Nordeaga Tallinnast Cherbourg'i

Lahkumise hetk Pirita sadamast muusika, taevasse lendavate värviliste paukude ja meid saatma tulnud paljude purjekatega on nii ilus, et püüan seda kõikide emotsioonide ja detailidega meelde jätta.

Me pole jõudnud veel Tallinnast väga kaugele, kui Jaan paneb ahtris olevale välipannile hääled sisse ja praeb laevatekil lesta. Kala on maitsev!

Kui kodumaal saab üldsegi  mingi maitse olla, siis kindlasi on see merel praetud lesta maitse.

Kapten Toonart jagab meeskonna paarideks ja jagab kätte kella-ajad, millal tuleb tüüri taga vahikorras olla. Kapten määrab mind vahti koos Jaaniga ning esimesele valvekorrale tuleb asuda juba esimesel ööl kella 20-st kuni 23-ni. Tuulevaikus jääb meist koos Eestimaa rannaga maha, heiskame Jaaniga genua-purje, see lisab kohe sõidule hoogu.

Öösel käin veel korra tekil, seljataha on maha  jäämas Köpu tuletorni öös vilkuv tuluke.

Hüvasti kodumaa rand!

Hommikul tervitan päikestõusu Läänemerel. Hetk on sedavõrd lummav, et kompenseerib varajase tõusmise. Pealegi tuul aina tõuseb, jaht kõigub suures tuules ühele ja teisele poole ning taob kõvasti vastu suuri laineid. Tekil olemine on mu meelest palju meeldivam nin kergem, kui ühele ja teisele poole kõikuvas kitsas kajutis. Tuul tõuseb 12m/s ja lained Läänemerel on 2 meetri kõrgused. Nõnda kuidas tõusevad tuul ja lained, väheneb mu söögi-isu.

Vaadates, Üllet ja Aivarit, kes samuti vahetusliikmetena sõidul, ei saa ma küll merehaiguse pärast kurta. Aivarile mõjuvad halli mere ja taeva taustal siiski ergastavalt mu heietused väeteenistusest Viru pataljonis, mis jäid kaugele eeskujulikust teenistusest. Selle jutu peale kutsub Aivar mind Kaitseliitu ja lubab isiklikut hakata minuga tegelema. Tagasihoidlikult vastan: „Tänan, ei!“

Olen varasemalt natukene purjetamisega kokku puutunud. „Nordeal“ siiski kuluvad esimesed päevad selleks, et selgeks saada,  kus täpselt mingid otsad jooksevad ja kuidas kõik täpselt käib. Tunnen end moodsal ja väga kaasaegsel katamaraanil oskamatuna, kuid sellele vaatamata püüan kogenud põhimeeskonnale igati abiks olla.

Enne Gotlandit tõuseb tuul 15 m/s ja „Nordea“ liugleb purjeis üle vahutava mere kiirusega 7-8 sõlme tunnis. Jaani ning minu vahikorrale järgneb Marko ja Aivari vahikord, Aivar ei tunne end hästi ja ta palub mul end vahis asendada. Öösel, peale 37 tunnist meresõitu oleme Visby sadamas Gotlandil. Meeskond tervitab Gotlandit öises söögilauas angerja ja õllega. Meie esimene peatus.

Jääme Gotlandile kolmeks päevaks, ootame tormi vaibumist. Esimesel Gotlandi päeval jääb põhimeeskond jahile toimetama, vahetusliikmed- ma, Ervin, Ülle, Mait ja Aivar- rendime auto ning söidame Burgsviki lähedale käiamuuseumisse. On ju Gotlandi saar meile ennekõike tuntud just heade käiade valmistamiskohana. Leiamegi vabaõhumuusemi. Siin pole pileteid ega muuseumitöötajaid. Leiame siiski piisavalt tegevust: proovime ise kasutada erinevaid tööriistu millega kive töödeldakse. Aivar üritab ühte suurt käiakivi auto poole veeretada, kuid seekord ei saa meiega mitte üksi käiakivi kaasa võetud. Lahkub Ülle.

