Pamiiri hobustest ja inimestest, pisut ka eeslitest

Nii sattusingi koos Helena, Jaanuse, Kaido, Tiidu ja Tõnuga mägisesse, soisesse ning metsasesse Põhja-Mongooliasse. Ülejäänu on juba ajalugu, millest ka Oma Hobu veergudel juttu on olnud. Ah et miks nüüd uuesti? No lihtsalt matka lõpul ütlesin Tiidule midagi taolist, et „su muud maailmarännud mulle väga huvi ei paku, aga kui ratsa, siis olen kohe käsi“. No ja nii juhtuski, et läinud talvel meilis Tiit midagi taolist nagu: „Kas Pamiiri ratsutama?“, kust „kas“ peagi kadus ja küsimärk hüüumärgiga asendus.

Et Mongoolia matk selle matka eellooks on, pole parata, et paljusid asju ka selles aruandes tagasiulatuvalt Mongooliaga võrdlen. Isegi matkaseltskond kujunes eelmisega osalt kattuvaks: Helena, Jaanus, Kaido, Tiit ja mina. Puudu oli Tõnu, seevastu järeltulev põlvkond oli seekord lisaks Tiidule kaasa ka Kaidol (Põim) ja minul (Eno-Martin). Lisaks veel mu noor kolleeg Toompea künkalt Silver.

Ja nii me 4.augusti varahommikul Tadžikistani pealinna Dušanbe lennujaama jõudsime. Sealt umbes ööpäev logiseva UAZ-iga ja olimegi „Pamiiri pealinnas“ Khorogis. Ühe rohelise inimese esmamulje teekonnast: Mongoolia loodusel ja kultuuril ikka vedas, et ta vaatamata sõltuvusele Nõukogude Liidust sinna liitu endasse ei kuulunud. Nii ongi sealne maastik pealinnast eemal teedest lõhkumata ja peamiseks liikumisvahendiks jätkuvalt ratsu. Tadžikistani teed, sealhulgas ka suur Pamiiri maantee, meenutavad küll kvaliteedelt Nõukogude aega, kuid on siiski autoteed. Teekonnal Khorogi nägime vaid mõnda lambakarja ja paari lehmakarja ning üksikuid eeslitel ratsutavaid karjuseid, tee oli selgelt autode (valdavalt veoautod ja mitut karva ning päritolu maasturid, ka nõukogudeaegsed) päralt. Hobuseid esimeselt teekonnalt ei meenugi.

Khorogist edasi sõitsime Bachori külla, kust algas meie ratsamatk. Algul pidime Khorogist kahe UAZ-iga külani välja sõitma, kuid Pamiiri maanteelt ära keerates muutusid teeolud ja kümmekond kilomeetrit enne küla oli tee asemel üllatusjõgi: väike mägioja oli palavate ilmade tõttu liustikelt lisandunud sulavee tõttu oma tavalisest sängist väljas, mis väljas. Nii tuligi jala külani kõmpida.

Selle koha peal tekkis ka esimene võimalus kohalikku hobust lähemalt näha. Üks mees tuli hobuse ja varsaga üle jõe, kui me parajasti arutasime, kas saab autodega või mis ja kuidas. Hobune ja ka väike varss tulid läbi vahutava vee mööda kahtlaseid kive ilma suuremate probleemideta üle – see oli meie esimene võimalus sealsete hobuste kindlajalgsust kogeda. Hiljem matkal nähtu jättis muidugi selle esimese pildi täiesti varju.

6. augustil algas siis see peamine – ratsamatk ise. Bachori külast alates enam seda muret polnud, et mõni auto ratsasõitu segama tuleb: maastik muutus vaid jala või ratsa läbitavaks. Külas kohe hobustele ei saanud, pidime rippsildu pidi jõge ületades oma kodinatega koperdama hobuste ja eeslitega kokku saama. Koormaloomad on Pamiiris nimelt (erinevalt Mongoolias kogetust) valdavalt eeslid, kelle selga pakiti pea niisama suured koormad kui hobustele. Ja nagu juba jutuks, nägi kohalikku rahvast eeslitega ka ratsa sõitmas, vaat et hobustest pisut sagedaminigi.

