Moskva pisaraid ei usu
Mis värk sul selle Venemaaga on? Oled sa russofiil või on näitus sealpool tulemas? Nii uuritakse, kui asutan end taas minekule. Ei ole mul mingit värki. Kuigi aus vene värk on mulle alati peale läinud. Teisalt tahtsin lihtsalt kaine pilguga üle vaadata, kuhu me siis kunagi malevasse põrutasime. Kaugele kodunt, emast ja rohida vajavatest peenardest. 200 kilomeetrit Moskvast Smolenski poole oli 1983. aasta suvel meie maapealne paradiis. Vähemalt nii me sel ajal arvasime. Olime noored ja elu oli veel ees. Kolmandaks oleks ju vahva kunagi korraldada Moskva Eesti saatkonnas näitust „Mina ja Modigliani“.
Sõbranna püüdis meie nüüdsele nostalgiareisile alguses vastu puigelda, kuid õnneks astusime ühel neljapäeva õhtul siiski kahekesi Tallinna-Moskva rongi peale.
Pärast rongipiletite ostmist teatab reisibüroo, et neil olla üks pisiasi ununenud. Teadupärast olevat rong risti-rästi välja müüdud ja seega võib meie neljases kupees reisida ka kuni kaks meesterahvast. Kodus teavitan, et mul võib rongis olla võõra mehega blind date. Mees muigab, et unistada ju võib.
Kupeesse sisenedes näeme, et meiega saab heal juhul liituda vaid üks mees, sest keegi proua on juba ootel. Kohe saabub ka neljas naine, kes paraku saadetakse Tapalt tagasi. Mingil põhjusel pole nende grupijuht kontrollinud viisa olemasolu passis. Loodus tühja kohta ei salli ja öösel paigutatakse meie kupeesse ikkagi reisibüroo poolt lubatu – Prints. Hommikul saame teada, et tegemist on mureliku versiooniga, kel tõmmati autot ostes nahk üle kõrvade. Daam rongist teab rääkida, et see ongi aja märk. Rahvas kummardab raha ja sellega kaasnevat ning inimlikkus on taandumas. Loodame kogu südamest, et valgete sokkidega prints sellest jamast ikka eluga pääseb.
„Moskva pisaraid ei usu,“ nendime. Tuleb välja, et proual on selle filmiga oma seos. Nimelt on ta filmi „Valge samblik“ režissööri abikaasa ja seda filmi käis konsulteerimas pisarate filmi tegija Vladimir Menšov. Nii, et meil on millest rääkida.
„Samblik“ jutustab neenetsite elust karmides loodustingimustes ja naise rolliga selles karmis kliimas sai režissööri proua ka ise võtetel olles tutvuda. Ole sa kes tahes, seal kaugel maal on iidsed traditsioonid jõus ning neid austatakse. Moskvast naastes avastan, et filmi näidatakse kohe algaval hõimunädalal kinos Artis. Kui hea on vaadata filmi, millega on tekkinud oma suhe.
“Снимите блузку” käsutatakse kupeeuksel kategoorilise häälega. Kulmud kerkivad kosmosesse, aga õnneks järgnevad hetke pärast subtiitrid. Passil tuleb lihtsalt kaaned ümbert võtta, ei muud. Passid võetakse kaasa ja keegi ei selgita, mida, kuhu ja miks.
Teeme lühikese visiidi restoranvagunisse, aga pettume. Ei ole seal pitsi peenemat poeviina ega meega soolakurki. Teenindaja püüab meile meeleheitlikult õlut müüa. Lähme vagunisse tagasi ja vagunisaatja toob pakikese. Hambahari-hambapasta, õunamaitseline pannkook, pudel vett ja šokolaad. Tõstame pitsi viina kaasavõetud miniatuursest pudelist ja kobime magama. Öö möödub rahulikult ja hommikul ollakse meil vastas. Sildiga käes ja puha.
