Me läheme öhe. Polaaröhe. Põhjapolaarjoonest põhja poole. Norilskisse.

Kokku käis Norilski laagritest aastatel 1935–1956 läbi umbes pool miljonit erinevast rahvusst inimest. Üle 16 000 vangi suri nälga, haigustesse või tapeti.

Minu isa Margus Soots (1928–2007) kuulus 1945–46 Paide koolipoiste põrandaalusesse organisatsiooni Uus Eesti. Selliseid noorte meeste isamaalisi ja romantilisi organisatsioone oli sõjajärgseil aastail Eestis palju – Sini-Must-Valge, Triumviraat, Eesti Noorte Malev jpt.

Uus Eesti liikmeskonnas olid Paide gümnaasiumi kahe viimase klassi poisid ja üksikuid ka väljaspoolt, kokku üle 20 noore mehe. Juhiks oli Juhan Kaldre, kelle korteris ka peamiselt koos käidi. Eesmärk oli säilitada eestimeelset vaimu ja olla valmis EV taasloomiseks, mis poiste arvates pidi juhtuma lähiaastatel. Midagi hakkasid võimud siiski aimama, ühte poissi püüti agendiks värvata, ja sissekukkumise kartuses otsustati Uus Eesti laiali saata. Kõik kirjalikud materjalid viidi ühte tallu peitu.

Julgeolek sai kindlamad andmed Uus Eesti kohta 1948. aastal ühe muu ettevõtmisega kinnikukkunud inimese käest. Ülekuulamisel imbusid välja ka mõned nimed, keda otsustati ilmselt jälgima jääda, et tabada suuremat hulka. 1950. aasta oli Eestis väga ärev – oli toimunud suurküüditamine, inimesi arreteeriti juba seetõttu, kui riiulist vale raamat leiti, poisse viidi ära otse koolipingist. Uus Eesti ära peidetud kirjalikud materjalid hävitati.

Isa arreteeriti jaanuari keskel 1951 istungisaalis, kus ta juuratudengina praktikat tehes istungisekretärina töötas. „Tule ljähme,“ kõlas juba kui valmis kohtuotsus. Lubati veel kohtumajja maha unustatud kalosside järele minna, mida Margus endamisi heaks endeks pidas, sest rahvatarkus ütles, et kui midagi maha unustad, tuled sinna tagasi.

Ülekuulamised ja uurimine kestsid 2 kuud. Pärast kahte päeva „kapis“ ehk 1 korda 1 ruutmeetrises kongis, kirjutas isa alla „süü“ omaksvõtmisele ja pääses kahesesse kambrisse. Juuratudengi lootus end kohtus kaitsta luhtus, erinõupidamise otsusega määrati talle „kodumaa reetmise“ eest (paragrahvid 58-1a ja 58-11) 10 aastat. Siberis selgus, et see võis vabalt tähendada, et kui 10 aastat läbi saab, sunnitakse alla kirjutama lisa kümnele.

Kohtule järgnes mööda tapivanglaid pikk tee itta: Lasnamäelt Leningradi, siis Kirovisse, edasi Sverdlovsk, Omsk, Novosibirsk, Krasnojarsk, Dudinka, siis raudteed pidi veel 100 km Norilskisse. 10-päevane sõit praamil, millest isa on meenutanud kaklust kriminaalidega ja vennastumist leedukatest poliitvangidega.

Vangid grupeeriti ümber ja ka hiljem pandi poliitilised eraldi laagrisse, mis oli rangema režiimiga. Isa viidi kaheks aastaks kaevandusse „Medvežii Rutšei“, kus kaevandati karjäärimeetodil nikli- ja vasemaaki. Tööpäevad olid 10 tundi pikad. Koju lubati saata 2 kirja aastas, needki vene keeles ja läbi tsensuuri. Vangiriietel oli tal isikutoimiku number U-271. Talvel oli isa põhitööks lumekoristus raudteelt või karjääri raudteeharude korrashoid.

„Medvežkal“ oli lisaks isale veel üks Uus Eesti poiss – Gustav Peets. Aga ka teiste Eesti noorteorganisatsioonide liikmeid, näiteks Mauno Liiv sini-must-valgest. Laagri 2000 mehest oli eestlasi umbes 100, palju oli ukrainlasi, leedukaid ja venelasi.

Teiste hulgas oli siin ka luuletaja Enn Uibo, kes 1953 kirjutas:

Siiski, sõber, Norilski mägedes midagi rõhuvalt kurba:
tead kui paljudel tulnud neil mägedel surra…

Isa sai õppetunni distsipliini kohta kohe esimesel päeval. Barakist väljudes andis töödejuhataja (ise ka vang) kõigile nuudiga üle turja. Isa hakkas vastu, püüdis selgitada, et nii ei tehta, aga tal pandi käed raudu ja aeti kuuks ajaks erirežiimile ehk puuri. Seal tutvus ta kahe suurepärase venelasega, julge ja laia silmaringiga, kes peagi laagrist põgenesid.

1952. aastal toodi nende laagrisse vange Karagandast, kes olid seal mässu tõstnud. Suur osa neist olid lääne-ukrainlased ja alustasid liikumist – vang vangi ei sunni. Ühel päeval leiti hangest tapetult leedulasest peakubjas, kelle kuuldavasti leedukad ise omakohtu korras likvideerisid. Lühikese aja jooksul löödi maha veel paar-kolm ülemustele pugejat ja kaasvangide sundijat või koputajat ning õhkkond laagris muutus.

Isa mälestuste järgi oli esimesel aastal laagris pidevalt nälg, aga 1952. aasta kevadsuvel olukord natuke paranes – vangidele hakati isegi väikest rahapalka maksma. Laagris avati kiosk, kust sai osta peamiselt leiba, vahel ka hernekonserve. „Kaks kuud järjest sõin lisaks laagritoidule ära ühe vormileiva, siis sain tagasi endise kaalu ja jõu,“ rääkis isa.

1953. aasta kevadel, pärast Stalini surma, anti amnestia kriminaalvangidele, poliitilistest puudutas see vaid 5-aastase karistusajaga vange (keda oli ülivähe) ja alaelalisi. Poliitiliste hulgas algas streik. Streikis kuus laagrit, ühendust peeti endiste vangide kaudu. Nõuti vangide numbrite kaotamist, traataedade mahavõtmist, süüasjade läbivaatamist, vaba kirjavahetust ja muud. Laagri juhtkonnad vähendasid aga sööginormi, mille peale kuulutasid vangid välja näljastreigi. Selle tulemusel tulid kohale ülemused, kes lubasid numbrid maha võtta ja tööpäeva kümnelt tunnilt üheksale vähendada. Ja käskisid vangidel tagasi tööle minna. Vangid otsustasid aga streiki jätkata, kuni ühel päeval lubati avada tuli, kui tööle ei mida. Siis mindi tööle. Tagasi tulles korjati ca sada vangidest aktivisti kolonnist välja ja saadeti Kolõmale.

1953. ja 1954. aastal lubati, et asju hakatakse läbi vaatama ja et mõne aastaga saadakse koju.

Isa vabanemisteade saabus 4. aprillil 1955. Talle anti natuke raha, sõidupilet kodukohta ja üsna hea iseloomustus, kus öeldi, et ta on „võtnud osa ühiskondlikust tegevusest“, mis tegelikult tähendas, et  ta oli olnud aktiivne vangide maleringi liige. Koju Mulgimaale jõudis isa 17. aprillil 1955.

Loe kõiki Marise Norilski-blogi lugusid » 

• Gorlag
• Gulag
• külmale maale
• küüditamine
• norilsk
• siber
• vangilaagrid