Meie aasta reisid 2016
SYMI SAAR, Kreeka
Hele Lahtvee, sissetuleva turismi projektijuht
Üks mu lemmikpaikasid maailmas on väike ja armas Symi saar, kuhu kipun ikka ja jälle tagasi. Pärast paariaastast pausi õnnestus mul sel kevadel paariks päevaks jälle Symile pageda. Iga kord, kui keegi küsib, mida seal konkreetselt teha saab, jään vastusega kimpu. See on koht, kus võib niisama istuda tunde ja asjad juhtuvad pigem sinu sees kui sinu ümber…:)
Kahjuks või õnneks kogu aeg istuda ka ei saa, sest saarel liikumiseks peab enamasti kondimootorit kasutama. Symil on küll üks buss, mis sõidab iga tunni aja tagant, aga sellega üles mäkke ei saa. Ja mäkke on vaja jõuda kindlasti, sest seal asub maailma parim kreeka restoran. Kõigest 360 astet mööda eesli-treppi (kohalikud kutsuvad seda nii sellepärast, et need trepid on ehitatud pigem eeslite sammupikkust arvestades) ja oledki kohal.
Päeval, kui sadama ümbrus on turistidest pungil, tasub põgeneda väikese laevaga ümber-saare-reisile, mille jooksul ollakse ankrus erinevates lahesoppides, et laevatekilt otse türkiissinisesse vette hüpata (või siis ettevaatlikult laevatrepist alla laskuda – kuidas keegi).
Õhtul, kui kruiisilaevad on kõik lahkunud, laskub väikestele tänavatele ja treppidele sulnis rahu ja saarel tekib hoopis teine feeling. Siit-sealt kostab muusikat, rahulikku jutuvada ja kuskilt kaugemalt kuuleb eesli kaeblikku kisa. Kohalikud kombed ja tavad austavad nii omasid kui võõraid. Pealegi on Symi inimestel haruldaselt hea mälu: nad mäletavad sind isegi siis, kui pole sind paar aastat näinud. Ükskord ühes väikeses kohvikus mäletati, et ma olevat palunud, et nad paneks Stingi „Desert Rose’“ mängima…
ASSOORID
Jelena Tajokin ja Kaire Valge, vanemreisikonsultant ja reisikonsultant
Meie käime sageli õppereisidel koos ning nii ka sel aastal, kus külastasime Eesti rännumeestele seni küllaltki avastamata sihtkohta – Assoori saari. Assoorid asuvad keset Atlandi ookeani, 1400 kilomeetrit Lissabonist ja 4000 kilomeetrit Ameerikast. Nad on nagu killuke rahutut maad suure vee keskel: vulkaanilise päritoluga, laavakivised, musta liivaga ja äärmiselt rohelised.
Assoorid ei ole päris rannapuhkuse sihtkoht, kuid tasub kindlasti külastamist, sest vaated on nagu National Geographicu kaante vahel: kõrged mäed, kaunid kaljunukid, erinevat värvi põllulapid ning vahused ookeanilained. Loodus on võrratult lopsakas. Iga seeme, mis maha kukub, kasvab vähemalt põõsa suuruseks. Asalead kasvavad hekkidena! Saared pakuvad palju aktiivse puhkuse võimalusi, suurepärast kööki ning sõbralikke inimesi.
Üheks kõige meeldejäävamaks vaatamisväärsuseks Assooridel on Sete Cidades, kaksikjärv vulkaanikraatris. Võluv on asja juures see, et kumbki järv on täiesti erinevat värvi – üks on sinine ja teine roheline. Terra Nostra botaanikaaed tutvustas nii endeemilisi liike kui ka mujalt maailmast toodud põnevaid taimi, lisaks oli võimalik teha väike suplus termaaljärves, kus vee temperatuur ulatas 45 soojakraadini. Furnase org oma põnevate mudapottide ja geisritega tutvustas, kuidas kohalik rahvas maakuumuses oma rahvusrooga cozido’t küpsetab; seal saime seda ka lõunasöögiks maitsta. Ja kindlasti soovitame Assooridel külastada ka Ribiera Grande imelist teeistandust, kust vaated on võrratud ja tee imemaitsev.
