Nordeaga Gotlandile - teeleminek
Enne veel, kui suurem rahvas kogunema hakkas, käisid reisumeeste sõbrad-sugulased Nordea peal kaemas. Toonart palus, et passiksin pardale astumise koha peal, et päris võõrad peale ei tuleks. Ega see valvamine mul väga hästi välja ei tulnud, esiteks sellepärast, et ma üldsegi ei teadnud kes on kes. Eks mõned kirglikud memmed ikka ka jõudsid paadi peal ära käia ja kaasavõetud nänni pardale poetada. Ega ma ei julgenudki kedagi takistada, ainult ühele peentel tikk-kontsadel prouale tahtsin järele joosta ja paluda tal nii teravate käimadega pardale mitte tulla, no ma ise polnud ükspäev isegi tavalises jämeda kontsaga sügissaapas sinna astund. Jummala õnn, et ma prouale järele kapata ei jõudnud, sest mõni hetk hiljem tutvustas reisikaaslane Aivar kena daami kui oma abikaasat… Normulks! Peaks vist ikka mõnikord telekat ka vaatama, siis teaks kes keegi on, eks ole ja ei tekitaks piinlikke olukordi…
Uskumatult suur rahvahulk oli kai peale kogunenud, orkester mängis ja peeti kõnesid, aga seda sai telekast ka näha, nii et mis ma sest ikka kirjutan. Mu lootus märkamatult paadi peale pugeda oli kustunud juba ammu ja eriti ei õnnestunud masside hulka kaduda pärast seda, kui meile kõigile laevameeste HH joped selga anti, et nagu ühtlane vorm või nii. Muidumeestel (sellistel nagu mina) olid sinised ja põhimeeskonnal uhked valged joped, no udupeen värk ikka.
Paar vanemat prouat käisid küsimas, kas mina olengi see tüdruk, kes kaasa sõidab (pange tähele – tüdruk! Ma saan kohe-kohe vanaemaks, haa-haa!!!). Uurisid, kas mul hirmu ei ole. Üldse kõik võõrad, kes seal kai peal minuga juttu tegid, küsisid ikka hirmude kohta ja ühele ma isegi ütlesin, et mina kardan ainult ämblikke. No ma muhvigi aru ei saanud, mis hirmu mul olema peaks!? Sügisest merd peaks kartma äkki? Või võõraid mehi, kellega koos sõitu lähen? No nad ei täpsustand.
Mis mulle kõige-kõige rohkem meeldis, oli see, et nii metsikult palju aluseid oli Nordeat saatma tulnud. Ei kujuta ette, kui palju neid purjekaid ja väiksemaid-suuremaid paate seal ümberringi oli, aga juba lahele jõudnud, arvasime neid vähemalt sada küll kokku. Päris tihe trügimine oli ümberringi, mõned suutsid isegi küljed kokku panna ja üks jaht liikus ahter ees, sest polnud ruumi ennast õigeks keerata.
Tunnistan ausalt, et midagi nii ilusat kui purjekate hordid Tallinna lahel mehi ilmareisile saatmas, taustaks saluut ja Schultze Ballade, ei ole mina vist iialgi näinud. Täitsa arusaamatu, kuidas mehed pardal seda taluda suutsid.
Mul omal polnud ju mingit lahkumiskurbust, sest mind tõstetakse nagunii esimeses sadamas maha, aga ikkagi võttis ülevalt laevalaelt kõike seda kaunidust pildistamas käies silma niiskeks – no nii erikuradi imeliselt ilus oli kõik! Nii imekaunis, et sõnadesse seda panna ei ole mitte võimalik. Kohe selline mõte tuli pähe, et äkki on isegi Eesti natuke ka mereriik, mitte lihtsalt mereäärne riik. Sarnaseid ettevõtmisi oleks kohe tihemini vaja korraldada, kui ainult oleks teeleminejaid. Mis mul aga alles merel loksudes pähe tuli, ikka seesama Schultze Ballade kõrvus kummitamas, oli tajumine, et olen sattunud ühe ajaloolise hetke sisse. See ajaloo sisse sattumine tekitabki tunde, et pagana võimas värk ikka!
Mõnel mehel oli vaja muidugi ka lolli teha. Ühed segased lasid ennast otse Nordea ees jahi keeramise hoo pealt mastist merre lennutada ja ujusid siis pardale tagasi. Jummala paljalt, kusjuures. A meil on sügis. See tegu sai igatahes hiljem lahkumise üksikasju arutades hukkamõistu osaliseks. Paatide vahel ei jamata.
