuga maailmas. Primusel on pidevalt sigaret näppude vahel tossamas, ka siis, kui Laura talle sülle ronib. Tahaks öelda, et nii ei tohi, aga ilmselt poleks sellest abi. Eks meil olid ka varem need asjad teisiti. Lapsepõlvest meenuvad sigaretisuitsu täis kolhoosikontorid ja restoranides-baarides-ööklubides suitsetamine keelati meil ju alles Eesti vabariigi ajal ära. Primus trükib, poolik suits sõrmede vahel, midagi oma nutitelefoni ja keerab ekraani minu suunas. Seal mängib video, kus rahvarõivas inimesed mägede taustal laulavad ja Tantsivad. „Väga tore!“ Ta vist sai mu raamatu põhjal aru, et mulle selline teema huvi pakub. „Mis festival see on?“ Ta ei saa mu küsimusest aru ja Silver aitab. „Kuule, see on paari päeva pärast! Ta küsib, kas me tahame seda vaatama minna. See on korra aastas siin lähedal mäe otsas.“ „Vau! Muidugi tahame.“ Mõelda vaid, et me oleme just sel ajal saarele tulnud, kui toimub selline festival. Sellisel juhul tuleb sinna majja pisut kauemaks jääda. „Kui me nii kauaks siia jääme, siis peaks ikka maksma ka nendele.“
„Peaks jah, aga seda peab kuidagi viisakalt tegema, et ei solvaks neid. Ma eelmisel korral andsin Laura kätt e raha. Et nagu kingitus lapsele, aga piisavalt suur summa, et see lapsele jätta ja samas ka ise kulutada.“ „Okei. Teeme nii. Kus ma siin magan üldse?“ „Esimene uks paremal. Vaata üle. See on tegelikult nende poja tuba, aga too õpib kirikukoolis ja tuba on vaba.“ Toas on voodi ja väike sinine klaaskapp paari riiuliga, mis täis töövihikuid. Kapile on kleebitud superkangelaste pilte.
Lisaks on kapp eri värvi pliiatsitega täis soditud. Ehtne lapse- tuba, kuigi ei mäleta, et endal oleks lapsepõlves olnud kommet suisa kapi peale sodida. Konditsioneeri, milleta ma Aasias väga hakkama ei saa, siin majas pole. Samas pidi öösiti temperatuur kolmekümnelt seitsmeteistkümneni langema ja selle elan üle, kuigi kodus magan talvel 12kraadises toas.
Maja hoovis otse minu toa akna ees on bambusest puurid, mis osaliselt täis kanatibusid ja suuri kukkesid. Osa kanu ja kukki on hoovis lahti. Kuked, nagu ma hiljem teada saan, on peres võitluse tarvis. Need kas võitlevad raha eest või müüakse edasi. Tegelikult on kukevõitlus keelatud, aga seda korraldatakse ikka. Traditsioone on raske seadusega ära keelata. Primus võtab uhke näoga ühe kuke sülle, avab puuri ukse ja õrritab seal sees istuvat lindu, kuni mõlemad on ärritunud. Seejärel laseb ta kuked kokku ja läheb tõeliseks lahinguks. Sulgi lendab ja suur tolmupilv on üleval. Saame kogeda vana traditsiooni. Ei ütleks, et see mulle meeldib, pigem vastupidi, aga Primus näib uhkust tundvat oma lindude üle. Ühel hetkel vist näib talle ka, et asi läheb liiale, ja ta haarab ühe kuke taas sülle ja topib puuri tagasi. Teine jääb veel mõneks ajaks puuri ett e hüplema ja rap- sima. Kirevad aga mõlemad kooris, nii kuidas torust tuleb.