NB! Assoorid valis oma aasta reisisihtkohaks ka meie tootejuht Age Põder, kes on Assooridest pikemalt kirjutanud siin.
MALTA
Anu Vane, turundusjuht
2016. aasta viis mind kahte riiki, kus ma varem käinud ei olnud – Sloveenia ja Malta. Kui Sloveeniast ma olen pikalt kirjutanud siin, siis Malta muljed ei ole veel jõudnud piisavalt settida. Võtaksin selle kokku sõnaga „huvitav“ ja seda üldse mitte kahtlases mõttes 🙂 Malta tõesti ongi väga huvitav. Vaadake või ajalugu…
Malta esimene kuldaeg on neoliitikum ehk 4.–2. aastatuhat eKr, mille tunnistajaks on müstilised viljakusjumalannale pühendatud templid. Järgnesid foiniiklaste, kartaagolaste, roomlaste ja Bütsantsi ajad, 60. aastal pKr saabus kristlus, aastal 870 vallutasid saare araablased ning hiljem kuulus Malta kaua Sitsiilia alla. Tõeline õitseng algas aastast 1530, mil valitsema asus Püha Johannese ordu rüütlid, kes tõstsid pisikese Malta kogu Euroopa 17.-18. sajandi võtmemängijaks. Aastast 1800, pärast paariaastast prantsuse perioodi, kui Napoleon Bonaparte templirüütlitelt võimu võttis, läks saar Suurbritannia koosseisu ja jäi sinna kuni iseseisvumiseni aastal 1964.
Kujutage nüüd ette, et maalapikesele, mis on vaevalt kolmandiku suurem Muhumaast, on tipitud mälestusmärke kiviajast, Bütsantsi impeeriumist, Sitsiiliast, Napoleonist ja kuninglikust Briti impeeriumist… ja nimekiri jätkub! Turistile paistab esimesena silma briti mõju, sest kohalikud räägivad head inglise keelt, märgid-viidad on kakskeelsed ning liiklus on vasakpoole. Aga kindlasti ei saa mööda vaadata ka araabia mõjudest, mis väljenduvad eelkõige malta keeles, ja lõunaitaallaste panusest köögikunsti, eriti aranchini’de näol tänavatoitu. Pean ütlema, et põnevamat kultuurilist kompotti pole ma tükil ajal kohanud.
Kes Vahemere kultuuride segunemise vastu suuremat huvi ei tunne, võib samuti Maltal mõnusalt aega veeta. Seal on ühed Euroopa puhtaimad rannaveed, vaheldusrikkaim rannajoon, soojem kliima, kirevam ööelu ning suurim rahvastikutihedus, mis tähendab lõputut siblimist ja sagimist nii tänavail kui ka liikluses. Mida Maltalt ei tasu otsida? Kindlasti rahu ja vaikust, sest maltalased on soojad, sõbralikud ja natuke lärmakad ning neid on igal pool palju 🙂 Rohelust, sest maapind on kivine ja vett on vähe. Liivarandadele ei maksa ka panustada, neid on vaid kuurortpiirkondades. Aga muidu – mulle Malta meeldis, soovitan sul ka üle vaadata!
FILIPIINID
Merylin Astover, sissetuleva turismi projektijuht
2016. aasta alguses põgenesin lumetu talve eest Filipiinidele – pikemalt peatusime Boholil ja paar päeva ka Boracayl.
Filipiinidel olen käinud tegelikult kaks korda. Tavaliselt üritan vältida teist korda sama riiki, sest tegelikult tahaks ju iga kord uusi kohti avastada, aga Filipiinidel on kõik kuidagi nii lihtne ja rahulik ja pingutamata. Ilm on ilus, isegi kui korraks sajab vihma. Meri on helesinine ja liiv kuum, päikseloojangud vapustavad, inimesed on õnnelikud ja siirad ja enamasti ka inglise keelt kõnelevad, kuna inglise keel on filipino keele kõrval riigikeel.