Teisel päeval külastame kogu meeskonnaga Gotlandi külje all asuvat Färö saart. Otsime kuulsa filmirezhissöri Ingmar Bergmani kodutalu, mis küll seekord leidmata jääb, kuid imeilusalt väikesaarelt leiame juhuslikult Ingmar ja Ingrid Bergmani kalmu.

„Nordeal“ loeb Marko unejutuks meeskonnale ette Volkonski anekdoote, neid saadab meeskonna lämmatav naer.

Tugeva tuulega purjtame Ölandi saare suunas. Sügisene Läänemeri näitab iseloomu- tuul küünib üle 20 m/s ja lained on kuni 6 meetri kõrgused. Terve see lõik tuleb meil tormiga leppida.

Lained käivad üle purjeka. Rauli, Marko ja Ervini koid on vett saanud ning mereveest märjad. Tüürimees Raul magab messis, Ervin peab leppima paar ööd vesivoodiga. Sadamas kai ääres seistes kuivavad meie purjeka tekil madratsid ja voodiriided.

Ölandi saarel Borgholmi sadamas külastab meid noor eesti pere, kellel kaasas vaid nelja päeva vanune laps. Meeskond aitab noorel perel maimukesele nime möelda.

Söögi valmistavad Raul ja Jaan. Mõlema mehe puhul on tegemist harukordselt heade kokkadega. Andekad ja tuntud on ju mõlemad mehed hoopis muuga. Toidud mis laevas reisi jooksul valmistatakse on hõrgu maitsega ja söögikorrad päeva ühed eredamad hetked. Saab ju söögilauas kogu meeskond kokku ning just seal räägitakse põnevaid lugusid nii merelt, pikkadelt reisidelt, kui lihtsal seiku kirevast elust.

Ölandilt purjatame Kieli. Natuke kurvastan, et ilus ja põnev Bornholmi saar peatuspaigana vahele jääb, kuid Aivar kiirustab töökohustuste täitmisele Riigikokku ja sinna omaeti ei saa hilineda sellepärast, et üks huvitav saar teekonnale ette jäi. Seilame paksus udus, kus nähtavust vaid paari meetri jagu. „Nordea“ tehnilised abivahendid on väga head ning nende abiga saame kenasti navigeeritud. Oleme tunnistajaks laevakatastroofile, mis toimub meile üsna lähedal. Laevaraadio toob päästeoperatsiooni üksiasjad meieni, Leedu reisilaev, mis sõitis Klaipeda-Rostocki liinil, põleb aga vrakiks.

Kui Kieli sadam paistma hakkab, muutub Aivari nägu nukraks, see on tema lahkumise sadam. Ja nagu mehe näost näha, pole kerge lahkuda. Aga miskit pole teha, naine juba ootab sadamakail…

„Nordea“ ahtris on suur raudkast, mis sisaldab nelja kokkupandavat jalgratast. Sadamates peatudes kautame liikumiseks rattaid, nedega saab kiirelt edasi ja lühikese sadamas oldud aja jooksul on võimalus linnaelust enam hoomata. Ka Kielis liikleme päris palju jalgratastega.

Kielist liigume mööda 97 km pikkust Kieli kanalit, mis juba 1895 a. valmis ehitati, Põhjamerre. Liiklus kanalis on tihe, vahetusmees Mait hoiab pikalt tüüri. Markoga käime üleval masti topis, sedapuhku sellapärast, et häid pilte saada. Samas avaneb hea vaade Kieli kanalit ümbritevatele põldudele ja laantele.

Jõuame suurde ja laia Elbe jõkke, siin liikumiseks peab täpselt teadma Põhjamere tõuse ja mõõnasid, hoovused on väga tugevad. Meie tüürimehel Raulil on kõik täpselt välja arvestatud ning liigume paksus piimjas udus kindlalt edasi.

Päikesetõusul udu hajub ja päev toob endaga kaasa päikselise ja sooja sügisilma. Marko otsustab ujuma minna. Kohe leidub kasatulijaid ja –tegijaid, lisaks Markole läheb ujuma  Ervin ja ka mina kastan end vette. Ahtris köieotsast kinnihoides on purjejahi taga mõnus lasta end purjekal kaasa vedada. Vesi on 16 kraadi soe ja ülisoolane.