Hobused paistsid Mongoolia omadega üsna ühte mõõtu ja sama moodi kerge kerega olevat. Midagi nende hoiakus ja peakujus lubas oletada suuremat araabia hobuse mõju, aga kindlalt ei julge väita. Värvus oli valdavalt mitut tooni kõrb, kuid üks täkuke oli raudjas. Jah, just nimelt täkuke.

Kui mongol isegi ratsutab täkuga haruharva – põhilised sõiduhobused on ruunad, harvem märad – ja turistile annab kindlasti ainult ruuna, pealegi pigem sellise, kel „parim enne“ juba möödas, siis pamiirlane küsib üsna süüdimatult „kes teist varem on hobuse seljas käinud?“ ja annab talle kätte õige „värske“ täku. Ruunasid ei näinud me oma teekonnal vist üldse, päris kindlasti polnud neid meie karavanis. Hobukoosseis koosnes seitsmest märast, kellest ühel ka varss järel ning mõni ilmselt tiine, ja kolmest täkust; eeslikoosseisu sugude kohta ei julge täpsemalt arvata, kuid minu arust oli sealgi nii täkke kui märasid. Mida nende ülearuste täkkudega tehakse, ei saanudki aru, aga sellise proportsiooni juures jäävadki „üle“ ju vaid umbes pooled täkud.

Meil sõitsid täkuga meie retkejuht (kelle nimi Safari-beg retkejuhti tähendabki), kelle täkul tuli lisaks peremehele kanda ka üsna korralikku koormat, Kaido ja mina. Kaido täkk paistis justkui pisut vaguram (vähemalt mulle, Kaidol endal on äkki teine mulje?), retkejuhi oma vajas algul pisut nüpeldamist ja ringikappamist (koos kõigi kottidega), mis omakorda minu raudja täkukese, kes juba enne õige närviline paistis, hoopis ärevaks ajas. Esimesest ojakesest üle hüpates suvatses vend ninali lennata, mistõttu ma loomulikult sadulast irdusin, kuid õnneks jäid ratsmed kätte. Sain talle ka kohe selga tagasi. Pisut hiljem kappas Safari-beg seljakottide hüpeldes ja oma täkku nüpeldades õige lähedalt mööda, mispeale minu poiss suvatses end tagajalgadele ajada. Mind ta siiski seljast ära ei saanud ja ise ka üle selja ei kukkunud ning hakkas tasapisi sellest hetkest ka rahulikumaks jääma, kuigi pisut nuhtlema teda ikka pidi.

Peale Safari-begi sõitis ratsa ka meie giid-tõlk, kelle ratsuks oli seesama varsaga mära. Esimesel päeval see küll ebaõnnestus täiesti ja ta pidi jala käima, siis veel paar päeva sõitis ta nii, et Safari-beg pidi tema mära oma täku seljast ohelikku pidi järel vedama, kuid ajapikku sai ta siiski oma märaga enam-vähem hakkama, kuigi jäi tavaliselt teistest üsna kaugele maha. Koormaeesleid ajasid veel kolm kohalikku meest, kes liikusid meie (või vähemalt minu) imestuseks jala. Kõige imetlusväärsem oli seejuures, et nad meie ratsakaravaniga pea samas tempos liikusid: mitte rohkem kui veerand tundi varem laagrist välja, millalgi jõudsime siis neist mööda, kuid meie uude laagrisse jõudes oli ka eeslikaravan vähem kui veerand tunni pärast platsis.

Loomulikult oli selle pea sama tempoga liikumise üks põhjus – lisaks pamiirlaste ja nende eeslite sitkusele – asjaolu, et maastiku karmuse tõttu liikusime valdavalt sammu. Õige lühikeseks jäid need jupid, kus maa oli piisavalt lauge traavi või ka pisikese galopiotsa jaoks.