Igal juhul Filipiinidelt tagasi tulles on vist küll alati tunne, et oled tõeliselt puhanud. Kuna Filipiinidel on kokku u 7500 saart, siis ma ei välista, et satun sinna ka kolmandat korda. Ja õnneks oli koju jõudes lõpuks ka lumi maha sadanud! 🙂
Küpros ja Türgi
Liis Hein, reisikonsultant
Aasta on märkamatult otsa saanud ja reise on olnud mitu. Üks eredamaid neist oli tööreis Küprosele. Ma ei läinud sinna suurte ootustega, aga tagasi tulin täiesti vaimustunult. Oktoobri keskpaigas oli isegi õhtul veel väljas 25 soojakraadi ja kristallselge merevesi oli umbes sama soe. Küprosel on kõikidele midagi, vanadele ja noortele, peredele ja sõpruskondadele. Lisaks on toit imehea: ma pole vist kunagi nii palju ja nii head lambaliha söönud nagu Käprosel. Ja vastuvõtt oli samuti väga soe – kindlasti tahan ma ise, ja soovitan ka kõikidel teistel sinna puhkama minna!
Ootamatult sain oktoobri lõpus ka kutse Türki, millest kujunes samuti väga meeldejääv reis. Kutse saatjaks oli Türgi üks paremaid hotelle Maxx Royal Kemer, kes ootas viit Eesti reisikonsultanti osa saama galaüritusest, millele järgnes ka puhkus kohapeal. Ma olen siiamaani siiralt õnnelik ja meelitatud, et osutusin üheks väljavalitutest, kes selle kutse said! Võib-olla ei satu ma sellisesse hotelli enam iial.
Puhkus Maxx Royal Kemeris on ülikallis, seda külastavad paljud kuulsused, näiteks oli minuga samal ajal seal ka supermodell Irina Shayk. Samas on hotell on väärt igat senti. Puhkus on täielik luksus: algab privaattransfeeriga juba lennujaamast, lisaks saad enda teenistusse 2 Maxx assistenti, kes suhtlevad Sinuga kogu reisi vältel, tervitavad igal hommikul sõnumitega ja nende poole võib pöörduda ööpäev läbi. Hotell asub kaljude vahel, seal on olemas valge liivaga rand ning territooriumil jooksevad ringi mägikitsed – pigem tundub nagu kuskil eksootilisel maal, mitte Türgis. Ilmselgelt on seal kõik restoranid ja teenindus peensusteni lihvitud, lisaks võimsad show’d ja palju kuulsaid esinejaid. Kõik, kes otsivad luksust ja soovivad lõõgastuda, kuid ei soovi lennata kaugele, siis see koht on just teile!
Aga kokkuvõttes ma jõudsin ka sel aastal samale järeldusele, mis iga kord varem – hea seltskonnaga on lõbus igal pool! Kuid parim puhkus minu jaoks on ikka päikese all ja kodust eemal. Reisimiseni!
Normandia
Lili Ulm, reisikonsultant
Ma tean nüüd, kuidas, kui kaua ja millistest õuntest kalvadosi ja siidrit valmistatakse (minu lugupidamine!). Ma olen kogenud Mont St. Micheli vaimset väge ja selle erinevaid varjundeid sõltuvalt ilmast ja kellaajast (tõus ja mõõn jäid küll kahjuks nägemata, sest oli nn seisva vee aeg). Tunnen nüüd Normandia dessandi tähtsust Euroopa saatuses, Ameerika kalmistu puudutavat hingust (peaaegu 2000 noort hukkunud noort poissi meest reaalselt maetud külg-külje kõrvale), viikingite rolli Prantsusmaa ja sealt lähtuvalt ka Inglismaa ajaloos. Samuti olen imetlenud keskaegsete naiste usinust, kes William vallutaja loo ja sõjakäigu tikkisid 70m kangale ja mida nüüd näidatakse klaasi tagant. Olen näinud, et rikaste, ilusate ja kuulsate Deuville ja lihtne kaluriküla Trouville polegi teineteisest väga kaugel (Helgi Erilaiu saatest „Ajajälg kivis jäi mu teistsugune mulje) ja et hooaeg algab alles juulis, aga ometi tegin pilti oma lemmik filminäitlejate riietevahetuskabiinide ees! Olen maitsnud Benediktiini likööri Fecampis ja saanud teada, et selle tegemiseks kasutatakse üle 20 maitsetaime-ürdi.