Õudselt vahva oli see, et mitmete jahtide peal võis näha väikseid lapsi, hulganisti ka päris pisikesi tittesid, ikka tervete perede kaupa tuldi ilmareisijaid teele saatma (no vaata seda väikest tüdrukut pildil!). Mina muidugi kaifisin asja omast vaatepunktist, esiteks märkasin kohe Nordea sabas sõitmas üht ilusa nimega jahti, selle nime saab mu paari nädala pärast sündiv lapselaps, minu esimene üldse. Teiseks oli väga armas ja kodune näha ühe teise jahi pardal kursavenda, kellega alles sel aastal Hiiumaa ametikoolis sadamaspetsideks õppimas käisime. Kalle oli ilmareisijaid saatma tulnud koos perega, titt kõhu peal rippumas. No väga armas oli üksteisele ühe paadi pealt teisele sõnumeid hüüda ja kui nende jaht eemalduma hakkas, hüüdis Kalle veel et Ülo ka tervitab, no onju armas… Et siis mehed mu reisile kaasaelajate fännklaabist:)
Toonart sortsutas pühalike sõnade saatel kangemat vedelikku merre (vist oli see Black Label?) ja seejärel käis pudel tekil ringi – ikka sorts merre ja klõmakas.
Mida kaugemale Tallinna alt saime, seda hõredamaks jäi saatjaskond Nordea ümber. Mitme paadi pealt visati nänni pardale, päris ime, et see staff kõik ka kohale jõudis ega sulpsanud aluste vahele merre. Mööda rannikut liikudes ilmus aeg-ajalt jälle kuskilt mõni paat välja, heasoovlik rahvas pardal ja ma ise seda hetke küll ei märganud, aga igatahes oli äkitsi pardal üks segukast värske kalaga – lestad, siiad ja räimed. Sellest kalanoosist sai me esimene korralik söömaaeg Nordea peal.
Marko tirib siin pildil üht meediat kandvat alust lähemale, selline ajakirjanike laadimine-lossimine käis veel jupp aega peale Piritalt lahkumist.
Jaan ajakirjanike haardes, ikka seal samas Nordea pardal.
Millalgi väga palju hiljem, kui Tallinn oli juba ammu kaugusesse kadunud (ajataju oli mul see päev null), kohtusime paadiga, kus üks vanem proua hoidis tuult purjedesse soovivat plakatit, millel Jaani kodusaare kujutis ja kust muuhulgas lennutati pardale üks Vilsandi-nimeline konserv.
Vot just see viimane paat, aga tegelt ka mitu enne seda, kus peal tubli kaluriperelaadne rahvas vanaemast lapselapseni, tõmbas südame alt hää sähvakaga läbi. Armas Eesti asi, noh.
Siia kohta peab vist pausi tegema…
22 kommentaari
-
Aix
5. oktoober 2010 kell 19:05 -
Ülle Raavel
5. oktoober 2010 kell 19:12See annetustegevus käis siis, kui alles tihedalt jahtide keskel sõitsime, nii et tolle eskordi vahel kulgemise võib vabalt lugeda muuli vahelt välja manööverdamiseks;)
-
Maria
5. oktoober 2010 kell 22:33Jään järge ootama 🙂
-
Ede
5. oktoober 2010 kell 22:47See Tallinnast lahkumine paistis läbi telerigi uhke ja armas…eks see teadmine ikka ka, et Sina seal pardal:) Ja kuidas edasi?
-
yhawsiszwd
6. oktoober 2010 kell 03:35Lcvf7N ucredgwjbmoc, [url=http://pngpsfhhwuax.com/]pngpsfhhwuax[/url], [link=http://rpksiebrexdc.com/]rpksiebrexdc[/link], http://avzcazzxpzdh.com/
-
Tütarlaps
6. oktoober 2010 kell 14:49Kullake! Aivari Sulle tutvustatud “… kui oma abikaasat…” ONGI tema seaduslik naine ja Nordeaga seilanud on ta rohkem kui korra. Seega teab ka ülihästi kuidas, kuhu ja millega astuda. Asjakohatute ja rumalate märkustega ( ka “olen arvestanud voodijagamist Riisaluga” ) annad hinnangu eelkõige ikka iseendale. Õnne ja kordaminekuid! 😉
-
Ülle Raavel
6. oktoober 2010 kell 15:14Jah, Tütarlaps, seda ma ju kirjutasingi, et kõrgetel kontsadel saabunud kena daam on Aivari abikaasa. Meid tutvustati.
