NELJATEISTKÜMNES TEKST 31.12: C новым годом!
Kell oli kaheksa hommikul. Mina tahtsin Justynaga omletti süüa. Venelased kõrvallauas karjusid ettekandja peale, et miks neile viina ei tooda.
Kõik me olime eelmine päev napsu võtnud. Oli esimene jaanuar.
Seda on näha ka sellest, et ettekandja tõi mulle omleti asemel banaani ja kohvi asemel tee ja küsis siis: “Kas teie ka pidutsesite eile?” ja läks minu vastust ootamata minema.
Venelasi oli kolm.
Ütlesin Justynale, et nad ei ole ilmselt Moskvast, nad on kuskilt maa – Venemaalt.
“Sellised poisid saadetakse Ukrainasse surema ja nad lähevad uhkusega,” lisasin veel targalt.
“Mulle ei tundu, et need siin kuskile lähevad, mulle tundub pigem, et nad tulevad meile varsti kallale,” ütles Justyna mõtlikult ja lürpis ananassimahla.
Sõime. Mul oli raskusi banaani söömisega hommikul. Tahtsin omletti.
“Miks meil alati nende venelastega probleeme ette tuleb kui me kuskil reisime?” küsis Justyna kurvalt. “Nad vahivad kõik sind imelikult, palun ära mine kaklema,” lisas ta veel.
“Ma tahan omletti, mitte kakelda,” targutasin ja mul oli sada protsenti õigus.
Venelased hakkasid kõvasti lämisema ja minuga käsi kokku lööma. Üks karjus: “Nõukogude Liit!” (“CCCP!”) Toonid läksid järjest agressiivsemaks.
Ütlesin, et ma olen Rootsist.
No ja siis Justyna närvitses, et palun läheme minema, need mehed hakkavad järjest rohkem ähvardavalt käituma, üks minut veel ja tundub, et siis nad päriselt ka ründavad. Me läksime ära ja sammusime enda hosteli trepist parasjagu üles, kui mulle tuli pähe mõte, et MA PEAN ju ENDA RAAMATU tarvis nendest pildi tegema!
Tagasi herilasepessa!
Panin paberraha püksitaskusse (et teeselda nagu ma ostaks nendele viina) ning jooksin välja, et paharette üle kavaldada. Nagu arvata oli, olid nad lahkunud söögikohast, kus me ennist viibisime.
Pärast mõnda aega otsimist, kuulsin ühe ranna äärse hosteli katuselt kostvat purjus vene keelt ja turnisin koristaja etteheidetele vaatamata vapralt katusele.
Katusel avanes aga imelik vaatepilt: venelasi ei olnud seal kolm. Neid oli vähemalt viiskümmend. Kenad aga samas ära joodud nägudega tüdrukud, musklis poiss baaris, kes ütles vene keeles kohe, et tema ei tohiks üldse siin baaris olla – ta müüs mulle õlu ja näitas enda tatoveeringuid, korrutades kogu aeg, et ta ei tohiks siin baaris üldse olla.
Huvitav, kes siis tohtis?
Mina seletasin, et ma olen rootslane ja üritan vene keelt õppida ja kirjutan natukene raamatut ka.
“Mis jobannõi raamatut?” küsis lahke olemisega Vitali või mistanimioligi – ma ei mäleta nime.
“Sri Lankast kirjutan aga mul on nüüd huvi siin reisivate venelaste vastu ka,” kostsin vapralt vastu.
“Nu i nahhui, mis sa teada tahad?” aitas mind Vitali või mistanimioligi ja lonksas pudelist, mis tal kaasas oli.
“No näiteks, mul oli siin vene rahvusest jõmmidega seis enne… hirm hakkas … ma loodan, et kõik venelased ei ole sellised?”
“Oh ei,” ütles Vitali või mistanimoligi entusiasmiga, “mina olen Siberist näiteks, me oleme rahumeelsed seal, kui sa just…”
“Kui sa just..?” ootasin järge.
“Kui sa just nagu pede välja ei näe.”
Kogu seltskond naerab.
Vitlali või mistanimioligi mõõdab mind pilguga.
“Sina ei näe selline välja. Aga kaks sakslast tulid eelmine aasta ja issand, kuidas me neid peksime,” naeratab ta.
“Vitali missunimioligi, las ma teen sinust ühe pildi, panen ajakirja, ma arvan, et sa oled selle ära teeninud. Kirjutan sellest venelaste asjast üleüldiselt, oled sa nõus?”
“Jah, see on super lahe! Kas ma saan kuulsaks?”
“Ei.” ütlen ausalt.
LOE KÕIKI RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >
