Nordeaga Gotlandile - olime turistid

Esmaspäev hommik algas pannkookidega. Sel ajal, kui Nordea mehed jalgratastel mööda Visby ehituspoode jmt tuuritasid, et oma kaunitari pisut vuntsida saaks, olime meie turistid. Mehed olid auto rentinud ja sõitsime, Ervin, Mait, Aivar, Veiko ja mina, Gotlandit uudistama. Aivar oli roolis, ühe käega juhtis autot ja teisega pidevalt pildistas midagi, vahepeal laulis ja laskus poliitilisse vaidlusse Veikoga, kes istus tagumises reas. Aivari erakondlik kuuluvus oli meestel pidevalt hammaste vahel, autos käis seletamine üle minu pea, sest istusin keskmises pingireas, kus üritasin ennast hästi väikseks teha ja vahepeal sosistasin üle õla Veikole, et olen sada prossa tema poolt. See polnd üldse mingi kuri jutt, kõik käis naljaga pooleks ja lisas reisile vürtsi. Pealegi tegi õudselt nalja, kuidas Aivar Sinimägede mehena, nagu ta ennast ise nimetab, põimis pidevalt jutu sisse selliseid sõnu nagu “tank” või “kaevik”, ükskõik, kas teemaks oli vabariigi saatus või hommikune võileib.

Peatusime suvalistes kohtades kuni saare lõunatipuni välja, et kõike kaunist pildistada. Vaatasime ka Burgsviki sadamat, aga põhilise aja otsisime siiski käiamuuseumi, mille viimaks ka Kättelvikist leidsime. Pool teed üritasin välja selgitada, kuidas on käi rootsi keeles, selle asemel, et teenäitajate käest lihtsalt kivimuuseumi järele pärida. Inime oskab ikka kõik lihtsad asjad keeruliseks mõelda.

Hooned olid suletud, aga väikest kivi purustamist ja käia veeretamist ikka tuli ette.

Maastik on saarel imeline, lagedatele põldudele ja heinamaadele vahelduseks pisut mägine, kõikjal teid ääristamas vinged kiviaiad. Gotland on suurel määral põllumajanduslik – lehmad, lambad, hobused igal sammul, sügisesed põllud mõnusalt sõnnikuhaisused, armsad majapidamised teede ääres, lendlevad põhukatused ja pontsakad tuulikud maastikke kaunistamas, autosid vähe ja inimesi justkui polnud üldse (hommikul lennujaama sõites taksojuhilt kuulsin, et elanikke on saarel 58 000 ja neist Visbys 21 500 ja et noored lahkuvad mandrile nagu meie saartelgi.).

Pilte sai tehtud suurel hulgal, panen siia isu tekitamiseks ainult üksikud. Pean Gotlandile tagasi minema, selge see. Slites jäi käimata, tutvumata jäi ka saare merelise ajalooga ja see on igatahes kurjast.

Pärast läksime Visby peale kõndima.

Leia fotolt neli pildistavat turisti!

Imetlesime arhitektuuri ja suundusime viimaks kaubatänavale, kus kaotasime ära Veiko, kes otsis paaniliselt tordipoodi (ära kunagi salvesta reisikaaslaste telefoninumbreid, eks ole!). Meie hüppasime sisse ainult tehnikaärisse, kus aitasin Ervinil telefoni osta (enklast och billigast Nokia). Kuna Ervinil puudus eelmises loos nimetatud naiselik ettenägemisvõime, oli ta oma telefoni voodis “ära uputanud”. Seal tehnikaäris algas mu eestlaste ilmareisi promo unistele rootslastele, kes vist tegelt ei uskunud, et ongi nii, et nende sadamas seisev katamaraan läheb ümbermaailmareisile. Jätkasin oma kuulutustööd hiljem hotellis ja hommikul taksos, aga ainus Visby sadamaga seotud uudis, mille juba kodus olles Gotlandi ajalehest leidsin, oli, et üks Rootsi purjetajapaarike on Gotlandi ja mandri vahelt merelt päästetud kuuemeetriste lainete ja 17 m/s tuule käest, kus nad abitult oma uue jahiga triivisid.

Peale väikest ostlemist peatusime kohvikus, et ennast pisut laadida. Aitasin Aivaril rootsi keeles soovitud võileiba nimetada ja mainisin nagu mokaotsast, et küsin hinda ka, mille peale Aivar hakkas kätega vehkima, et pole vaja. Selgitasin, et mul on vaja. No igatahes tahan ma alati teada, mis asjad maksavad, olgu siis tegemist kohvitassi või nööpnõelaga, pooleteisese eesti värk. A tegelt oli hinna järgi lihtne leida seinalolevalt menüült, mis on mis.

Väntan ilmareisijate rattal tagasi hotellist, kus käisin ennast enne õhtusööki sisse tšekkimas.

Lahkumise lugu tuleb järgmine…

• Burgsviki sadam
• Gotland
• käiamuuseum
• Slite
• visby
• Visby vaatamisväärsused