Hobuste värvide juurde tagasi tulles tuleb märkida, et pikitriip seljal oli olemas mõnel neist, sebroidsust jalgadel ei näinud ühelgi. Samas aga tuleb arvestada sedagi, et nähtud hobuste arv oli Mongooliaga võrreldes õige pisike, meie oma rühma hobused moodustasid sellest üsna märkimisväärse osa. Seega ei julge tegelikult väita, et sealsetel Pamiiri hobustel sebroidsus sootuks puuduks: märkasin ju seda ka Mongoolias ehk nii kümnekonnal hobusel (kui mälu ei peta) nähtud sadade hobuste hulgast.

Erinevalt Mongooliast on hobused Pamiiris rautatud, mis sealset maastikku arvestades ka õige loomulik. Loomulik oli seegi, et sel maastikul mõnigi raud matka käigus kaduma läks, aga õnneks ei pannud see ühtegi ratsut lonkama.

Rakmetest. Sadulad sarnanesid Mongoolias nähtud mongoli ja „vene“ sadulatega selles suhtes, et mõlemad kaared olid hästi kõrged, mis on üldse vist üks ürgsete sadulate tunnus. Pamiiri sadulail tundusid seejuures sadulakaared isegi veel kõrgemad, nii et vaatamata hobuste väikesele kasvule istusid ikka lõpuks eesti hobusega harjunud sõitjale üsna kodusel kõrgusel. Selle tagajärg on ühest küljest see, et hobuste turi ja kogu selgroog on hästi hoitud, kuid teisalt kippusid sadulalauad selgroo kõrvalt selga hõõruma, vaatamata õige paksule tekkide kihile. Üsna harjumatud olid sadulavööd, mis tõmmati ümber kogu sadula. Et see istumist vähem segaks, keerati üks sadulatekkidest tagant sadulale omakorda peale. Jalused ja jaluserihmad olid üsna tavapärased, aga jaluserihmad kinnitusid sadulale meile tavalisest mõneti tagapool, nagu ürgsemat sorti sadulatel ikka kipub olema. Sadula esikaarel on tömp „sarv“. Sadula ettepoole libisemist takistas saba ümber käiv rihm, mistõttu ka järskudel langustel ei libisenud see turjale või kaelale; sadula tahapoole libisemist aga suurt midagi ei seganud ja järskudel nõlvadel seda vahel juhtuski. Retke jooksul tuli selle tõttu ette üks õige ohtlik olukord, kui Jaanuse sadul järsul tõusul tahapoole maha libises. Jaanuse sadul tuli lahti veel korra, kusjuures teisel korral tuli pea samal ajal maha ka Eno-Martini sadul. Saduldamine oli teadagi pamiirlaste õlul, sest ega meie nende võõrapäraste sadulatega poleks õieti hakkama saanud. Eks eelmisel retkel tegid selle töö mongolid – samal põhjusel.

Valjad olid üsna sarnased nendega, mis Nõukogude ajal meilgi tavalised olid. Mongooliast pisut tuttaval viisil oli suuliste küljes lisaks ratsmetele veel üks nöör, millega sai hobust järgi vedada. Erinevalt Mongooliast (kus see lisarihm alati vasaku suuliserõnga külge käib) oli see seotud mõlema suuliserõnga külge ja mõnevõrra pikem. Jällegi Mongooliast erinevalt ei seota Pamiiris reeglina hobust selle nööriga kuhugi kinni, selleks on hoopis valjaste all olevate päitsete (jälle üks erinevus) küljes olev kett, mis meile veel hiljuti õige tuttavlik olnud moel tikuga maha ankurdatakse. Sõidu ajal kinnitatakse nii kett kui nöör kokkukerituna sadula sarve külge.