Ma ei arva enam, et Prantsusmaal on alati soojem ja päikesepaistelisem. Kogesin, et saia pakutakse isegi pannkoogi kõrvale. Sain näha Etreta imelisi kaljusid ja kiviranda, kust on keelatud kive korjata. Sain kuulata asjaarmastajate koori (kus enamus üritasid olla solistid ja kus esimese raksuga plehku tahtsin pista, saades aru, et eestlased on ikka tõeline laulurahvas :)) ja kontserti Honfleuri imelises puukirikus (1 reisijatest võrdles seda Ruhnu kirikuga, ainult et meie Ruhnu oma kordi väiksem). Olen imetlenud Roueni katedraali (mille vastu Monet üüris korteri, et jäädvustada seda erinevates päeva- ja aastaaja valgustes), käinud kirikus, mis on kui kummuli keeratud paat ja mis on püstitatud Jeanne D’Arci auks, kes ei olnud mingi ebamaine pühak, vaid reaalne inimene ja naine, kes järgis oma jumalikku kutsumist ega andnud alla.
Nägin Normandias elus esimest korda õitsevat lina (saan nüüd aru, miks lauldakse helesinisest linast, ehkki linane riie pole kaugeltki mitte helesinine). Ja lõppude lõpuks, kook kirsil, täpp i-l – Monet’ majamuuseum ja vesirooside aed Givernys! Lastele ja endalegi lugemiseks soovitati osta raamat „Linnea Monet aias“, aga nagu näha, on see kahjuks välja müüdud ja muuseumipoest jäi see mul ka paraku ostmata, sest eeldasin, et saan eestikeelse Tallinnast. Ja lõpetuseks sain ka uusi tuttavaid ja tuttavamaks vanade tuttavatega ja praktiseerida oma nappi prantsuse keele oskust.
Norra
Mariin Veetamm, vanemreisikonsultant
Minul on selle aasta reisudest kõige eredamalt meeles elu esimene reis Norrasse – mägede, trollide, koskede ja viikingite maale. Norra on olnud meie peres unistus juba vähemalt 10 aastat, kui mitte rohkemgi – sõbrad ootasid meid ammu külla, oli vaja lihtsalt natuke eeltööd teha, aega võtta ning unistus saigi teoks. Lugenud oma tublile Mitsule sõnad peale, pakkinud 3 last autosse, võiski meie seiklus alata!
Kokku sõitsime maha 2500 km lummavat-lopsakat-põnevat-vahelduvat maastikku. Kõige enam vapustasid muidugi mäed-kosed-fjordid ja ka arhitektuur. Esimene kõrghetk oli, kui peatusime vaatama imekaunist meistriteost – muinasjutulist puust kirikut Heddal Stavkyrkje’t (Notoddeni külje all), mis on ehitatud 13. sajandi algul ja on suurim Norras säilinud 28 puukirikust. Õnnestunud marsruudivalik (Oslost mõõda E134 Haugesundi suunas) viis meid ühel hetkel nagu taeva laele – seal sai lausa lumes sumbatud ning lumesõda mängitud. Jube äge on ise autoga käänulistel kitsastel mägiteedel ringi sõita! Aga ühel hetkel lõppeb tee lihtsalt ära ning edasi viib praam – nagu muuseas.
