Nordeaga Gotlandile - eellugu

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et leidsin GoMaailma reisiblogi võistluse juhuslikult kellegi teise blogist. Konkurss oli käimas olnud juba üle nädala ja mu imestusel polnud otsa ega äärt, kui nägin, et võistlevatel lugudel on jube vähe toetust. Võistlus käis ju teadupärast selle peale, kes kõige rohkem reitingut kogub ja ma mõtlesin, et mis värk on, et lugudel on kommentaare nii vähe?

Mulle õudselt meeldis, et ei mõõdetud joonlauaga postituste ilukirjanduslikku väärtust ega kaalutud faktitihedust, vaid et võitma pidi piltlikult öeldes see, kellel on kõige rohkem sõpru. Noh, mis see on siis, mõtlesin ma, sõpru-tuttavaid on meil mehega kahe peale hordide viisi, teeme ära!

Kõige raskem oli leida reisilugu, sest ma pole viimastel aastatel praktiliselt üldse reisinud, lihtsalt prioriteedid on teised. No mida ma reisin, kui ei jaksa omale paadikuurigi ehitada? Stockholmis käin küll sagedasti ja vahel Helsingis, aga need on põhiliselt tööreisid või shopingud, mis neist kirjutada. Üks vana Ruhnu sõitmise lugu päästis mu kitsikusest ja edasist te juba teate.

Aga et kõik veelgi ausamalt ära rääkida, pean tunnistama, et olen olnud terve viimane kuu aega tõsine arvutisõltlane, sest ajast peale, kui 3. septembril mu reisilugu siia lehele üles sai ja väikseks rebimiseks läks. Eesmärkide saavutamist ei või mitte juhuse hooleks jätta, eks ole. Kalkulaator konkurentide (loe: Ove Kanguri) reitingu kokkulöömiseks oli pidevalt käeulatuses. Mängu said kaasatud mu töökaaslased nii Tallinnast kui Tartust, Eesti suurima arvutitootja alamad samuti nii Tartust kui Tallinnast, sugulased, sõbrad, meie pere arvutipoe kliendid ja kõikvõimalikud tuttavad ja tuttavate tuttavad, facebookí kaudu levis ka sõnum nagu kulutuli ja nii ta läks. Võistluse lõpu poole oli meil mehega juba järg sassis, et kellele me oleme selle asjaga pinda käinud ja kellele veel pole ja endale hakkas juba imelik tunduma see üldrahvalik peedistamine. Ega kõik, kellele rääkisime, mängu tõsiselt ei võtnud, aga samas oli ka päris mitu sellist inimest, kes peale mu reisivõitu on helistanud või kirjutanud ja kahetsenud, et ei saanud mulle toetust avaldama tulla, sest ei kuulnud asjast õigel ajal. Inimesed tahavad nii väga ilmareisis osalised olla ja elavad nii südamest kaasa mu reisileminekule, et lihtsalt vaata ja imesta! Kodulinnas Raplas ei saa üldse enam nina uksest välja pista, ilma et keegi heasoovlikult patsutama ei tuleks või siis räägiks, kui väga roheliseks on ta näost läinud mu reisist kuuldes.

Imestan jubetumal kombel, et kuidas küll üks merereis on minust vorminud nagu mingi kohaliku tähtsusega staari, inimesed elavad nii hingest kaasa ja isegi kõik täiesti vähe tuttavad inimesed soovivad õnne nii tänaval kui poes, no igal sammul! Meenub kadunud Mauri Rausi mõttetera, et provintsi hai on pealinna kilu ja see ajab hirmsat moodi itsitama.

Nüüd ma asun siis teele. Seljakott on pakitud, hädavaevu surusin sinna sisse suure sooja lambakampsuni ja merekomplekti paksud-soojad püksid, ega palju muud sinna kotti ei mahugi. Kui poole võistluse pealt uut seljakotti ostmas käisin, küsis müüja, et kuhu minek, aga ma ei saanud ju öelda, et Gotlandile, sest üldse polnud veel kindel, et just mina sinna lähen. Sama asi oli uute matkasaabastega, mida kindlalt tahtsin saada heleda tallaga, no on lihtsalt selline kiiks mul, et teise mehe valge paadi peal tumeda tallaga ei trambita. Müüja küsis jälle, et kuhu ja milleks. Siis ma juba teadsin, aga pelgasin ütelda, sest kogemus oli juba olemas, et inimesed lihtsalt ei usu mu juttu…

Ega ma päris hästi ei adu, millesse ennast mässinud olen. Viimased kümmekond päeva olen saanud massiliselt õnnitlusi nii telefoni teel kui oma kirjakasti ja need, lisaks sellele, et teevad südame soojaks, on mind ka suurel määral lõbustanud. Pole ausalt öeldes kunagi varem mõelnud selle peale, mis asi see fännamine õieti on, kuni Tätte ja Matvere fännide kirjad mu oma meilikasti potsatama hakkasid. Toon siin ühe stiilinäite, kirjakese Lõuna-Eestist, mille sain üht tööasja lahendades. Lugege ja nautige:

“Oooo, star, nii äge:-) Ära teegi tööd, mõtle juba reisile, issand ma laseks suurest rõõmust püksi. Kuidas Sul ikka vedas ja veel Markoga minna, nii ilus mees ja lahe mees, tervita minu poolt:-) Ütle, et Sul üks töökaaslane hullumas tema pärast:-)))”

Fantaseerisime siin mehega, kuidas esimesel õhtul Nordea pardal, siis kui mehed on omale juba parajas koguses rummi sisse valanud, tõusen mina püsti, palun sõna, võtan taskust kokkukäkerdatud A4 lehe või kohe mitu sellist lehte ja loen ette kõik need nimed, kelle poolt mul on palutud armastatud artistidele tervitused edasi anda. Kui lõpuni jõuan, on mehed laua taga märkamatult uinunud nagu jõuluvana Kitsa Kinga saates.

Hakkan nüüd ennast mere pääle sättima, et GoMaailma armust Visbysse purjetada, aga teie püsige siin lehel ja hoidke mulle pöialt, armsad sõbrad;)

• Blogikonkurss
• gomaailm
• Jaan Tätte
• katamaraan
• marko matvere
• nordea
• Nordeaga ümber ilma
• ülle raavel
• visby