Muljeid mongoli hobusest ja tema peremehest

Teel ületasime mägesid, jõgesid, soid ja muid loomulike takistusi, mida kohalik loodus ohtralt pakub ning millest sealsed hobused vapralt jagu saavad. Seevastu näiteks asfaltteid, traataedu ja muud taolist jama, mis siinmail ratsa liikuja peamiseks mureks, ei olnud meie reisipiirkonnas olemas. Selles suhtes on Mongoolia tõeline ratsutaja unelmatemaa. Ratsaretke jooksul kohatud hobuste arv ületas nähtud mootorsõidukite arvu mitmekümnekordselt. Sealmail on hobune jätkuvalt peamine ja kindlaim liiklusvahend.

Hövsgöli järv Põhja-Mongoolias on põhja-lõuna suunal enam kui saja kilomeetri pikkune, selle kõrgus merepinnast on ligi 1640 meetrit, kõrgeimad tipud järve ümber küünivad aga kuni 3000 meetrini. Järv on Baikali sarnane (ja suunab sinna ka oma veed), kuid märgatavalt väiksem. Ümber järve autoga läbitavat teed ei lähe, kuigi mitmel pool on järvele (maastiku)autoga võimalik ligi saada. Järvest läände jäävate mägede taga paiknev Darhaadi org on soodsate teeolude korral autoga läbitav, kuid autoliikluse katkemine kõrge veeseisu tõttu näikse samas olevat küllaltki tavaline. Ka meie retke ajal ootas mitu õnnetut jalgsi või autodega matkajate rühma võimalust piirkonnast minema saada. Põhjapõdrakasvatajate metsapiirist (umbes 2300 m) ülalpool asuv suvelaager on aga kättesaadav vaid ratsa liikujale.

Meie retk kulges algul valdavalt piki järve läänekallast põhja poole, siis läände, üle mägede Darhaadi orgu, edasi taas põhja suunas kahest sealsest linnast – Renchilhümbest ja Tsagaannuurist  – läbi ning tasandiku põhjaosast loodesse, mägedesse põhjapõdrakasvatajate juurde. Tagasitee oli suurel määral samasugune, minnes paarist kohast lühemat, kuid pisut raskemat teed.

Seega saime mongoli hobusega tutvuda nii silma, käe kui ka selleks kõige sobivama kehaosa ehk tagumiku vahendusel, nii et muljed on ehedad. Samas on meie kogemus piiratud ja kehtib eelkõige retkel läbitud piirkonna kohta. Põgusad muljed maa teistest piirkondadest näivad siiski olevat kooskõlas meie poolt kogetuga. Samuti küsitlesime tõlgi vahendusel oma hobusemehi, kuid tõlkeprobleemide tõttu jäi mõni asi ikkagi pisut hämaraks.

Milline see mongoli hobune siis on?

Esiteks, mida ta ei ole: kirjanduses aeg-ajalt sellele tõule iseloomulikuna mainitavat heinakõhtu ei näinud küll ühelgi hobusel, tegu oli saledate ja paraku enamasti ka kõhnapoolsete loomadega. Teiseks polnud  nähtud hobused sugugi ühesugused: varieerus kasv, värvus ja kehaehitus.

Siiski saab teha mõningaid üldistusi. Kõik hobused olid üpris väikesed, nagu neid ka kirjanduses kirjeldatakse: silmaga hinnates varieerus turjakõrgus 130-st 145 cm-ni. Suuremad hobused kippusid olema ka pisut raskema kehaehitusega, kuid päris raske kerega loomi me ei näinud. Jalad olid neil peenikesed, mõõduka sõrgatsitutiga, mõnel olid pisut pikemad karvad ka esijala tagaservas sõrgatsist üles kuni randmeliigeseni.

Lakk paistis olevat hea kasvuga, kuigi täies ilus jäetakse see alles ainult täkkudele. Märadel ja ruunadel pöetakse lakk lühikeseks, jättes samas alles pikk tutt laubal ja teine turja piirkonnas. Mis on selle kombe taga, ei tea, kuid tänu sellele sai aimata ka pöetud lakaga hobuste loomulikku lakapikkust.

Suvekarv oli hobustel lühike, kuid üks meie rühma hobustest, kellel ilmselt mingi ainevahetushäire tõttu olid juulikuus säilinud talvekarva tutid, lasi aimata sootuks pikemat talvekarva. Ka nähtud piltidel oli mongoli hobuste talvekarv õige võimas.