Meil on Moskvas nö käsi sees ja me ei pea linnakaardil näpuga jälge ajama. Saame kulgeda sinna, kuhu süda lustib, sest võõrustaja on kunagine kolleeg, kes elab oma perega juba viiendat aastat kohapeal ning on kõigega kursis. Kuigi jah, kolme päevaga erilisi imesid ei tee, sest Moskva on tõeline suurlinn. Mastaabid, mastaabid ja veel kord mastaabid. Kohustuslik Punane väljak ja selle kõrval tuttuus park vinge klaasist sillaga, mis teeb põgusa käänaku jõe kohale, on vaid mõned märksõnad. Remondis olev Eesti saatkond, firmennõi magazin GUM, Arbat ja loomulikult meie reisi peamine sihtmärk Gagarin.
GUM on tundmatuseni muutunud. Lihtinimese hammas hakkab seal vist vaid tasulise WC ja nostalgiajäätise peale. Kõik muu on gucci-mucci-versaci ja maksmine on privileeg.
Kui Eesti on paksult täis taaskasutuspoode, siis Moskvast neid ei leia. Koleda ilmaga pannakse disaintossu ninale foolium, et see märjaks ja koledaks ei läheks. Ilmselt on ka Moskva pisarad firmennõi. Vot tak!
Suurimaks üllatajaks on takso – meie mõistes odav ja sellega sõitmiseks pole vaja võtta pangalaenu. Üldiselt tellitakse takso äpiga ega minda võõraga kaasa. Liiklus on hullumeelne ja selles osaleda ei taha. Probki, probki ja veel kord probki.
Gagarin. Üks tund ja 45 minutit venelaste au ja uhkuse rongiga Lastochka. Rongipileti ostmiseks tuleb näidata passi, muidu seda ei saa. Teisalt võib politsei tänaval dokumente kontrollida ja siis peab nõutav kaasas olema, sh piiril saadud immigratsioonikaart. Kui selle kaotama peaksid, on ilmselt suur jama. Keegi ei toonita selle paberi tähtsust, ise tuleb tark olla.
Istume lõunases rongis, et pärast 34 aastat väljuda linnas, mis oli kunagi paljude eri rahvusest tudengite suvine sihtkoht. Eestlaste seas Gagarin eriti populaarne polnud. Ka meie läksime sinna vaid sellepärast, et muid „viimase hetke pakkumisi“ polnud. Meenub, kuidas uurisin tuttavalt rühmakomandörilt, et mis tema Gagarini rühmast arvab. „Kaks variant, kas s…t või mitte,“ kõlas aus vastus. Õnneks oli EÜE 1983 mitte-variant.
Tegelikult sündis Juri Gagarin Klušino külas. Pärast tema hukkumist 1968. aastal nimetati lähedal asuv linn Gzatsk ümber Gagariniks. Kõike tehti kambakesi ja ka seda linna hakati lööktöö korras üles ehitama. Nii nagu tollal kombeks oli. Viisteist liiduvabariiki ja kümme kangelaslinna, igas umbes nelikümmend tudengit, pidid tõstma linna au ja hiilguse särasse. Tööd kõigile ei jagunud, tantsu ja tralli küll, ja ikka varaste hommikutundideni. Aastaid oli, mida meenutada. Siis aga kukkus Nõukogude Liit kokku, Armeenias värises maa ja kõik oli korraga muutunud. Lubatud kohtumist sõpradega kümme aastat hiljem ei toimunud.
Väljume rongijaamast ja hoiame paremale. Rongijaama esine on taksosid täis, aga meie neid ei vaja. Kõnnime mööda lagunenud kõnniteed, et jõuda peatänavale. Mälu ei peta, oleme õigel teel. Kunagine uhke ja avar lineika plats piiritleb nüüd rääbakaid ühiselamuid. Neid, milles meie kunagi elasime. Ühikad on nagu Chinatown, siseneda neisse ei julge. Majades küll elatakse, aga miski ei tekita usaldust. Kõnnime mööda peatänavat, mille asfalt on ilmselt „meie“ ajast. Mõelda vaid, oleme Venemaa ühes au ja kuulsuse linnas, aga see mõraneb. Mõned majad peatänava ääres on põlenud, teised mitte. Veel.
Kontrastid, kontrastid ja veel kord kontrastid. Kunagisest tehasest Dinamik on saanud kaubanduskeskuse laadne asi. Mäletan, kuidas meie seal kõlareid tinutasime. Seal õpetati selgeks, et töö pole hunt, kes metsa jookseb.
