Neljas päev: Tsiistre - Misso - Hino - Põnni - Vana - Vastseliina - Meremäe - Härma - Piusa - Hanika
Hommikul kell 4 ei viitsi liikuma hakata. Kell seitse söön ära viimased saia ja moosiriismed ja panen ratta reisivalmis. Üht äkki märkan, et taluperemees seisab alasti keset õue ja vaatab minu minemist. Jah, siiski, kui ma tahan kuhugi jõuda ja kusagil käia, pean ma selleks ära minema. Kuid ma tulen kunagi tagasi.
Sõidan ümber ilusa Tsiistre küla ringiga Misso poole. Tee on hommikuselt jahe ja Võrumaiselt kurviline. Ühes kohas on teed auk, kuid ilma vahejuhtumiteta märkan üpris varsti Misso hoonetekobarat.
Anne poodi minema ei hakka ja porgandeid rohivat külanaist ei tülita. Vaid otse läbi küla lõunasse. Paari kilomeetri kaugusel hakkab vasakut kätt paistma Hinojärv.
Järve kaldal olev kaart on suureks abiks.
Jätan suure koti põõsasse ja lähen väikese varustusega edasi.
Nimelt on miskit järve lõunakaldale ära peidetud.
Peidukohani jõudmiseks tuleb ületada sood ja veidi metsa. Laukad on ära kuivanud ja rästikud koju läinud.
Ainult kõige viimane lõik on kõige lahedam. Mudamülgas, mis oleks rinnuni, kui keegi poleks sinna kahte abistavat kasetüve põhja pannud. Nende peal kõõludes jõuan püksatuna aardeni. Login ja samaviisi tagasi. Suvel on meeldiv selliseid kohti läbida. Isegi sääsed ei tule nii inimtühja kohta.
Siis vaikselt vuhinaga Hinole tagasi. Teepeal tuleb vastu jalgratturvanamutt koeraga. Rohkem loomi ma sellel päeval ei näe…vist.
Hinolt kihutan Rammuka poole. Mu Nõukaaegne kaart näitab, et seal on tee, mis viib Parmu küla poole. Kuid võta näpust või sikuta nokust, pärast Rammuka läbimist olen lätimaal, mis lätimaal.
Lätlannad sõidavad oma Wolksvagenitega hästi aeglaselt. Nagu kartes trahvi saada.
Natukene maad tagasi jõudes satun teele, Mis läbi Kurõ küla viib lääne suunas. Et jõuda sellisesse kohta, kus saavad kokku Eesti, Läti ja Venemaa.
Mööda seda ikka edasi ja edasi. Oma kümme kilomeetrit või mõni rohkem või vähem. Miskipärast korraks eksin kõrvalteele ka, alles tagasi jõudes märkan, et eravaldus…
Mingis kohas keset metsa on RMK katusealune. Seal ristub tee põhja – lõunasuunalisega. Mõne kilomeetri pärast muutub seegi tee vaid kolmeks eri suunda hargnevaks rajaks. Nagu vene muinasjutus. Valin sealt vasakpoolse, sest nad võivad ära süüa küll mu hobuse, aga hobust mul pole ja sest pisut katkisest rattast väga kahju polegi.
Kuid mingi hetk pole edasi enam võimalik minna rattagagi.
Keegi, vist piirivalvurite masin on siit umbes kuu aega tagasi läbi rohu murdnud.
Kõndimine on tugevalt väljakasvand heinas. Ja kohe on selge, et ma olen jõudnud kunagisse Parmu külla. Sest parme on siin tõesti meeletult palju. Linnulaulu pole kuuldagi.
Kõrges heinas on näha üksikud piiripostid. Venemaa poolt paistab ilus mets. Eestlastel on selle vastu pakkuda vaid võsastuv heinamaa.
Tee läheb väikese metsatuka ja järgmisel lagendikul särab päikeses vastu piiripost nr. 47. Kolme riigi kohtumise paik on paras mülgas, sinna vahele ei roni.
See midagi, mis ma otsin on peidetud hoopis kuuskede vahele. Ja ei märka kiirelt seda rohelist pütti. Kuid väikese ropendamise järel on see käes. Viimati käis siin lätlane maikuus.
Kui ma siia ära sureks, siis mind ei leitaks. Metssead teeksid enne oma töö.
Mitmes kohas on nende kõrgesse rohtu tallatud kitsaid radu näha.
Ja siis tagasi. Ikka saatjaks parmulaul. Rattani jõudes märkan tee peal rästiku nahka. Rästikut ennast kodus pole, juu siis ta sai suurema korteri.
Tagasitee on palav, kuid üllatavalt kiire. Täie jõuga litsun tagasi. Sest tee on tuttav. Isegi metsamaasikad raisemikel ei meelita. Metsmaasikad on siin suured. Kuid parmud on neist väledamad.
Tagasi Missole jõudes käin poes. Varjuliseks söömapaigaks valin bussipeatuse.
Valesti teen, sest terve reisi jooksul ühtegi nii rõvedat kohta ei näinud. Muidu nii ilusa küla bussipeatuses on kirjeldamatu kogus kolmekeelseid viinapudeleid ja suitsupakke. Maas lõhnavad mitme rahvuse julgad ja hõljub internatsionaalne kusehais.
Missost ketran seda vana kuulsakkirjutatud Riia – Peterburi kiirteed mööda edasi.