Värvuste kohta võib öelda, et raske on nimetada värvi, mida seal poleks näinud. Oli hiirjaid ja igat tooni võikusid ning kõrbe, eri karva raudjaid ja kollaseid ning palju halle. Enamik hobuseid oli lauguta, kuid samas polnud ei lauk ega ka muud märgised mingiks harulduseks. Kohtasime ka üsna mitut laigulist hobust (üks oli koguni meie rühmas). Seljatriipu kohtas vast umbes sama tihti kui eesti hobusel, mõnel loomal esines ka sebroidsust (ristitriibud jalgade). Valge (tegelikult muidugi halli) mära piima loetakse tervislikuks, see pidavat koguni maovähi vastu aitama. Tagasiteel nägime ka ühte karja Renchilhümbe ümbrusest Darhaadi tasandikult kokku ostetud märasid koos ühe täkuga, keda aeti läbi mägede ca 900 kilomeetri kaugusele jääva pealinna suunas: seal olevat valge mära piimal suur turg.  Muide, antud retke lubasid karjused läbida 20 päevaga. Muus suhtes polevat kombeks ühte värvi hobust teisele eelistada.

Asjatundja oleks küllap leidnud paljudel hobustel käigu väiksemaid ebakorrapärasusi, kuid suuremaid käiguvigu polnud ühelgi nähtud hobusel. Meie mulje järgi ongi mongoli hobuse üheks iseloomustajaks kindel käik raskel maastikul, mis võimaldas teha pikki päevi soisel ja mägisel ning veerevate kividega maal. Paljude nähtud hobuste hulgas oli üksikuid, kes tegid korraks midagi küliskäigu taolist, kuigi püsivat küliskäiku silma ei hakanud. Vähemalt üks neist liikus mõnevõrra töldilaadselt. Samuti kippusid paljud hobused väsinuna nii traavi kui kiire sammu asemel tegema nende kahe vahelist ebamäärast kahetaktilist õhulennuta sörki, kuid üldiselt piirdus enamiku sealsete hobuste allüürivalik meile tuttavate sammu, traavi ja galopiga. Mõni hobune kippus tippima lühikeste sammudega, mõni teine pikendas lõbusalt nii traavi kui galoppi.

Meile (nagu ka enamikule teistele turistidele) anti sõiduks kõhnad kronud, kelle paremad ajad ammu möödas ja kellest sai vähegi elavamat liikumist välja võluda vaid pideva edasiajamisega. Meie hobuste kõhnust iseloomustas seegi, et vaatamata sadulate „hobusesõbralikule” ehitusele (sellest allpool) said mitme looma turjad kannatada. Seda üllatavam oli nende vastupidavus raskel maastikul. Pikimal päeval, mis kestis üle 11 tunni läbisime umbes 65 kilomeetrit, ületades muuhulgas kõrge ja soise kuru, mitu veerevate kivide ja üllatusaukudega koolet ning lõpetuseks väga soostunud metsase seljandiku. Silmatorkav oli ka hobuste vähene higistamine, olgu soos rügades või ka neil vähestel kordadel, kui me neist pikemad traaviotsad välja pigistasime: ikka olid nad äärmisel juhul vaid väheke niisked.

Kui turistidele pakutavad hobused on enamasti kõhnad ja väsinud moega, siis kohalikud ise sõidavad tavaliselt kõhnapoolsete, kuid heas vormis loomadega, kellest paljud liikusid lausa lennates. Kõige priskemad nähtud hobused olid meie mõistes enam-vähem keskmises toitumises.

Ja kuidas seal hobust kasutatakse …

Sadulad, millega sõitsime meie ja enamik teisi turiste ning mis olid üpris tavalised ka mongolite hulgas, kannavad kohalikus kõnepruugis nime „vene sadul”. Tegu on vene rivisadula raamile ehitatud isetehtud sadulatega, mis jätavad oma kõrgete kaarte tõttu vähegi normaalses toitumuses hobuse turja ja selgroo täiesti vabaks. Erinevalt originaalist on mongolipärane „vene sadul” ratsaniku istumise alla laotud patjade tõttu õige pehme. Seevastu uhkete kaunistustega mongoli sadul, millega sõitis pea kaks kolmandikku kohalikest, on sedavõrd kõva, et turistidele seda ei pakuta. Hobuse seisukohalt vaadatuna on selle ehitus sarnane vene sadulale: kaared on sedavõrd kõrged, et hobuse selga see naljalt ära ei hõõru. (Sarnase põhiehitusega on tegelikult ka vana euroopapärane sadul, mille edasiarendused on mitmesugused ameerika ja austraalia sadulatüübid, mis nüüd uuel ajal on ringiga Euroopasse tagasi jõudnud. Ja kes on juhtunud leidma mõnes mahajäetud talus või osanud muuseumites märgata sajanditetaguseid eesti taludes kasutusel olnud sadulaid, märkab ka siin põhimõtteliselt sarnast ehitust.)

