Minu esimene blogipost - elu Kreeta saarel

Olin kuulnud lugusid, et Kreetal asub üks maailma ilusaimatest laguunidest – Balose laguun. Suhtun alati nendesse “kõige, kõige” kirjeldustesse teatava umbusuga, aga otsustasime sõbrannaga selle paljude arvates silmipimestava koha ikkagi üle vaadata. Meie elupaik asus Hersonissoses, mis jääb Balose ranna suhtes teisele saare poolele. Aja arvestuste kohaselt jõuab päevaga saare teises otsas ilusti ära käia. 

Alustasime oma sõitu renditud Renault Twingoga kell 4:00, et enne suuri turistide horde kohale jõuda. Kissamos oli meie esmane sihtpunkt, sest selleni viis kaardi kohaselt korralik tee. National Road on meie mõistes magistraal, eritasapinnaliste mahasõitudega suurematesse linnadesse, seega ei osanud me oodatagi, et ülejäänud teed väga palju hullemad võiks olla. Varem olen mägedes sõitmas käinud ja kõik kaardil märgitud teed on alati olemas olnud. Võtsime suunaviitade järgi Balose poole. Tee muutus kehvemaks. Esimene mõte oli, et äkki on lihtsalt väikesel lõigul tegemist teetöödega – tee oli kaetud kruusa ja kiviklibuga. Sõitsime uljalt edasi, tee muutus kitsamaks ja aeg-ajalt piilusid põõsastest välja üksikud lambad. Kuna ühele poole jäi meri ja teisele poole kivine kalju, siis me isegi ei kaalunud varianti, et oleme valel teel. Sõidutempo jäi järjest aeglasemaks, kuna kivid muutusid teravamaks ja lambad julgemaks. Meile andis julgust edasi minemiseks pisike valgeks võõbatud kirik. Tähendab, et kui meil auto üles peaks ütlema, siis kunagi loodetavasti keegi ikka tuleb.

Puu otsas nokitses kaks kitse. 200 km olime läbinud umbes kolme tunniga ja selle lõigu jaoks, mis kaardil maksimaalselt 10 kilomeetrisena tundus, olime kulutanud üle 40 minuti. Autot polnud enam võimalik ümber keerata, kuna tee oli liiga kitsas. Olin õnnelik, et autol oli täiskindlustus. Meenus, et kummid pidid omavastutuse alla minema. Arvutasin mõttes, et palju meil maksta tuleb, kui kõik 5 kummi ära lõhume. Huvitav, kas rendifirma oleks meile sinna maailma otsa järele tulnud?

“Tee” ääres oli silt (tegelikult küll kaika külge naelaga löödud lauajupp) sõnaga TAVERNA. Lauajupp ei tekitanud erilist usaldust, aga lootus tekkis ikka, et hea õnne korral on mäe otsas võimalik restorani külastada. Peale umbes tunnist ekstreemsusele kalduvat autosõitu läks tee laiemaks ning moodustus parkla, mille ääres lagunenud laev ja kohe-kohe kokku kukkuma hakkav sara – Taverna. Varikatuse all oli kaks pikka lauda, mõned toolid, päevinäinud külmkapp karastusjookidega ning lauake kassaaparaadiga. Sillutisel pikutas sassis karvaga koer. Ta väljanägemine oli nii räsitud, et kui keha poleks õrnalt üles-alla liikunud, oleks teda surnuks võinud pidada. Ostsime kumbki kohaliku banaani-limonaadi ja küsisime “taverna” omanikult, kus paradiisirand olla võiks. Parklat ümbritsesid mäed nii, et meri isegi ei paistnud. Hakkasime näidatud suunas kõndima. Tänasin õnne, et olin otsustanud kinniste kingade kasuks (sõbranna oli plätudega), sest järgnev oli Kolgata tee ja randa ei paistnud kusagil. Edaspidi ma avalikku kohta nende kingadega enam minna ei saanud ning sõbranna plätud lagunesid täielikult, aga selle kompenseeris vaade ning mälestused.

Balose laguuni on peaaegu võimatu kirjeldada. Seda peab ise nägema. Kui ma algklasside kunstiõpetuse tunnis selliseid värve oleksin loodust maalides kasutanud (roosa, lilla, helesinine, türkiisroheline), siis oleks õpetaja mu tööd ilmselt ebarealistlikuks nimetanud. Kui me lõpuks mööda arhailisi treppe randa olime jõudnud, siis jõudis mulle kohale – enne paradiisi pääsemist peabki kannatama. Kõik see oli end ära tasunud. Soe hommikupäike, kristallselge merevesi ja peenike valge liiv ning ainult meie kahekesi terves selles maailma kõige andekama kunstniku loodud teoses.

• Balose laguun
• Kissamo
• Kreeta
• paradiisirand