Kuigi ööd ja hommikud on meeldivalt jahedad kulub araabiamaa päikesel vaid loetud minutid, et telk seest kuumaks kütta. Küllap ajab see ka suurimad unekotid laagrilõkke äärde. Teepott on juba tulel ning kruusides karak tee puru ootamas – mustale teele on lisatud nelki, kardemoni, kaneeli ja vist veidi ka suhkrut.
Eile õhtul jäime natuke hilja peale ja alles nüüd hommikul hakkab kujunema arusaam kuhu oma laagri oleme püstitanud.
Vaikusest kui loodusvarast on rääkinud Jüssi, vaikusele kui hinge helisema panevale perioodile tugineb oma loomingus Pärt. Oma arusaam vaikusest on Mikital, Õnnepalul, Kareval, Uusbergil ja kindlasti paljudel teistel, kelle mõttelõngad või teosed pole minuni jõudnud.
Eestis metsas või niidul passides aktiivse vegetatsiooni perioodil on vaikust vähe – keegi piniseb, oksad sahisevad tuules, mõni lind säutsub, teine hüüatab, oja vuliseb või laine loksub. Talvel on vaikust rohkem kuigi võib kuulda lume potsatusi, pakasega aga puude naginat. Paraku vähemalt mul on istumiseks aega vähem – jahe hakkab kui ei liigu ning siis on kuulda lume krudin saabaste all või suuskade sahin lumel.
Kõrbehommikus kuuled, et on vaikus. Viimati kuulsin vaikust nii valjult siis kui kolisime Tallinnas Järve tänavale ja Tammsaare tee pikendus, mis Mustamäed Järvevanaga ühendab, polnud veel valmis. Kogu liiklus käis mööda Tuisu-Järve tänavat ja üle sealse tänaseks suletud raudteeülesõidu. Mu esimese korruse akna taga, majas, mis asub 90-kraadise pöörde juures oli 24/7 mõni rekka möödumas. Ja siis avati Tammsaare tee pikendus. Uni läks ära, sest harjumuspärast diislipodinad, pidurdust ja kiirendust ei olnud.
Aju hakkab puuduvaid helisid otsima nüüdki. Pärast loojangut kuulsin mõnda aega generaatori podinat – see võis olla mõne teisel pool düüni asuva püsilaagri toide või siis siin orus oleva mobiilimasti genekas. Kahtlustan pigem viimast, sest eile õhtul selgus, et “siinsamas paistva” düünini on jalutada tegelikult 20 minutit ja teiselt poolt düüni heli ei tohiks siia kosta. Metsa- ja rannarahva esindajana on mul kõrbes raskusi distantside täpsel määramisel.
Düünide vahel rada otsides möödusime käepärastest vahenditest rajatud beduiinionnikestest, kitseaedikutest ja ringi luusivatest kaamlitest. Ka neid pole praegu kuulda. Koos päikesetõusuga liigub aga üle liivalainete esimene pikk mökitus. Hea, et ei võpatanud – selline vali heli tabas ootamatult. Hiljem selgub, et kitseaedikuni on üle kilomeetri. Kui pole tihedat kuusikut, lepavõsa või mustikamättaid heli kinni püüdmas on kitsel kõva hääl.
Ka siis kui tõuseb õrn tuuleke, on see vaikne – pole lehti, millega sahistada ega nurkasid või tüvesid kus vilistada. Liival liigub tuul vaikselt kuniks ta pole tormiks end kerinud.
Koos valguse suurenemisega selgub, et pole siin öösel nii vaikne olnudki. Kaamlite jäljed on üle meie rehvijälgede läinud ja möödunud telgist viie meetri kauguselt ning markeerinud selle ka pabulatega. Eelmise aasta Maroko matkal kutsusin hämarikku “pabulate langemise ajaks”, sest see oli vaikuses ainus heli, mis kuulda oli. Küllap seekord juba magasin ja pabulate potsatused pole siiski nii valjud, et üles ajada.
Meie laagrilõkke lähedal maha valatud vett on uudistamas käinud üks väiksem hüpetega liikuv lind – äkki kõrbe kivitäks või kivi-kõnnulõoke? Suuremate varvastega lind on samuti mööda jalutanud. Minu õhtuse wc-raja jälgedest on üle kõndinud keegi pehmete jalapadjakestega tegelane – luitekass või kõrberebane? Liivaluidetessse on uuristanud väikese uru ja sinna ette jätnud jälgede assortii sisalikud.
Omamoodi kahju on see vaikuse festival lõpetada – küllaltki vaikse fotodrooni lendusaatmine kõlab siin nagu reaktiivmootor lennuväljal. Aga närviline avastaja minu sees tahab näha, kus ma olen ja mis siin ümbruskonnas veel on. Otsin kenamaid varjude mustreid ja liivadüünide looklemist ning leian ülalt vaadates üles nii kauge kitseaediku, mobiilimasti jaama kui ühe püsilaagri.
Araabia kõrb laiub 1.9 miljonil ruutkilomeetril. Me oleme selle idapoolseimas mereäärses osas, kus põhja-lõuna suunal jooksevad pea saja kilomeetri pikkused düünid. Pärast kosutavat und kõrbevaikuses ootabki meid ees 3-4 tunnine liivane sõit, et leida tee mereni. Esmalt sadakond kilomeetrit düünide vahel lõuna poole ja seejärel nende madalamaks muutudes suund itta, et jõuda Araabia mereni.
#TurkishigaMaailmas
Reisil käis ja kirjutas: Go Groupi tegevjuht Jüri Etverk
