Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

Nais-Nipernaadi

Meelike Eenpuu-Villup
20. jaanuar 2011
Poolteist aastat tagasi, esimese lume saabudes asutasin end Londoni lennuki peale- masu oli andnud lühikese ajaga kaks koondamist, õppelaen ja krediitkaart tahtsid aga maksmist ja nii otsustasin mõneks ajaks end välismaal tuulutada ning raha teenida. Toredalt jäi meelde isa ütlus, kui lennujaama saatnud sõbranna päris, kas vanemail ka kahju on. „Nipernaadi tuli ikka lume saabudes koju tagasi, meie oma aga lumega alles läheb“.

Reisida olen alati armastanud, ent Nõukogudeaegse lapsena olid unistused üsna kärbitud. Mäletan ema rääkimas, et Vene rubla ei taha keegi valuutana vahetada ning võimalikud reisisihtkohad olid peamiselt Saksa DV, Bulgaaria, Tśehhoslovakkia. Muidugi terve suur ja lai Venemaa oli avatud, aga juba lapsena tundus, et „Lääs“ on palju huvitavam ja põnevam. Venemaale polegi ma siiamaani veel sattunud, sõbralikest endistest liiduvabariikidest rääkimata. Läti ja Leedu said küll 80ndate lõpul mitmeid kordi läbi sõidetud.

Nüüd aga on õnneks piirid avatud. Viisajama on vähenenud, eurorahaga saab pooles Euroopas hakkama, tihti riikides, kus see veel ametlik raha pole. On selle Euroliiduga ja ühisrahaga, kuidas on, aga minusugusele reisijale on vaba piiriületus ja vähesem rahavahetamine küll suureks kergenduseks.

Reisimine on võimalik ka vähese rahaga, lihtsalt tuleb prioriteedid paika seada. Kes mugavust ja luksust hindab, see lendab lennukiga, kasutab transfeere ja ööbib 5* hotellis, kus kõik hinnas. Ja kindlasti ei tasu sellist reisimisstiili eelistavaid inimesi hukka mõista. Enda prioriteetideks nimetan uute kohtade avastamist, huvitavate kogemuste hankimist ning inspireerivate tutvuste saamist. Odavad ülerahvastatud hostelid, odavlennufirmad ning pikad bussisõidud ja omal käel, kaart näpus seiklemine on kindel valik, et kõik kolm punkti täidetud saaks.

Samuti on mulle olulisem aastas paar korda reisil käia, kui et hunnik uhkeid asju osta või pidevalt korralikult süüa (see viimane mõte tekitab küll aegajalt sõprades-sugulastes nurinat, aga…). Euroopas hääletamine on veel proovimata, aga suvel on plaan sedagi teha. Ning ööbimiste osas aitab raha kokku hoida Hospitalityclub ja Couchsurfingu veebilehed. Lihtsalt vaja julgus kokku võtta, usaldada oma sisetunnet ning teele asuda.

17 kommentaari

  • Siiri Kuus
    20. jaanuar 2011 kell 22:35
    Vasta

    “Nipernaadi tuli ikka lume saabudes koju tagasi, meie oma aga lumega alles läheb“.
    Päris hea 😀

  • Marilin
    20. jaanuar 2011 kell 22:39
    Vasta

    :D:D

  • Siiri Kuus
    21. jaanuar 2011 kell 10:35
    Vasta

    Aga kellena sinna tööle läksid, kuidas teenistus ja eluolud siis olid???

  • Meelike Eenpuu-Villup
    21. jaanuar 2011 kell 15:01
    Vasta

    Täiesti ebaoriginaalselt lapsehoidjaks, esmalt Londoni, sealt edasi Iirimaale. Dublinis olen nüüd juba üle aasta olnud. Teenistus Au Pairile omaselt tagasihoidlik, aga igakuised pangakohustused katab ära (pluss ei pea muretsema üüri ja toidu ostmise pärast) ja kui säästlikult rahaga ümber käia, siis saab aegajalt ka Iirimaad avastada ja Inglismaal odavate Ryanairi lendudega nädalavahetustel käia. Järgmine nädalavahetus ongi Glasgowsse minek

  • Siiri Kuus
    21. jaanuar 2011 kell 16:25
    Vasta

    Kas pidid enne ametit õppima? Kui hästi oskad keelt? Mida oli tarvis selleks 🙂

  • Meelike Eenpuu-Villup
    21. jaanuar 2011 kell 17:35
    Vasta

    Lapsehoidjaks saab üldiselt niisama (enamast ongi nii 20ndates tüdrukud), peaasi et perega tingimused sobivad.
    Keeleoskus oli (ja on vist endiselt) selline keskmine, iseõppija tasemel. Vaikselt ikka edeneb, peres ju igapäevaselt suhelda vaja. Hetkel “hoian” 11-aastaseid tüdrukuid, nendega on jutustamist rohkem, väiksemate puhul on vajalik peamiselt õpetamise-keelamise sõnavara :). Ja pered, kes omale välismaalasest lapsehoidja võtavad, on üldjuhul harjunud, et algul on kerge keelebarjäär (erinevad aksendid jne) ja kultuurivastuolud.
    Tarvis on koristamise ja söögitegemise oskust põhiliselt, kuigi selles viimases pole ma eriti tubli. Pealegi meile tavapärast toitu Inglismaal või Iirimaal ei sööda. Aga saab hakkama. Igasugused käelised tegevused tulevad abiks, joonistamine, käsitöö, muud hobid jne, aga kui lapsed ikka tõrksad on, siis ei anna nendega midagi koos teha.