Mõlema sadulatüübi juures torkas silma tagumise sadulvöö meie jaoks võõras paiknemine. See jooksis üsna taga keset kõhtu ja kippus alatihti hobusele kubemesse libisema, nii et hobusemehed seda üha uuesti sättima pidid. Vist on tagumise vöö sellise asendi mõte sadula ettepoole hobuse turjale libisemise takistamine (milleks kasutati ka sabavööd, kuid väga harva), aga mõneti hämaraks see jäigi. Eesmine sadulavöö asus meile tuttavas kohas kohe hobuse esijalgade taga. Sadulavööd olid enamasti punutud nahast või sabajõhvist ja üsna kitsad.

Mongoli jalused, mida kasutati sadulatüübist sõltumata, paistsid seevastu hästi mugavad ja tekkis lausa kiusatus mõni paar endale kaasa osta (mõtteks see jäigi). Tallaalune osa on jalusel ringikujuline ja pakub jalale vägagi kindlat tuge. Mõned allikad põhjendavad isegi Tšingis-khaani ratsaväe edukust just jaluse ehitusega, kuigi tegu on ilmse liialdusega. Jaluse üldine ehitus oli muutumatu, kuid nende väljanägemine varieerus tugevalt, õige lihtsast kuni keerukate mustritega kaunistatuteni. Jaluserihmadel ei olnud enamasti pandlaid, pikkust seati sõlme abil. Mõlemal kasutataval sadulatüübil paiknevad jalused võrreldes euroopaliku sadulaga pisut tagapool, mis annab selgelt tunda vaid lühikese jalusega sõites. (Jällegi, kes on austraalia- või ameerikapäraste sadulatega sõitnud, tunneb sarnasuse ära.)

Mongolid muide sõidavadki enamasti vägagi lühikese jalusega, kuid täheldada võis päris suuri individuaalse sõidustiili erinevusi. Üsna levinud on poolistaku sarnane, kuid püstisem jalustel sõit, seda pikema allüüri korral nii traavis kui galopis. Kergendatud traavi eriti ei tunta. Täisistak on enamasti hästi lõdvestatud, isegi lodev (kohati oli tunne, et ratsanik on purjus, mida nad vahel olidki). Mõni sõidab tugevalt tahapoole kaldu, teine seevastu kallutab keha pigem ette. Pikkadel sõitudel istutakse vahel ka viltu sadulas, lastes istmikul puhata. (Ka siin torkavad silma mõningad sarnasused näiteks Põhja-Ameerika preeriates sajanditetaguse euroopaliku sõidustiili alusel kujunenud nn lääneratsutamisega, kuid just jaluste pikkuses on märgatav vahe: kui mongolid sõidavad meist märgatavalt lühema jalusega, siis kauboide jalus on vastupidiselt meile harjumatult pikk.)

Päris tihti sõidetakse mõlemad ratsmed ühes käes, mis jällegi on sarnane nii kauboide kui ka kõigi teiste maailma karjustega: teine käsi peab ju näiteks karjusepiitsa käsitsemise või koormalooma talutamise jaoks prii olema. Vahel sõidetakse vaba ratsmega, mõnikord jälle päris tugeva kontaktiga, kohati ka hobust lausa suust rebides. Meie mõistes hobuse koondamist ei tunta, enamasti sõidetaksegi päris pika kaelaga; koondamise ürgseks aseaineks, kui on vaja kindlamat kontrolli hobuse üle, on hobuse pea tugeva ratsmega üles rebimine ja siis hobuse tagant ajamine.

Seega on hobune kas vaba, niiöelda „kergelt ratsmes” või siis juba „üle ratsme”. Plusspoolelt võib seega märkida, et ükski hobune polnud ratsme taha sõidetud ehk siis kael polnud kellelgi ülemäära rõngasse tõmmatud (vt. asjakohased artikleid rollkurist Oma Hobu käesolevas ja varasemates numbrites).

Valjad on enamasti nahkrihmadest kokkusõlmitud, pandlaid tavaliselt ei ole. Suulised on ühe liigendiga, meie omadest mõneti õhemad ja pikemad. Põhiline erinevus meie trenselsuulisega võrreldes on aga nende kõverus. Suuliste rõngad on mõnikord kaunistatud. Vasakule rõngale kinnitub lisaks ratsmele ka ohelik, mille abil hobust vajadusel järgi veetakse, edasi aetakse (piitsa asemel) või kinni seotakse. Piitsana kasutavad mongolid ka 30-100 cm pikkust puust nuuti, mis jätab suhteliselt jõhkra mulje. Hobuste sidumiseks eraldi päitseid ma ei näinud, valjad olid hobustel kogu aeg peas, ööseks võeti vaid suulised suust välja.