Ühel päeval matkasime 4+4 km Preikestolen’i (ehk Pulpit Rock) kaljuplatvormile – vaatasime helesinise fjordi ja võimsate mägede ilu kõrgusest. Teisel päeval sõitsime laevaga piki Lysefjordi ning nautisime kogu seda ilu alt üles vaadates, mõistes, kui väike on tegelikult inimene ja milliseid raskusi sealne rahvas trotsib sellisel maastikul elades ning ellu jäädes. Veel jalutasime mitmel korral Stavangeri vanalinnas – eriti meeldisid kõige vanema linnaosa väikesed valged puumajad, kus elasid vanasti ainult meremehed – alates kaptenitest-tüürimeestest kuni madruste ja kaluriteni, aga ka nende värvilised majakesed sadama ümber. Ühel õhtupoolikul trotsisime tuult ning laineid Atlandi ookeani rannikul laiade liivadüünide vahel. Igal väljasõidul peatusime imekaunite kohavate ning looklevate koskede juures, ronisime võimalusel nende kallastel. Kogu reisi vältel imetlesime kaunist arhitektuuri – talud, paadikuurid, värvilised linnamajad, sadamad, puust ja kivist kirikud – lihtsalt vapustav! Otsisime lastega mitmelt poolt viikingite ajalugu ja pärandit.
Norra on tõesti lummav! Seal hõljuks nagu mingi müstiline mägede hõng, seda ei oska seletada, seda peab ise nägema ja kogema – soovitan absoluutselt. Kes ei soovi ise autoga ringi uhada, see leiab kindlasti mõne organiseeritud reisi, millega ühineda. Meie nägime vaid ühte väikest piirkonda – Rogalandi – ja oleme juba täiesti Norra-palavikku nakatunud – igatahes plaanime millalgi tagasi minna ja rohkem Norrat oma mällu talletada.
New York ja Florida
Rista Koit, müügidirektor
Et kõik ausalt ära rääkida, pean esmalt mainima, et ma ei ole kunagi olnud USA fänn. Mulle lihtsalt ei meeldi see pealiskaudsus, keep smiling ja ülevoolav small talk. Oi kui võlts see mu jaoks on. Aga kui ikka lennupiletid lusikaga suhu topitakse ja imeodava raha eest, siis uudishimust kohale olin valmis minema ikka.
Ja suur oli mu üllatus, kui nad kõik kohapeal NII normaalsed olid! 🙂 Nad polnud üldse võltsid. Päriselt! Tõsi, lisaks lihtsale tervitusele küsiti momentaalselt ka, et kuidas sul läheb, ning otseloomulikult ei saa võõrale inimesele ju sinu käekäik tõsimeeli huvi pakkuda, aga nad olid valmis selle ära kuulama. Ja kui reisi keskpaigas juba ise ka kohalike kombel sama küsimusega vastasin, siis oli lobisemine seda mõnusam ja saime nii mõndagi huvitavat kohalikelt teada. Kuna ma olen paras teeninduse friik, siis minu arvates peaksid kõik eestlased minema USAsse teenindust õppima. Ja ma ei räägi siin mingist pealetükkivast raamatumüügist ukselt uksele. Ei, ma räägin viisakast iga-sekund-küsin-kas-sul-on-kõik-hästi-teenindusest. Nad tegid seda nii filigraanselt, et kuigi mul oli toidust vaid kolmas amps võetud, olin ma siiski lahkelt nõus seda kübekest kogemust juba jagama. Ennast ajas ka naerma…
Odavad lennupiletid teadupärast nõuavad reisijalt suurt paindlikkust, nii viis meiegi lennupilet meid esmalt 24 tunniks New Yorki. Kuna ma polnud seal varem käinud, sobis see mulle ideaalselt: vaatasin HopOnHopOff bussisõiduga ära peamise, et teinekord siis pikemaks tagasi tulla. Oli tore olla vahelduseks tõeline turist. Ja vürtsi andis kõigele veel see, et saabumisõhtul oli ju Halloween – kujutage siis ette, kogu Time Square ja eranditult kõik tänavad olid täis kostümeeritud ja kollimaskides olevusi.
Floridasse jõudes olime esmalt mõned päevad Miamis. Meid ootas päikeseline Miami Beach! Tõsi, seda vaid üheks päevaks, kuna edasi saime nautida vaid igatunniseid hoovihmasid. Ilmselt olin Miami kui sellise enda jaoks nii suureks mõelnud, et kohapeal veidi isegi pettusin. Pidevalt tuli tahtmine võrrelda seda Türgi kuurordiga – väga kallis, väga turistilik ja ei midagi muud. Võib-olla teen siin liiga, kuid lihtsalt kõik järgmised linnad, kus käisime, trumpasid selle kõrgelt üle.
