Nordeaga Gotlandile - lahkumine
Need asjad olid kolm pikka kanalisatsioonitoru juppi, igast otsast markeriga täis kirjutatud, mille põimisin lahkudes oma seljakoti külge, ristisin Eriti Tähtsateks Torudeks (edaspidi ETT) ja mille käekäigu pärast lennureiside ajal hullult pabistasin. Mõeldud olid need näidiseks ühele rauamehele Eestis, kes nende järgi Nordea rooli kohal oleva katuse stabiilsemaks muutmiseks tugevdused teeb (Raulil oli Läänemere koha pealt ikka tuline õigus). Peale õhtusööki Veiko sünnipäevalauas jõmistades joonistasid Marko ja Toonart rauamehele tööjuhist ETT valmistamiseks ja Aivar fantaseeris, kuidas nad samal kombel kuskil nii umbes Gibraltaril üritavad kodumaale juhtnööre toimetada uue laevakere saamiseks.
Hiljem lõbustas Aivar meid jutuga sellest, kuidas me nüüd kõik ilmareisist raamatu kirjutame ja selleks ajaks, kui mehed pooleteist aasta pärast kodumaale tagasi jõuavad oma šedöövreid kirjastama, on temal ilmunud juba teine kordustrükk.
Raul oli õhtusöögiks teinud miski imehea hakkliha-porgandihautise ja mina, kes ma juba ligi aasta ei ole söönud ühtki looma, vitsutasin seda imet nagu tõeline variser. No ma ei saand! Et keegi oskab midagi nii head kokku segada! Kui häbenedes oma variserlikkust kommenteerisin, põsed hakklihast punnis, täheldas Marko, et ta ka peaks sellise menüü peale mõtlema, kus liha pole, et seal paadi peal pole ju mingit liigutamist.
Rauli olen paigutanud oma tuttavate meremeeste topkümnes esikohale, aga kokandusoskusel on selles positsioonis siiski väike roll.
Magustoiduks oli sel õhtul Veiko sünnipäevatort, mille aeglase vähenemise pärast sünnipäevalaps katkematult muretses, ja kaks suurt karpi jäätist, millest suurem osa järele jäi.
Olemine oli mõnus, nautisin sajaga seda, kuidas Marko rääkis lugusid vaenekestest linavästrikest seoses tulirelvadega ja mõtlesin, et võin vabalt edaspidigi ignoreerida nii televiisorit kui muid mängulavasid, kui ehedat monotükki pakutakse kordki näiteks viie aasta jooksul vahetult üle laua.
Kui hiljem ennast ETT ja esimeste reisufilmikassettidega minekule asutasin, tõi Marko välja oma uue lõõtsmooniku, ühendas valge Rolandi juhtmed laeva kõlaritesse ja lasi üle Visby sadama kauneil viisikestel kõlada. Aivar pesi nõusid ja laulis kaasa. Veiko hiilis hämaras kaameraga suristades ringi ja ma mõtlesin, et on ikka hea, et ta selline väike mees on, mahub märkamatult laevaelu jäädvustama, mis sellest, et põhiliselt altvaates.
Raul ja Jaan kopeerisid mu fotoka mälukaardi Nordea reisuläptopi, pakkisin kola kokku, soovisin meestele, et nad naudiksid iga kuradi hetke oma reisist, kallistasin nad üle, ise põdedes, et kindlasti vastikult higi järele haisen (kolmandat päeva polnud dušši alla saand) ja tulin tulema. Jaan jõudis veel imestada, et kuhu ma lähen nüüd, kui pole veel oma Ruhnu sõidustki neile rääkind. Küll pooleteise aasta pärast rääkida jõuan, mõtlesin ma.
Enne linnamajade vahele kadumist heitsin veel korra pilgu üle akvatooriumi Nordea poole ja mõtlesin, et need mehed saavad hakkama. Ainult üks pisike pisar väljus vasakust silmast, tühine selline.