Hobused on harjunud kaua seisma lühidalt kinniseotuna, nii et nad isegi süüa ei saa. Meie hobusemehed väitsid kord, et jalutades ja süües ei saavatki hobune korralikult puhata. Ööseks sööma lastes seoti mõni hobune ohelikkupidi maasse torgatud tiku külge, mõned seoti paarikaupa kokku, mõnel kammitseti jalad. Jalakammitsaks olid rihmad, pakk-kammitsaid ei näinud ma kordagi. Üldiselt oli selline kombineeritud hobusteköitmine piisavalt lollikindel, kuid ühel hommikul tuli meil mitu tundi oodata, kuni jalutama läinud hobused üles leiti ja tagasi toodi. Ikka juhtub.

Sadula ja rakmete kaunistamine ning muul viisil hobusega uhkeldamine on väga levinud: hobune on küll igapäevane tarbeloom, kuid samas ka uhkuseasi. Arusaam, et hobune on mongoli jaoks sedavõrd tavaline sõiduvahend, et ta seda sageli ei märkagi, ei paista küll paika pidavat. Ka teismeliste poosetamise peamiseks viisiks näis olevat oma hobuse ja sõiduoskuste näitamine.

Märapiim ja sellest kääritamisel saadud airag (mida meie tunneme türgipärase nimetusega kumõssina) on väga levinud mongolite suurima haru halhade hulgas. Darhaadid, mongolite põhjapoolne haru, kelle maal meie rändasime, paistis lüpsvat märasid märksa harvem. Tegelikult ei näinud me oma retke jooksul kordagi mära lüpsmist, samas nägime ühe karjakasvataja kodus asjakohast fotot. Küsisime ka oma hobusemeeste käest, kuid väga selget vastust ei saanud. Üsna pika jutu järgi kujunes mulje, et darhaadid lüpsavad hobuseid ja teevad airagi küll, kuid see on pigem hooajaline. Millisel aastaajal see toimub, aru ei saanud. Halhad lüpsavad hobuseid ja teevad airagi seevastu vist enam-vähem aastaringselt. Hobuse liha söömine ei paista mongolite hulgas sugugi nii levinud olevat, kui meil arvama kiputakse.

Enamus sõiduhobustest on ruunad, paaril korral nägime ka märaga ratsutamist. Täkkude sõitu nägi meie rühm vaid mongolite suurpeol naadamil, kus ratsa sõidavad võidu lapsed alates kuuendast eluaastast. Pikima 30 km distantsi läbivad kuueaastased hobused. Starti minnes läbivad hobused võistlusraja sammus, et siis võidu tagasi galoppida. Naadami võiduajamisi jälgis meie hinnangul umbes 150 000 inimest (tõenäoliselt on see Mongoolias kõige populaarsem spordiala). Oma hobusemeestelt ei õnnestunud saada selget seletust, kui vanalt tavaliselt täkud ruunatakse ja mille alusel valik tehakse. Ühe täku karjas olevat tavaliselt kuni kümmekond mära.

Mosaiikses mägede, metsade, rohtlate, soode ja järvede maastikus elavate darhaatide ränded on lühemad kui nende suures stepis elavate sugulaste halhade omad, kuid talve-, kevade-, suve- ja sügisekarjamaad on siiski enamasti eraldi. Rände käigus tuleb koos karjaga ületada ka kõrgeid kurusid ja raskeltläbitavat soist maastikku. Pikema peatumise kohas on tihtipeale olemas ka väiksem palkmaja, lühema rändepeatuse elukohaks on ger (meile vene keele vahendusel tuttaval türgipärasel viisil jurta). Talvitumispaikades oli näha madalaid varjualuseid lammastele ja kitsedele, kuhu need tuisu eest varjuda saavad, kuid hobuste, veiste ja jakkide ainsaks ilmavarjuks lisaks metsale ja mäenõlvadele on kõrged ning tihedad plangud. Talveks tehakse loomadele eriti raskete ilmastikuolude üleelamiseks ka heina, kuid põhiline sööt on lume alt väljakraabitav rohi. Heinaeg on augustis, töö käivat ainult käsitsi.

Hobuseid kasutavad peamise suvise liikumisvahendina ka põhjapõdrakasvatajad, kellele on need lisaks põtradele ja koertele ainsad koduloomad. Mingit erinevust tsaatanite ja mongolite hobuste väljanägemises ega sõitmise viisis me ei märganud. Selles põdrakasvatajate laagris, mida meie külastasime, nägime vaid ruunasid: paistab, et hobuseid põhiliselt ostetakse või vahetatakse mongolite käest, kuid täpsemalt ei oska sellise lühikese külastuse põhjal arvata. Küsimusele, kaua on tsaatanid hobuseid pidanud, saime vastuseks: „Alati”.

Tahakski loota, et ka tulevikus on hobused olemas. Oma hobused. Mongoolias. Eestis. Kõikjal, kus nad on olnud. Alati.

_______________
Artikkel ilmus ajakirjas Oma Hobu

• dukhad
• Mongoolia
• oma hobu
• ratsaretk
• ratsutamine
• valge mära