11. reisupäeval jõuame oma neljandasse sadamasse, Amsterdami. Otsime pikalt kai kohta ja lõpuks „pargime“ end ühe lõbusõidu laeva külge. Ja siis selgub, et seda lõbusõidulaeva valvab Tallinnast pärist vene rahvusest mees, kel pole midagi selle vastu, et seal peatume. Sadamatasuks annab Toonart Tallinnast pärit laevavahile head-paremat kodumaalt kaasa võetud proviandist.

Varahommikul kuuleme sadamakailt eestikeelset juttu, meie katamaraanile tulevad külla kaks eestlannast tütarlast Margit ja Katrin, külakostiks toovad nad pirukaid ning on lahkelt nõus peale ühist hommikusööki linna tutvustama.

Maidu jaoks on reis läbi ja ta lahkub. Amsterdamist tulevad „Nordea“ pardale kaks uut vahetusmeest- Ants ja Raul. Mõlemad mehed suurte kogemustega purjetajad.

Kui intervjuueerin Ervinit Amsterdamis viibimise teemal, ei suuda meie kõrval seisev Marko mitte kuidagi oma naeru ohjata. See intervjuu jääbki katki ning tegemata! Miks? Vastust teavad mehed ise…

Amsterdamist võtame suuna Oostendesse. Toonart jagab uued vahikorrad. Kui varasemalt olin Jaaniga paaris, siis nüüdsest kuni reisu lõpuni olen vahis koos Markoga, meie vahikord on õhtul kella 23-st kuni öösel 2-ni. (Ka päeval tuleb kolm tundi vahis olla.) Markoga sõidame läbi suure laevade parkla, siin oodatakse hommikut ja sissepääsu Grügge sadamasse. Tuult on 6 m/s, „Nordea“ vuhiseb 7-8 sõlmelise kiirusega ja täispurjeis Belgia suunas.

Öise vahikorra võtavad meilt üle Raul ja Ervin.

Oostende sadamast söidame välja maruga. Torm ei rauge, La Mance´i väinas puhub tuul 15-18 m/s ja lained 5-6 m kõrgused. Meeskonna pingutusi premeerib superkokk Raul puravikusousti ja põdraliha praega.  … !

Tõusen enne päikesetõsu, Jaan ning Ants toimetavad tüüri taga ja sikutavad purjeid. Püüan ahtris ilusaid pilte tuules lehvivast rahvuslipust päikesetõusu taustal. Jaan küsib sellepeale, kas ma nii kaunil hetkel hümni ka lipu juures laulsin. Sellisel puhul oleks võinuks laulda tõesti.

Cherbourg, Prantsusmaa. Tähistame sadamas Ervini 50. juubelit. See on oluline hetk ühe inimese eluteel ja olla sel hetkel merel ümbermaailma sõitval purjekal on kindlasti meeldejääv ning tähendusrikas.

Sünnipäeva tähistamine algab hommikusöögilauas sampuse ja pannkookidega. Kapten Toonart kingib Ervinile reisu logoga fliisjaki, mille sünnipäevalaps ka kohe selga tõmbab. Marko ja Jaan laulavad kitarri saatel Ervinile sünnipäevalaulu. Pidustused jätkuvad õhtul Cherbourgi vanalinna kõrtsus.

See on minu ja Ervini viimane sadam enne koduteele asumist. Poistel on ees pikk ja põnev  merereis. Kadestan neid oma hinges, kuid samas olen tänulik ja õnnelik nende päevade eest, mis sügisesel Läänemerel ja Põhjamerel „Nordea“ pardal meeskonnaga koos veetsin.

On öö, taevas särvad tähed, purjekas liugleb täispurjeis kiire hooga üle mere lainete, Marko mängitud suupillilood segunevad lainete loksumise ja  merekahinaga, see on imeline…

See on teine hetk sellel reisul, mis lummab täiesti, tean et jään seda alati mäletama ja seda hetke oma hinges kaasas kandma. Palun Markol mängida uuesti lugu „Puust süda“, tunnen et liuglen ka ise üle lainete…

Kolme tunnine vahikord kaob märkamatult!

• Cherbourg
• Gotland
• Jaan Tätte
• kieli kanal
• marko matvere
• nordea
• toonart rääsk
• visby