Viimase öö olin mõnusas hotellis nimega St: Clemens, mille GoTravel mulle bronninud oli. Teisipäeva hommikul kella kuue paiku tuli takso ette ja sõidutas mu lennujaama. Tillukeses Visby lennujaamas oli check-in´i järjekord ainult letis nimega “Mallorca”.
Lend Skyways´iga Stockholmi oli uskumatult mõnus, pakuti head rootsi kohvi ja isegi suitsusingiga kukli sõin ära koos nimetet singiga (raudselt tükk mingist loomast!), nautides erilise mõnuga kukli vahel olevat marineeritud kurki. Läks trumm, mingu ka pulgad…
Lend Arlandalt Tallinna viibis, piloodi sõnul olid nad Tallinnast tulles kokku põrganud linnuga ja küllap neid linnukahjustusi siis likvideeritigi. Kokku hilinesime 1,5 tundi ja ma jõudsin lennukis starti oodates juba täiega magama jääda.
Minuga ühes pingireas vasaku parda akna all istus üks hindu moodi mees, kes lennuki õhku tõustes palvetas nii pühendunult ja pikalt, et mõtlesin kergendusega – sellest jätkub kindlasti meile kõigile.
Paljumuretsetud Eriti Tähtsad Torud mu seljakoti küljes.
Tallinnas avastasin, et täpselt minu koha juurde akna alla lükati pagasilint, nii et passisin mõnda aega aknast välja, et olla kindel, et mu ETT on ikka ka kohale jõudnud. Oli!
Kui lennukist maha tulema hakkasin, kuulsin stjuuardessi ütlemas, et lennuki piloot Juri Gagarin oma meeskonnaga soovib head päeva või midagi sellist… No kas ma ei ütelnud, et reis Nordeaga mind ajaloo sisse viis!
24 kommentaari
-
Erkki
9. oktoober 2010 kell 14:03 -
Ülle Raavel
9. oktoober 2010 kell 15:06Tänan, Erkki! Lõpp hea, kõik hea 😉
-
Marie
9. oktoober 2010 kell 22:36Eestlasel ei maksa taimetoitlusega jamada. Ühel hetkel on aneemia ja muud tervisehädad ja siis ei jõua ära kahetseda.
Aga lugu oli muidugi huvitav lugeda 🙂 -
Allan
9. oktoober 2010 kell 23:08Nojah, mõni saab end ajalukku kirjutada ja tunda sellest rõõmu. Mina võtan need jutukesed kokku (kui just raamatut ei ilmu), tatsan naabrinaise ukse taha ja nõvvan autogrammi – siis saan lastelastele pajatada lugusid, et ma tunnen inimest, kes ajaloo sisse kirjutati.
Aga ma olen ikka täiega sees olnud neid lugusid lugedes, selline tunne, nagu oleks ise kusagil ära käinud – aga kalu ma küll toitma ei hakanud, vist oli loksumine puudu…
PS. Sa võiksid kirjutada loo ka ETT edaspidisest saatusest… -
Ülle Raavel
10. oktoober 2010 kell 00:09Marie, ma ei ole taimetoitlane, söön kala ja lindu, kuigi lindu süüa on psühholoogiliselt aina raskem.
Allan, autogrammi saad, pole kahtlustki:) ETT edaspidise saatuse kajastamiseks mul kahjuks puudub stipendium;) -
tummahammas
11. oktoober 2010 kell 08:45Kes edasi kirjutab…
-
Kaidi
11. oktoober 2010 kell 21:45super lugu, kohe kibelen teada saada, mis juhtub… 😛
-
Maarja Lainevoog
11. oktoober 2010 kell 23:17Muide taimetoitlus olevat A-veregrupilistele soovitav, minu kaks aastat üdini lihavaba elu mulle küll midagi ei põhjustanud.
-
Ülle Raavel
13. oktoober 2010 kell 08:20Panen oma üleskutse siia ka, kuigi ei tea, kas mõni mu Ruhnu lugu toetamas käinud inime siia üldse lähiajal satub.