Lühemate peatuste ajal pannakse hobused ketiga kinni sööma ja sadul jäetakse selga. Seejuures on üsna tavaline, et hobused koos sadulaga püherdama hakkavad, nii et enne sõitma hakkamist tuleb ikkagi sadulaid kohendada. Vaid ühel korral nägime, et hobustel seoti pärast sõitu pead ratsmeidpidi sadula külge nii, et nad mõnda aega süüa ei saanud. Seletus oli sama, mis mongolitelgi: ei tohi lasta hobusel kohe pärast sõitu endale söögiga liiga teha. Kummalgi puhul ei tundunud rohi küll meie mõistes ülearu lopsakas, aga eks kohalikku tuhandeid aastaid vana tarkust tuleb ikka uskuda.

Kõrgus enam kui 4 kilomeetrit, kus kulges suur osa meie matkast (kõrgeim kuru üle 4,5 km) ei paistnud meie hobuseid tapvat, ju nad olid harjunud. Ka maastikule, mis on kohati väga kivine, kusjuures kivid võivad mõnel pool kergesti veerema hakata, teisalt on jälle mõni koht selline, et ime, kuidas hobune jalad tervelt kivide vahelt kätte saab, pidasid nad hästi vastu. Samuti järskudele tõusudele ja langustele ning kärestikuliste ja reetlike veerevate kividega jõgede ületamisele. Ka varss tuli iga kord lõpuks üle, kuigi korduvalt paistis see päris võimatu. Eks nii need hobused oma karastuse kätte saavadki Väiksematest ojadest hüppavad nad üsna julgelt üle.

Jõgede ületamisel juhtus küll mõndagi: kellel astus hobune koolmekohalt kõrvale sügavasse vette, kellel koguni komistas ja kukkus, nii et ratsanik oli vees ja läbimärg, aga ühtegi tõsisemat õnnetust ei juhtunud. Kohati oli vesi nii sügav, et eeslitelt tuli koormad ajutiselt hobustele laadida, sest muidu oleksid kõik asjad märjaks saanud. Kogu selle töö tegid meie pamiirlastest abilised ära, meie sõitsime lihtsalt retkejuhi järel jõest üle, jalastusime ja jäime ootele. Vapustavad vennad need mägilased.

Igal juhul mõjus kõrgus meile hoopis rohkem kui hobustele, seejuures mina olin üks neist, kellele see mõjus eriti rängalt. Kui kohati mäeküljed turvaliseks ratsutamiseks juba liiga järsuks läksid ja jalastuda tuli, oli selline tunne, et nüüd koolen kohe ära, eriti just tõusudel. Aga hobuse seljas polnud nagu väga häda midagi ka kõrgmäestikus, kui mõnes kohas painav hirm kõrvaloleva järsaku ees välja arvata. Ja muidugi ka temperatuurivembud: allpool palav, üleval jälle õige külm.

Väga raske maastik väsitas küll hobused nii palju ära, et ka täkud suhteliselt vaguralt rühmas võisid sõita, üksteisest siiski turvalisel kaugusel – mõni mära pidi ikka rivis kahe täku vahel olema.

Kohe esimese päeva lõpuks hakkas üks märadest indlema ja öösel tõi retkejuht ta oma täku juurde ning lasi lahti. Et täkku üldise turvalisuse huvides ketist lahti ei lastud, kippus mära tal õige pisut eest ära tulema ja kogu öö kestnud pulmatants jäi seega tulemuseta. Ühel järgmistest öödest viidi sama mära koos minu täkuga teistest eemale, aga kas sellest ettevõtmisest asja sai, ei tea täpselt. Pisut rahulikumaks ta igal juhul justkui jäi. Retke lõpupoole kippus üks teine mära ka indlema hakkama.

Ratsaretk lõppes 11. augustil (veel mõned päevad sõitsime Pamiiris autoga), seega oli see Mongoolia matkast oluliselt lühem ja vaatamata väsimusele tundus, et matk lõppes justkui liiga vara. Samas oli retk palju raskem ja füüsiline kurnatus suurem. Aga maastik oli vähemalt niisama ilus. Tunne, et kuhugi võiks veel ratsa minna, on alles.

Reisikiri avaldati ajakirjas Oma Hobu

• eeslid
• hobune
• Pamiir
• ratsaretk
• seiklus
• Tadžikistan