  • Marilin
    24. jaanuar 2011 kell 12:25
    Vasta

    Njaa..mul üks tuttav läks ka Inglismaale lapsehoidjaks aga tuli sealt nädalapärast kohe tagasi, kunas pere oli jube räpane ja ala.. ta ei pidanud lapsi hoidma..vaid Lihtsalt Koristama..ja orjama. kunas lapsed olid internaatkoolis nädala sees…. Aga kindlasti on see hea kogemus tulevaseks eluks;) Edu ja jaksu sulle;)

  • Siiri Kuus
    24. jaanuar 2011 kell 12:34
    Vasta

    Aga Marilini tuttava kogemus- ehk oleks õnnestunud kaubelda hea palk siis vähemasti 🙂 Eks lapsehoidjale ikka omistatakse söögi valmistamine ja koristaminegi.. Minu sõbranna oli Saksamaal lapshoidjaks ja tegi seal kõike.. Muidugi oli kodu korralik.

  • Marilin
    24. jaanuar 2011 kell 12:42
    Vasta

    Jep seda kindlasti see sama tuttav läks 3 kuupärast USA.sse lapsehoidjaks…ja seal oli ta väga rahul, pere korralik..ja tegi ka kõike. süüa, koristas, aitas lastel õppida ja kõik muud kodused tööd;) Eks kogemused on need millest õpitakse;)

  • Siiri Kuus
    24. jaanuar 2011 kell 12:46
    Vasta

    Igal juhul oleks ma kus tahes vist lapsehoidja pigem kui maasikakorjaja Soomes..

  • Meelike Eenpuu-Villup
    24. jaanuar 2011 kell 12:50
    Vasta

    Minul Londonis oli suht sama olukord: kari lapsi (loe: 4 poissi), kõige noorem (4.aastane) oli veel kõige hullem, teda tuli kogu aeg jälgida; suht räpakas ja korratu elamine, ma sain enamuse ajast vaid koristada (hommikul enne laste ärkamist pidi kõik koristatud olema ja kui rahvas lõpuks kooli oli läinud, hakkasin uue ringiga pihta), raha oli ka väike ja seda juurde küsida ei õnnestunud. Kui äraminekust lõplikult teatasin, siis natuke hakati raha juurde pakkuma, aga siis tundsin, et lähen ükskõik kuhu, aga sinna perre jääda ei suuda 🙂

  • Siiri Kuus
    24. jaanuar 2011 kell 12:57
    Vasta

    Meelike.. Oleksid pidanud juba varem ähvardama siis 😀

  • nele reilson
    24. jaanuar 2011 kell 21:40
    Vasta

    Siiri: mul jäi mainimata, et koguaeg ma ei pidanud koristama, sest neil käis 2 korda nädalas koristaja… toidutegemine oli ka rohkem perenaise õlul, aga ma assisteerisin teda :D, kuna tollal polnud kokkamine mu lemmik külg :D. Ja nagu sa mind tegelikult tunned :mulle ei meeldi tegevusetult istuda … nii ma otsisin igasugust tegevust 😀

  • Siiri Kuus
    24. jaanuar 2011 kell 23:30
    Vasta

    Aga Nele, Kas Sa said siis ka lisatasu selle eest?

  • nele reilson
    25. jaanuar 2011 kell 21:35
    Vasta

    Siiri: ei saanud.tollal oli juba lapsehoidjatele teatud summa kuus agentuuride poolt määratud.( ma mõtlen lapsehoidjate agentuuri)

  • Siiri Kuus
    25. jaanuar 2011 kell 21:39
    Vasta

    Kahju… oleks võinud perega läbirääkimisi pidada.. lisateenistuseks miskit näputööd küsida 😀

  • Reemet Ruuben
    20. mai 2011 kell 18:08
    Vasta

    Tore lugemine…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Värsked podcastid

Kuuba reisile viib Keiu Virro

23. oktoober 2024

Tere tulemast maailma koduseimasse lennujaama!

25. september 2024
Lennujaamas leidub meelepäraseid ajaveetmis võimalusi igale maitsele – 13 söögikohta, 9 poodi sh apteek, raamatu- ja digipood, valuutavahetus, spetsiaalsed alad…
Kõik podcastid