Omaani lood – Kadrisandid

Omaanis või araabias laiemalt ringi liikudes on oluline tajuda kohalikke kombeid riietuse osas. Sellekohased meeldetuletused on paljude külade või muude külastusobjektide juures – “arvestage, et me riietume konservatiivselt ning palume külalistel sama tava järgida”. Praktikas tähendab see külalise jaoks põlvede ja õlgade katmist nii meeste kui naiste puhul. Kohalike naiste puhul üldiselt ka juuste, kaela ja käsivarte katmist. Pealinnas, kus on rohkem teistest rahvustest pikemalt siin viibijaid, on vaatepilt mitmekesisem. Aga ka siin on hotelli basseini juures meeldetuletus, et tuppa tagasi minnes kandke koridoris konservatiivse meelega sobivaid riideid.

Mood ja riietumistavad on põnevad valdkonnad – kui tume peab sinine ülikond õhtul olema, millal seda üldse musta asemel üll võib panna; kas nii selga kui põlvi avav kleit sobib vaid lavale või ka kuulajate selga? Kas meeste käekotti või sandaalidega valgeid spordisokke kandes reedad oma maitsetuse või rahvusliku kuuluvuse? Kas koos õllekõhuga võib end liibuvasse rattakostüümi libistada, et sardellina maanteel kilomeetreid mõõta? Mida arvata lühikese inimese seljas horisontaaltriipudega riietest? Aga lühikeste varrukatega riigikohtunikust, kelle käsivarred on tindimeistri poolt kaetud eelajalooliste põrguloomadega?

On kangesti tore vaadata kui keegi on kenasti riides; tekitab ka kadeduse ussi, et ise ei oska. Kommenteerijad ja tõe kuulutajaid on moevallas palju ning vähem pole ka neid, kellel täiesti ükskõik.

Mehed kannavad Omaanis valdavalt valget dishdashat, naised musta abayat. Aga linnapildis on ka teisi toone. Arutlesime omavahel, et see oleks ju igati sümpaatne kui inimene valib neutraalse konservatiivse riietuse, et mitte olla väljanägemise arutelu subjekt ja/või anda märku, et keskendun oma suhtele taevalike vägedega. Omamoodi vabastav ja elu lihtsustav kui ei pea sättima hakkama kui välja lähed. Samas kui see on peerpressure, koduvägivalla või kirikliku riigivõimu piirang, et ei tohi end ja oma meeleolu väljendada riideid valides siis pole enam nii tore.
Mošee ukse ees kontrollivad neli mundris meesohvitseri külaliste vastavust siinsele tavale. Kombluspolitsei eriüksuseid araabia mõistes liberaalses Omaanis eraldi ei ole – avalikus kohas ebasünnist riietumist käsitletakse tsiviilõiguse raames. Tagasi saadetakse ka meid – ühe kleidi varrukad on liiga lühikesed ning hüppeliigesed ei tohi daamidel nähtaval olla.

Kuna Omaan on üks toredaimaid riike matkamiseks (sellest mõnes teises loos pikemalt), siis on paljudel turistidel peamiselt funktsionaalsed riided kaasas. Teiseks on siin ka talvel pigem palav kui jahe, seetõttu Euroopast tulejatel pigem lühemad ja õhemad riided kaasas. Lisaks jõustavad lennufirmad aina enam pagasi tasustamist ja muid piiranguid ning tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas võimalikult universaalse riietusega rannas, linnas ja mägedes hakkama saada.

Näiteks mitmed naiskülastajad lahendasid oma pahkluu prolbeemi tõmmates jalga pika säärega matkasokid. Kuna mošee sisehoov on läikiv puhas marmor ja palveruumid vaibaga kaetud, siis on siin sokkides ringi joosta mugav. Kontroll on tehniline – ega valest kohast nahka pole näha ega mõnda rumalat sõnumit riietel.

Seetõttu ilmusidki seninähtutest kõige maitsekamas ja kaunimas pühakojas jumala palge ette mitte kolm soliidset daami vaid lisandus teistest turistidest koosnevasse kadrisantide armeesse veel kolm liiget. Kellel pikad matkapüksid seeliku all, kellel kampsun pähe seotud, kellel teises pikkuses ja kaalus sõbrannalt laenatud ürp seljas. Nii on jokk. Ametnikud on igal pool sarnased – peaasi, et nõuded oleks täidetud, kas tulemuseks on jabur karneval ei huvita enam kedagi.

Mošee ise on ilusam kui öö ja päev kokku, avar, mõnusa valgusega, väga head toonid, puhas, meisterlik detailne käsitöö nii vaipades, kivist seinapaneelides, puidust ustel kui kristall-lühtrites. Rahvusvahelise koostöö meistriteos – Iraagi arhitekti visiooni viis ellu Briti peatöövõtja, kasutades Indiast toodud liivakivi, Iraani põrandavaipa, Itaalia valgusteid, marmorit nii eelmainitud riikidest kui Egiptusest ja Omaanist endast. Kohalik on ka puit, mida kasutati uste tegemiseks.

Meil oli külastus ajaliselt piiratud, seetõttu polnud aega ise arhitektuurifotograafiaga rahulikult tegeleda.

#TurkishigaMaailmas

Reisil käis ja kirjutas: Go Groupi tegevjuht Jüri Etverk