Tee peal üritavad mitu ahvatlevat silti metsa priskeid pettaid vaatama kutsuda, kuid provokatsioonidele ma ei allu. Tiba enne Luhamaad algab Setomaa. Luhamaa ristis on kaks tibi hääletamas, suurte kottidega. Keeran põhja, sest Venemaad olen juba piisavalt näinud.
Viitka bussipeatuses teen järgmise pausi, hoopis teine koht, ehkki mitte ka väga puhas.
Paari kilomeetri pärast keeran Vana – Vastseliina peale. Ja satun ühele kummalisele pigiteele. Kuuma käes on asfaldist pigi välja sulanud. Ja kleebib täiega ratta külge.
Korraks tulen ratta seljast maha ja saan endale ka talla alla pigikorra, millesse kleepuvad väikesed teekivid.
Neid ära noppides saan endal sõrmed pigiseks. Tekkib selline huvitav segu higist ja pigist, mida ma nimetan Hipiks. Sest palavuse tõttu ka higistan palju.
Hipi mahapesemiseks parim koht on Vasttseliina ordulossi varemete all looklev Piusa jõgi. On ikka vaeva nähtud seal kohaliku maastiku loomisega.
Sügav org lõhestab muidu nii suhteliselt rahuliku maapinna. Lossivaremete juures on keegi kunagi viitsinud sügavaid kraave kaevata. Eks ikka talupojad.
Lossi ennast on hakatud restaureerima. Tubli töö, sest igasugu külastajate arvukuse järgi on näha, et tegemist turistilõksuga.
Ja siis mööda kõrgustesse keerlevat teed Meremäe poole.
Piirimäel tutvusrab silt setode kultuuripärandit, mida kangekaelselt hoida üritatakse.
Ikka mingid suured puud ja vanad külakohad. Jaa.
Meremäele endale on rajatud kõrge vaatetorn, ust väidetavalt Petseri näha. Mingeid ehitisi tõesti näengi.
Kuid kohalik kivialune on oma kohalt lahkunud. Teen põhjaliku otsingu. Ei leia. Selle asemel näen paari tunni jooksul, kuidas käituvad lastega turistid. Nagu standardi kohaselt sõidab torni juurde iga veerand tunni järel auto. Kus sees ema, vanaema ja väike laps. Väike laps ei taha torni ronida, sest kardab. Emad sunnivad neid ja LAPSED NUTAVAD.
Asjale paneb poindi üks välismaalasest pereisaga perekond, kus vanaema pistab pereisa kallal tänitama, et see üldse ei hooli lastest, kui need kardavad. Ise ta ju selle tite torni otsa kärutas.
Heteroseksualism tuleb keelustada.
Meremäelt viib pigitee alla orgu. Orus on palju valikuid, kuid Obinitsa jätan seekord kõrvale. Ja mööda metsavaheteid saab taas jõutud Ilusasse Piusa jõe ürgorgu.
Ürgorgu on rajatud matkarada. Lolli juhuse tõttu satun aga sellele poolele, mis on mõeldud jalamatkajatele.
Saan oma ratast mitu korda üles mäkke tassida ja jälle alla. Piusa jõe paljandid on tõesti vaatamisväärsus. 43 meetrine Härma müür ei jäta valikut.
Sinna lisaks kena männimiets – Kõigis lõuna – eesti devoni liivakivi paljandite juurde käib männimets, need asjad on sama lahutumatud kui Eesti muld ja Eesti süda.
Männimetsas pole ka neid hulle parme.
Ja siis jällegi edasi, liivane rada, mis jalgratturitele ette nähtud läheb tasapidi poole mõistlikumaks. Ühe talu juures hakkan isegi jälle sõitma. Kuid kohe tulevad kaks auh-auh looma mind saatma. Päris ligi tulevad. Peaks selle talu omanukule vastu koonu koputama.
Peagi jõuan jällegi välja asfalteele. See on Võru – Obinitsa tee. Kuid seekord Obinitsa ei tee, võiks ju küll Üllele ja Evarile külla minna, aga see päädiks jällegi igavikurappa veerenud päevakesega.
Tuderna küla lähedal on maantel rebane alla aetud. Ta näeb välja selline armas mänguasi. Kui ainult neid kärbseid hammaste vahelt välja pugemas poleks.
Piusa koopad on kella 23:00 häirimatus rahus. Seal te olete kõik käinud, sellest me ei räägi.
Tagasitiiv viib Hanikase koolimaja juurde. Hanikase on maaliline Põlvamaa küla, kus vanad talumajad kobaras koos. Hanikase kool on renoveeritud külakeskuseks, nii hilisel kellaajal on kohal vaid rohelise silmaga põlev dioodvalvelamp. Ja keegi madistab kauguses oma autoga.
Hanikaselt Orava poole minnes on juba täielik pimedus käes. Tundub, et Orava põgeneb mu eest. Kuid siiski pärast mõningast rassimist näen kauguses üleelmise aasta Kaika ülikoolist tuttavat Orava koolimaja. Ja jõuan peagi Obinitsa – Orava asfalteele.
Orava vahel on kamp noori mkehi hängimas. Nende omavaheline jutt käib teemal: “Sina oled pede, sina oled pede.” Kultuursed inimesed.
Kuid ikka edasi. 4 kilomeetri pärast on Orava raudtejaam. Veel üks metsariir ja tagasi naastes heidan oma elavkeha puhkama Orava jaama perrooni kõrvale.
Kus metalsed härrad vasakule ja paremale sõuavad.
