Pamiiri maantee

See tee, mida kasutati küll siiditee osana juba iidsetel aegadel, ehitati Stalini korraldusel korralikuks militaarmaanteeks 1930ndate aastate alguses. Enamus teest kulges 3000–4000 meetri kõrgusel merepinnast, kõrgeimad kurud olid Akbaital (4665 m) ja Kuitezak (4320 m).

Oshis tundus, et see vana, Tabletkaks kutsutud mikrobuss ei hakkagi tööle, aga kõrgmäestikus näitas ta oma võimeid. Liikusime aeglaselt, aga võimsalt auklikul maanteel ja tegime ka omajagu off-road-trippe. Teelt välja pidime sõitma selleks, et Kristjan saaks sõita jaki ja eesli seljas, et saaksime kohalikel olla abiks heinatöödel ja külastada imelisi mägijärvi Bulunkul (3900 m) ja Jashikul (3700 m).

Ööbisime mägikülades Murgabis ja Alichuris. Kõrgmäestikuhaigus kedagi väga kimbutama ei hakanud. Pea oli küll raske ja kiiremad sammud võtsid hingeldama, aga hullemaid mäestikuhaiguse tunnuseid kellelgi ei tekkinud. Nii võisime nautida ka kohalike muusikute pilliligusid ja ujuda Dželondi kuumaveeallikais.

Omaette atraktsiooniks oli lend Horogist Dušanbesse, mida peeti Nõukogude Liidu ajal üheks ohtlikumaks lennuliiniks. Lennumasinaks oli 17-kohaline vana AN 28, milliseid on maailmas veel päris vähe alles jäänud. Pärast lendu ütles meie kapten, et kõige lähem kaljusein oli meile umbes 100 meetri kaugusel, aga eritellimusel suudaks ta mäetippudest ka lähemalt mööduda. Selle sõidu keerukus ongi navigeerimine Pamiiri mäestiku aheliku vahel, lennukoridor on õhku tõustes kohati imekitsas. Suure osa lennuajast oli võimalik kasutada mobiiltelefoni ja oma elamustest sõpradele online teada anda. Telefoni kasutamist ei piiranud muu, kui enda higised näpud.

KÕIKI “KAHE KANGE” REISIMULJEID LOE SIIT »

• Dušanbe
• kaks kanget
• Kesk-Aasia
• Pamiir
• Pamiiri maantee
• siiditee
• Sovjetistan
• Taškent