Omaani lood – Rahvuslind kilekott

Sarnased mured on ka Omaanis – hõre asustus võimaldab probleemi ignoreerida. Küllap tuuled varem või hiljem kilekotid kuhugi kõrbesse ära lennutavad, kus nad on silma alt ära ja kedagi ei sega. Panditaara süsteemi puudumine ei loo majanduslikku motivatsiooni oma pudel kaasa võtta.

Inimene paraku on isekas ja majanduslik loom, kelle taltsutamine positiivsete müksetega on tegelikult imelihtne. Teie, head lugejad, olete muidugi erandid – teid see 10 senti ei mõjuta nagu ka ekraanil jooksvad tarbimisreklaamid. 🙂

Kilekottidega võitlus on Omaanis poolel teel – iga kuue kuu tagant lisanduvad uued sektorid, kes peavad ühekordsetest plastikkottides loobuma. 2024 suvel alustasid apteegid, haiglad; seejärel laienes keeld tööstuskaubandusse; eelmine suvi toidukaubandusse ja pagarikodadele ning nüüd selle aasta algusest ka ehituskaupade müüjatele, jäätisekioskidele, lemmikloomapoodidele ja põllumajandussektorisse. Ega see üleminek tegelikult raske ei ole, aga alati leiduvad mõned keskealised mehed, kes neid samme ironiseerivad, mõju alahindavad ja ülemineku raskusi kontimurdvaks peavad (ja riik võiks midagi taas hüvitada).

Kuigi valgeid rahvuslinde tuul veel keerutab, siis kõrbepistriku kohtamine on loodetavasti varsti sagedasem kui lendava kilekoti.

Omaanis töötab üle 60 000 kalamehe, kes püüavad aastas 800 tuhat kuni miljon tonni mereande. Eesti vetes püütakse ehk 50 tuhat tonni. Reisimisel proovid ikka teha tarku valikuid ja süüa seda, mida kohalikud kõige paremini teevad. Näiteks Aadria mere randadel on mõistlik ikka mereande vitsutada, kuna lähimad heas toitumises lehmad ja lambad elavad teisel pool Dinaari mäestikku.

Mere lähedus ja rikkalik saak on head indikaatorid tõsiselt kaalumaks kalatoiduliseks hakkamist. Siin on üks konks – araabia köök on päris osav maitseainete kasutamisel ning tugevad maitseained kipuvad kala enda maitse ära tapma, lisaks eeldab maitseainete avanemine sageli nö pika-ajalist podistamist, mis viib kala puhul suurima patuni üldse – üleküpsetamiseni.

Omaani kalaroogadel pole midagi otseselt viga aga nagu kohalikud ütlevad – kala on selline lihtne igapäevane roog nagu meil kartulipuder ja pidupäeval süüakse ikka liha. Ja seda osatakse siin erinevate möginatena teha võrratult hästi – mereteede ristmikul kohtuvad india, liibanoni, türgi jt köökide parimad võtted.

Aktiivsel kalastamisel on kaks olulist mõju – esiteks tuleb muidugi jälgida püügikvoote, et merd tühjaks ei tõmbaks ning teiseks lahendada püügil tekkiva plastikujääkide probleem. Omaanis on püük valdavas osas avamere kasvatustest, mis suures osas lahendab kvootide küsimuse.

Aga plastik … Meie keskkonna-amet käib Peipsi järvel iga-aastaselt mais-juunis tragimas ning toob veest välja mõnikümmend kilomeetrit mõrtsukvõrke, mis on tormiga põhja vajunud või junn-kalameeste poolt vedelema jäetud. Targemad on arvutanud, et tänaseks saaks nendest võrkudest teha katkematu võrguketi Tallinnast Varssavisse.

Omaani pikkade ookeanile avatud randadel on mereprügi probleem teises suurusjärgus. Viimati kui seal suuremaid talguid tehti, siis korjati keskmise rannakilomeetri pealt 59 kilo mereprügi. Erinevate tegevusjääkide leidmine mõne kaluriküla lähedalt rannast on loogiline – paadist välja visatud võrgud, ujukid, vedelema jäetud vanad vendrid, purunenud ujukid, merele kaasa võetud või rannas tööd tehes ära joodud vee plastikpudelid jm. Ei saa kaluriküla ranna kohta öelda puhas, aga pole ka hullu.

Merehoovuste ja -prügi paremaks mõistmiseks tasub sattuda mõne nö asustusest kaugemal olevale rannale. Kuhu tubli 4×4 masinaga ligi saab aga kus päris iga kuu mõnda teist inimest ei pruugi tulla. Aga kuhu hoovus, tõus ja mõõn järjekindlalt kraami ladustab. Sellises rannas ujumas käimine on nagu Eestis – kõigepealt tuleb 3-5 meetrit adrust (seal plastikust) läbi lipata ja siis kaugemal on vaba vesi.

Reisil käis ja kirjutas: Go Groupi tegevjuht Jüri Etverk