Maroko ja Marrakech
GO Reisiajakiri
21. aprill 2011
Kui ma jahedal detsembriõhtul Hispaania kohvikus leidsin 6 eurosed lennukipiletid Marrakechi, siis teadsin kohe, et pean need ära ostma. Alles peale ostu hakkasin uurima, et kuhu ma siis omadega minema hakkan. Sattusin Marokost täiesti vaimustusse ja sellest omakorda vaimustus minu Eestis elav sõbranna, kes omakorda ostis kohe Eestist Hispaaniasse lennukipiletid ja sealt Marrakechi.
Selle aasta jaanuari alguses käisime sõbrannaga Marrakechis. Meil polnud reisi ettevalmistamiseks eriti aega ning seega polnud meil ka suuri ootusi ja lootusi.
Kohale jõudes tuli meile hotellist vastu transfeer…mis meid 3 km kaugusel asuvasse linna sõidutas. Vaade auto aknast oli täiesti uskumatu! Palmid, kõrbetaoline maastik, lilleoaasid, kaamlid, mootorrattad ja palju, palju inimesi. Kõik see mäsu läbisegi moodustades täieliku kaose. Riadi (pansionaadi taoline ööbimispaik) jõudes olime kabuhirmus ja polnud üldse kindlad, et me õue tagasi julgeme minna. Meie riad oli mõnus pelgupaik lärmaka tänavaelu eest. Välja nägi see nagu Aladdini muinasjutus ning koheldi meid seal nagu printsesse.
Vaade klassikalisele Riadi hoovile / Vaade Riadi katuselt Marrakechi linnale /Marrekechi tänavad
Kuid hirmudest tuli üle saada. Seadsime misiooniks hankida linnast õhtusöök. Kuna kaardist medinas (vanalinnas) eriti (loe: mitte üldse) kasu ei ole siis suund tuleb võtta ilmakaare järgi. Vahva. Läbi kitsaste tupiktänavate rägastiku, rätid peas, üritasime suunduda linna peaväljaku – Djemaa el Fna poole, kus pidid jutu järgi restoranid olema. Umbes neli korda oleksime peaaegu tagasi pööranud, sest kardsime, et pimedas ei leia me enam nn koduteed ning enamik inimesed üritasid meiega kontakti saada, kas siis teed juhatada (seda me olime kuulnud, et sellega ei maksa kaasa minna, sest selle eest tahavad nad tavaliselt raha) või narkootikume müüa või muidu juttu ajada. Koos saksa turistidega abiga leidsime oma el Fna väljaku ja pärast isegi nn kodutee. Järgnevatel päevadel aga hakkasime selle kaosega juba tasapisi harjuma. Omandasime suurepärase kauplemisoskuse ja nautisime juba õhtuseid linnakontserte ja sööke linnarahva kombel. Käisime ka hammamis kus käivad kohalikud, mis võimaldas meil pilgu heita muidu ainult sarides naiste ihapäev ellu ja näha neid natuke vabamas keskkonnas. Mošeed ja paleed, kaunid aiad ja kirevsouk (traditsionaalne turg) sisustasid meie päevi. Aga üks on kindel, parim aksesuaar naisele Marokos on mees, ehk kui liigud mehe seltsis on ikka tunduvalt turvalisem.
Burkades naised jalutamas / Vaade Djemaa el Fna öötuledes
Armusime mõlemad sellesse linna ning plaanime juba järgmisel talvel tagasi minna, sest täpselt siis on seal eestlase jaoks mõnus 25 kraadine suveilm, kuid siis juba suurema seltskonnaga kus sisalduvad kameesterahvad.
Eesel lõngavärvimise hoovis