Jõuame hotelli Vostok juurde. Tuul puhub külma kontidesse ja jookseme kohvikusse sooja. Tellime teed ja kolm pitsi konjakit. Seda Venemaa oma, lisame teenindajale. Pärast loen pudelilt, et produced in France.
Kui käed on kohmetusest taastunud, liigume edasi. Veidike eemal on kunagise kosmonaudi uhke klaasist garaaž ja kolm majamuuseumi. Väidetavalt on puust sünnimajake toodud tema kodukülast. Teise, väiksema, kinkis valitsus vanematele pärast poja hukkumist. Ja koos mööbliga, toonitab giid. Kolmas on kolmel korrusel spetsiaalselt majamuuseumiks ehitatud. Väidetakse, et külastajaid käib üle maailma, aga külalisteraamatut, mis seda kinnitaks, pole.
Giidi ei huvita kes, me oleme ja kust tuleme. Tema räägib oma monotoonsel häälel lugu. Pildistamise kohta mainib, et tegelikult seda teha ei tohiks, aga takistama ka ei hakka. Osta võib kõiksugu pudi-padi alates magnetitest ja lõpetades legosarnaste kosmoseklotsidega.
Tagasisõiduni on aega ja kõht tühi, nii et maandume söögikohas, mis meenutab välimuselt lasteaed-ööklubi. Õus mürtsub kõva tümakas ja linn peab laupäeva. Teenindus on viisakas ja toit maitsev. Vaatame aknast välja ja tõdeme rõõmuga, et meil on, kuhu minna pimenevast Gagarinist. Nostalgiast pole jälgegi. Miski ei kripelda. Hea, et sa käidud.
Tagasiteel „koju“ sõidame ühes vagunis Russian Female Wrestling Teamiga. Mõned tipsid näevad välja nagu kutid ja kõik ei ole isegi täisealised. Puhas sport? Yeah right!
Pärast Možaiskit teadustab rongi siseraadio, et järgmine peatus on kangelaslinn Moskva. Mnjaa, kaadrit peab kasvatama, ja seda tehakse igal tasandil. Meeletult suured välireklaami pinnad, loosung siin, teine seal. Meile võõras, aga neile igapäevane, sest muidu suurriigiks ei saada.
Kui meie oleme harjunud pimeda tulekuga kraapima taskutest välja helkurid, siis Moskvas neid ei näe. Seal helkureid ei kanta. Ilmselt pole suurlinna staatusele kohane. Turvamehed ja müüjannad on lausa jooksnud jope küljes olevat helkurit eemaldama, pidades seda hinnalipikuks.
Vaatan suurlinna liikluses kiivrita kulgevat jalgratturit. Julgus või hulljulgus, selles on küsimus. Või on see hoopis uuema aja jouer à la roulette russe?
Eelmine kord käisin Moskvas 1994. aastal. Suurlinnad ja globaliseerumine pole päris minu cup of tea, aga siiski. Sinna viisin Barbarissi komme, sealt tulin samanimelise maitseainega ning hunniku emotsioonidega. Ja teadmisega, et tahan taas minna. Ida poole. Kahju, et viisa on kallivõitu.
Reisibüroo on siiski sõna pidanud. Koduteel ehmuvad kaks meest meid kupees nähes päris korralikult. Vägisi jääb mulje, et neid Piiterist pärit mehi pole reisibüroo hoiatanud. Tüübid vahetavad meiega viisakusest paar sõna ja ronivad imekähku ülemisele asemele magama.
Nii palju siis printsidest. Elu pole muinasjutt, tuleb tõdeda. Aga nutma me selle peale ka ei hakka.
Tekst ja fotod: Ewa-Kaisa Plakk
_________________________
Ewa-Kaisa Plakk on pühapäevakunstnik, kes julgeb end pidada suurimaks Modigliani fänniks Eestis. Lisaks maalimisele meeldib talle ka kirjutada. Tema sulest on ilmunud mitmeid artikleid tervise teemadel ajakirjas Tervis Pluss.
Ewa-Kaisa unistab oma galeriist ja arvab, et hommik on alati õhtust targem. Peab lugu heast huumorist ja käib juba kümnendat aastat Kaia Heinleht pilatese tunnis sada pumpamas. Usub paremasse homsesse ja reisil olles üritab alati saada pihta kohalikule elule.
Foto: Aivar Kullamaa