Kommentaari teine pool võiks mind isegi pahandada, aga saan väga hästi aru, et inimesed, kes ei ole näinud ajakirjanduse köögipoolt (ja nimetet juhul ei tunne ka mind), ei pruugigi mõista, kuidas kollaseid lugusid tegelikult tehakse. -
Kalle
6. oktoober 2010 kell 16:24Ikka ülikõva oli ise seal järgi seilata. ja vaatepilt nendele jahtidele ja kaatritele oli küll vapustav ja jääb ikka pikaks ajaks meelde.
-
Kalle
6. oktoober 2010 kell 16:26Ja suured tänud et mind ka mainisid, mul kohe hää meel,ja tunnen ennast kohe tähtsana 🙂
-
Marie
6. oktoober 2010 kell 18:54Päris raske on mõista, miks keegi Tütarlaps niimoodi kommenteerib nagu ta kommenteerib 🙁 Minu arvates on reisikirjeldus vahvalt ja huumoriga kirjutatud, nii et igasugune negatiivne suhtumine kirjutatusse saab tulla küll vaid kommenteerijast endast. Kas tõesti teeb kadedus inimeses selliseid trikke, et vaja teiste lugemisrõõmu tulla rikkuma? Või mis on see, mis paneb kirjutatut nii valesti mõistma? Pole ju Ülle kellelegi midagi siin ette heitnud või laianud kellegagi voodisse pugemisega. Täiesti arusaamatu. Õudselt kurb tegelikult 🙁
-
R.F.
6. oktoober 2010 kell 19:36Tütarlaps on ilmselt kade, kuna Ülle veetis imeilusa reisi Nordea pardal ainsa naisena, kus viibis ka tema mees. Tütarlaps on veel mures, kuna ei tea kas Ülle sai Riisaluga voodit jagada. Ja Tütarlapsel on (ilmselt) piinlik, kuna ta ei teadnud, et Nordea pardal pole ilus tegu tikk-kontsadel ringi kepselda ja eriti piinlik on tal veel selle üle, et ta tegi seda “rohkem kui korra”. Mis mulle Ülle kirjutatud lugude juures kõige rohkem meeldib, ongi just tema ausus ja oskus kirjutada asjadest nii nagu need on- loomulikult lisades ka kübeke huumorit. Ootan põnevusega loole järge 🙂
-
Ardo Part
8. oktoober 2010 kell 22:58See konserv on kenasti pildile sattunud viimasel pildil.
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 16:03hihiiii.. Kas Aivar Riisalu on abielus.. 😀 Ma ka poleks teadnud 😀
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 16:05vanaema staatus ei tähenda alati veel vana olemist 😀 Minu üks tuttav sai nüüd 33-aastaseks ja ta on juba aasta otsa vanaema olnud 😀
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 16:05naised on eluaeg tüdrukud 😉
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 16:06Mina kardan ka paaniliselt ämblikke 😀
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 16:10Lahe lugemine kohe 🙂
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 16:14Lugesin ka kommentaarid siin all läbi.. tütarlapse kommentaar oli tõepoolest kadeduse maiguline, sest lugemine on mõnus ja kirjutatud kergelt ka läbi huumoriprisma- ilus ja mõnus lugu!!!
-
nele reilson
3. veebruar 2011 kell 22:02lahe lugu 🙂
-
Reemet Ruuben
21. mai 2011 kell 12:33Tõesti hästikirjutatud lugu…inimesed on ikka üsna toredad siin Eestis vaatamata kõigele 🙂
-
Reemet Ruuben
21. mai 2011 kell 12:50see tütarlaps näitab jah oma labasust siin ainult :S
-
Reemet Ruuben
21. mai 2011 kell 12:52tõesti lahe kaluripere viimasel pildil, isegi vanaema kaasa võetud maailmarändureid vaatama 🙂
Lisa kommentaar
See joogi ,,tirtsutamine” merre on Vetevanale almuse andmine,et ta hoiaks tormide ja õnnetuste eest ja annaks tuult purjedesse.Tavaliselt tehakse seda enne,kui muuli vahelt välja saadakse.Kui sa Vetevanale ei tilguta,siis saab reis olema vaevalik,raske ja pole välistatud ka õnnetused…seda tehakse iga kord,kui lahkutakse sadamast!