Igatahes – laupäeval, 16. oktoobril kella 11 ja 15 vahel pakun Raplas Tallinna mnt 42 meie pere arvutipoes kooki ja jooki kõigile, kes mu Ruhnu loole reiti andmas käisid ja tänu kellele Nordeaga sõita sain. Panen pildid ekraanile jooksma ja räägin kõigest, millest kuulda tahate. Et siis toimub kohtumine valijatega, nagu mu mees seda nimetas;) -
Tiiu
13. oktoober 2010 kell 16:23Suur-suur aitäh Üllele kaasakiskuva reisikirja eest. Usun, et olid parim valik – väärt seltskonnaks meestele ja jutupajatajaks meitele!
-
Ove Kangur
14. oktoober 2010 kell 14:59Mis sa oskad kosta, igati äge ettevõtmine ja reisukiri. Ei oleks uskunud, et kirutised veel paremaks lähevad, aga näe lähevad… Nüüd tuleks Gomaailmal sind minu arvates küll varsti uuesti reisile saata, siis saaks veel huvitavat lugemist siia lehele. Mina küll ootaks veel lugusi. Ja valijad tuleb ikka toetada ja kohtumisi korraldada, ei tea kunagi millal jälle vaja võib minna, ma tegin enda toetajatele ka juba kõigile pika pai 🙂
Kõike paremat,
Ove -
Ülle Raavel
15. oktoober 2010 kell 08:18Ove, hüppa ise ka laupäeval Raplast läbi, tore oleks pärismaailmas kohtuda!
-
sven-marten liaks
18. oktoober 2010 kell 15:40lahe lugu mulle meeldib
-
sven-marten liaks
18. oktoober 2010 kell 15:42pildid lahedad
-
PneughTunny
18. detsember 2010 kell 19:49audi 000 071 300 a holden commodore car clubs in car stereo cd player convertible antique car echelon smart meters
-
Irraloatocurf
23. detsember 2010 kell 17:34A handbag, or purse in American English, is a handled medium-to-large bag that is often fashionably designed, typically used by women, and used to hold personal items such as wallet/coins, keys, gloves, cosmetics, a hairbrush, mobile phone or personal digital assistant, feminine hygiene products, etc.
a bag of marbles -
Siiri Kuus
23. jaanuar 2011 kell 11:48Paluks seda porgandi-hakklihahautise retsepti 😛 🙂
-
Siiri Kuus
23. jaanuar 2011 kell 11:56ETT torude vajalikkusest ei saanud ma siiski niivõrd aru kui oleks soovinud 😀
-
Ülle Raavel
23. jaanuar 2011 kell 12:39Porgandi-hakklihahautise retsepti teab ilmareisija Raul. Võibolla nende kodulehe kaudu http://www.ilmareis.ee saaks seda küsida.
ETT-d olid niiütelda šabloonid ehk näidised, mille järgi tehti Nordea rooli kohal olevale katusele metallist tugevdused, et katus tormiga ei tudiseks ja iga ilmaga koos püsiks. -
Siiri Kuus
23. jaanuar 2011 kell 12:49Kas selleks oli siis tarvis näidistorusid?? Kas poleks lihtsalt torudest piisanud, ma aru ei saa.. Milleks on tarvis vedada torujuppe kusagilt teisest ilma otsast, nagu Eestis torusid poleks?
See jäigi selgusetuks 😀 -
llpvekf
3. veebruar 2011 kell 09:584KxZbO fmjzmirofxde, [url=http://nhsbrqdofeth.com/]nhsbrqdofeth[/url], [link=http://sauwsvctomzm.com/]sauwsvctomzm[/link], http://nofizcwvukke.com/
-
nele reilson
7. veebruar 2011 kell 21:19mõnus lugu 🙂
-
nadattBig
11. aprill 2011 kell 13:59933150
-
Reemet Ruuben
20. mai 2011 kell 19:27tore lugemine, juri gagarin piloodiks ja puha 😀
Parim lugu Ülle!