Vahel jalutavad hoovi mõned seapõrsad naaberaiast, tuhnivad pisut mullas ja suunduvad järgmisesse aeda. Maja ees lösutab emane koer, kelle seljas hullab kaks kutsikat. „Huvitav, kas need on söögiks?“ uurin Silverilt. Olen varem kuulnud, et koeraliha on seal saarel päris tavaline toit. „Võimalik. Kuigi kui ma Elvi käest küsisin, et kas nad söövad kodused koerad ära, siis ta vastas, et oma koeri ei sööda ja liha tuuakse ikka turult. Samas kes neid teab. Hädaga lähevad ka need kindlasti käiku, kui muud süüa pole.“
Õhtu saabudes koguneme taas elutuppa. Mary toob sinna tühja plastist õllekasti ja asetab selle peale suuremat sorti sülearvuti, laob selle kõrvale virna kaustu ja ise istub põrandale rätsepaistesse. Hakkab tööle. Raamatupidamist tegema, nagu ma arvutis avatud tabelite järgi aiman. Üks kutsikas veab õuest tuppa mingi mullase riideräbala. Tolmava räpase kaltsu. Mary vaatab seda ükskõikse näoga ja lappab oma kaustu edasi. Imelik. Tahaks selle ise välja visata, aga ju see on tema jaoks normaalne. Koerahakatis veab seda veel mööda põrandat ringi, nii et mullarada järel.
Järgmisena lohistab Laura tubadevahelisest koridorist elutuppa suure madratsi, kahe inimese oma, ja laseb sellel lapiti keset põrandat kukkuda. Hetkega on üleval tolmupilv, kaasa arvatud see muld, mis riidenartsust tuli. Narts ise jääb madratsi alla peitu. Saan aru, et see on Laural telekavaatamise madrats, sest ta viskub sinna matsti kõhuli ja sätib end teleka poole, mis vahetpidamata mängib kohalikke seriaale. Kohati on vist huvitav, sest mõnel hetkel pöörab kogu pererahvas pea ekraani suunas ja vaadatakse episood ootusäreva näoga lõpuni.
Kutsikad niutsuvad, kraabivad küüntega mu paljaid sääri ja hammustavad varbaid. Mulle tunduvad nad näljased. Ei näinud, et neile oleks rohkem süüa antud, kui korra lahjendas Laura midagi kondenspiimalaadset veega ja pani koertele kausiga ette. Lõpuks aetakse koerad õue ja uks suletakse. See ei meeldi neile sugugi. Päeval on uksed pärani ja koerad tulevad sinna, kus on inimesed. Nüüd kraabivad nad ust ja niutsuvad vahetpidamata. Oleks siis mingi kontki neile visata, aga majas ei tundu olevat teragi söögipoolist. Kahju neist. Pererahvale näib see olevat loomulik, sest keegi ei tee teist nägugi. Istume seal vaikides. Mary lappab oma kaustu, Primus vaatab telekat ja suitsetab alalõpmata, Laura aeleb madratsi peal ja lällutab mingit laulujoru.
„Tule, ma näitan sulle vannituba ka,“ kutsub Silver enne magamaminekut. „Sinu toast järgmine uks.“ Seal on väga pime, aga siiski nii palju valgust, et mitt e tualetiauku kogemata sisse astuda. „Mis kast see on? Siia sisse ronitakse pesema või?“ uurin vannitoa nurka laotud müüri kohta. See on umbes 80 sentimeetri kõrgune, poolenisti vett täis. Selle äär on täis hambaharju ja poolikuid šampoone. „Ei, see on reservuaar. See lastakse vett täis ja siit saad omale ämbriga vett võtt a. Lisaks on siin veel mõned ämbrid tagavaraks.“ Tõepoolest. Seina ääres on paar umbes kümneliitrist vana värviämbrit. Kivist kasti kõrval on käimla. Keraamiline pott maa sees, käsitsi pealevalamisega. Seal ei istuta, vaid augu kohal kükitatakse.
„Kus siin siis pestakse? Poti kohal või?“ Ma ei saa süsteemile pihta. Suurema osa väikesest ruumist võtavad enda alla veereservuaar ja poti jaoks ehitatud platvorm, mille ette mahume Silveriga koos vaevu ära. „Ei, siin ees, kus me seisame. Okei, ma lähen oma tuppa nüüd. Homseni.“ „Head ööd.“ /—/
Minu Aasia saared: Kolm pühvlit ja kaks hobust
Petrone Print
Ilmunud 1.2024
- elamusreis
- India
- indoneesia
- Margus Kalam
- Minu Aasia saared
- Nepal
- petrone print
- raamatu „Minu Aasia“ autor
- Rene Satsi
- Universaal-Universum