Miami nähtud, sõitsime mööda rannikut üles Fort Lauderdale’i. Läks juba veidi paremaks – saime seal osa siiski maailma ühest suurimast luksusjahtide show‘st. Kuid reisi haripunktiks minu jaoks oli täiesti juhuslikult meie teele jäänud Lantana linnake. Otsustasime, et enne kui vastaskaldale kihutame, luusime veidi veel Palm Beachi kandis ringi ja seal ta oli – tuule ja surfi meka. Ei ole vaja ei joogat ega 3-nädalast puhkust, piisab poolest päevast sellisel tuulisel rannal lainete nautimisest ja metsiku loodusjõu tunnetamisest, et tajuda tõelist vabadust. Kõige krooniks maitsev söök fantastilises mereannirestoranis otse kai peal. Lantana oli kui vaheraputuseks Florida ida- ja läänekalda vahel, tabamaks nende erinevust.
Pead klaarid, surusime gaasi põhja ja juba jõudsimegi Mehhiko lahe kaldale. Peatuspaigaks tibatilluke linnake nimega Indian Rocks, where Donald Trump ise The Man! See oli omaette kogemus, sest presidendivalimiste kulminatsioon jäi meil just sinna linnakesse ja kohalikus “külabaaris” valimistulemusi jälgida oli omaette elamus. Kodus ei oleks ma vist iial nii hoolega ja suure põnevusega neid valimisi jälginud, aga seal kohapeal oli asjal hoopis teine hõng, sest tahad ju teada, mis sind hommikul tänaval võib ees oodata. Kohapeal oli kõik tegelikult vägagi rahumeelne ning juba valimisjärgsel hommikul räägiti pigem koostööst kui protestist.
Tähtsad uudised teada, jõudsime omadega Clearwaterisse, mille lumivalge liivarand lõi meid täielikult pahviks. Teadsime, et seal on ilus, aga et nii ilus… Peaaegu nagu Filipiinid (tsiteerides mu reisikaaslast). See looduse üllatus ei jäänud aga viimaseks. Meie viimane peatuspaik oli Fort Myers, mille vahetusse lähedusse jääb Sanibeli saar. Kui meil uhub meri randa adruvallid, siis Sanibelil olid adru asemel merekarbikuhjad. Kui ise poleks näinud, ei usuks. See on imetilluke saar, kus ilmselgelt kõik tunnevad kõiki ja ega seal suurt midagi ei toimu, kuid rahu ja vaikuse keset suur Ameerikamaad leiad küll. Nagu meie reisi puhul juba kombeks, sattusime ka seal täiesti juhuslikult turistiranna asemel hoopis kohalike meelispaika ning seda ehedam kõik oli.
Ja kõiki neid kohti saatsid alati imearmsad, abivalmid, soojad ja südamlikud inimesed, alati naeratavad ja lobisemisaltid. Isegi kohaliku supermarketi järjekorras on täiesti normaalne, et leiad end ühtäkki kaasa elamast ja kogemusi jagamast õhtusöögi teemal koos kassapidaja ja eesseisva kundega, olles ajendatud eesseisva kunde ostumoonast. So cool! Ei kujutaks ette, et siin Eestis seda igal õhtul teha tahaks, aga sinna sobis see perfektselt. Lisaks jagub raamatutäis lugusid sellest, kui suurel Ameerikamaal reisib kaks tütarlast, olgugi et mõlemal on üksjagu reisikogemusi ning tagatipuks veel pikk tööstaaž reisibüroos – blonde momente jagus lõpmatuseni. Õnneks käisid need “hood” meil siiski ühekaupa. 🙂
Ma olen kodus olnud juba kuu aega ja sellest reisist rääkinud ka palju, kuid tundub, et võin sellest veel tunde rääkida, niivõrd positiivse kogemuse sain. See you next time, U. S. and A.!
