PEKKA ROOVÄLI: Kolumbias ei loeta tunde, vaid rütme ja maitseid

Tehisintellekt kirjeldab sind kui meest, kes tunneb Ladina-Ameerikat läbi ja lõhki, ning juhib reise riikide eheda palge juurde, eelistades sügavat džunglit tavalistele turistilõksudele. Kas tal on õigus?

On sümpaatne kuulda, mida tänapäeva arvutiaju välja mõtleb, kuid mina usaldan siiski rohkem iidseid kultuure. Need on sealses looduses ja inimestes toiminud aastatuhandeid ning vorminud midagi nii eripärast, mida peab lihtsalt ise kogema. Džunglireis on täiesti eraldiseisev maailm – seal aeg peatub ja see eeldab rändurilt sügavat süvenemist. Džunglireis on asi mida peaks kogema täiesti eraldiseisvalt. 

Kindlasti on loodus ja eriti džungel köitnud ming lapsest saati ja ei saa seda mõtet endast välja ka praegu. Kuid millisesse džunglisse tahame oma nina pista, on teine teema. Ütleksin, et “džungleid” kui selliseid on palju, ja arvan, et minu eesmärk on tundma õppida nii rahva enda üles ehitatud džungleid, samas mitte lasta endast mööda minna maitsete- ja liiklusdžungli või kultuuridžungli elamustel.

Kolumbia on riik, millest paljudel on siiani eelarvamused. Mis oli sinu enda esimene “vau-moment” selles riigis, mis pani mõistma, et see on paik, kuhu soovid ikka ja jälle reisijaid tagasi tuua?

Eks eelarvamused on seotud mõne kurikuulsa sõnaga, mis koheselt kõigil keelele tuleb. Kartellid! Viimase aja tv-seriaalid on seda taas võimendanud, kuid tuleb meelde tuletada, et tegemist on ajalooga. Tänapäevane riigikodanik sooviks, et sellel teemal ei oleks vaja suhelda.

Peamine ‘vau-moment’ on minu jaoks kahtlemata kohalikud inimesed – nende olemus, elupõhimõtted ja oskus tunda siirast rõõmu igast päevast. See on midagi, millest meil kõigil on õppida. Kolumbia võimas kultuur ja ajalugu, rahva suur looduslähedus, kirg matkamise vastu ning eriline armastus loomade vastu on teemad, mis rändurile kohe silma jäävad. Samuti on imetlusväärne nende töökus ja tahe ehitada oma riigist tõeline edulugu – muuta see veelgi paremaks paigaks, kui on naabritel. Meile tuttava elemendi loob teeservast leiutd karikakar ja mõnelt mäeküljelt vastu vaatav ehe männimets, mille all põõsas tervitab kena kärbseseen.

Kolumbia on niivõrd kirev riik, et siit leiab endale midagi põnevat peaaegu iga seikleja. Olgu eelistuseks suurlinna ööelu melu, rahulik rannapuhkus, matkamine mägedes või ekstreemsport – valikut jagub nii et tossab! Oma osa saavad nii sukeldujad, motoseiklejad kui ka need, keda paeluvad jõed, järved, vulkaanid või müstilised liivadüünid. Rääkimata muidugi üüratust ja vägevast Amasooniast. On fakt, et looma- ja liigirikkuse poolest on Kolumbia maailmas kindlal esikohal.

KUI lähedane Kolumbiga ikkagi oled?

Kolumbia tõi mind ise enda juurde täiesti planeerimata ja on mind sedavõrd mitmete aastate jooksul köitnud, et asjaolud on tõesti viinud sinnamaale, kus leian end seal – võib julgelt öelda, et lausa elamas. Eks siis kohalik eluolu näitab, kuna päris omaks saan. Häid sõpru ja tuttavaid on juba üle riigi ja nende sünergia annab seda jõudu juurde.

Ega muidugi pole meelakkumine uues maailmajaos ja teises kultuuris kanda kinnitada – eks selles on omajagu ebamugavust ja eneseületust ning ennekõike palju tööd. Aga samas lisab see kindlasti tugevust ja mis kõige tähtsam – avardab maailmapilti ja õpetab sealse elu iseärasusi. Ajatunnetus on samas küll teises rütmis, kuid kuidagi see aeg nn sulab kenasti kusagile, kuna igav siin ei hakka.

Kui eestlasega suheldes visatakse ikka väike kild üles, et no mis palavuses viga olla, siis tegelikult see nii ka pole – kliimatsoone ja altituudi valiku võimalusi on siin niivõrd palju, et kui on soovi, saad nn kehva ”eesti suusasuve” nautida ka aastaringselt, et mitte oma keha ja vaimu ära hirmutada. Samas on iga väikese motomatka või siselennu kauguses muidugi vastavalt tujule valida, kas vajad lumist mäenõlva või rannaparadiisi või mägijõgedes end turgutada või salsat tantsida hääde inimeste keskel.

Sinu reisikavadest kumab läbi suur austus looduse vastu – alates korallrahudest kuni lumiste mäetippudeni. Kui peaksid valima ühe maastiku Kolumbias, kus tunned end kõige rohkem “kodus”, siis mis see oleks?

Riigi kallastel loksub tõesti lausa kaks ookeani, mis teeb sellest maast erilise ja kaptenina võiks ju kohe öelda silma pilgutamata koha kusagil kariibirannikul, kuid see pole nii. Ma hetkel arvan, et see perfektsus ja auväärt koht asub kusagil mägede vormitud imeliste jõgede-järvede ja koskede vahel, kus vahetu naabrina tuletab meelde enda olemasolust Vaikse ookeani laine. 

Kuid samas pole siin nii kõrget masti võtta, et mille otsa ronides näeks kohe ära, et tuu om tuu öite kena koht. See riik on nii suur, et siin jagub avastamist ikka mitmeiks korraks ja kuna ma isegi plaanin veel neid erilisi kohti leida ja selleks välja tuua ka privaatreisi paketi võimalusi, siis saame minna koos avastama ja vestluste käigus jagades neid emotsioone, on väga tõenäoline et leiame selle erilise koha üles koos.

Kolumbia pakub üle 400 söödava eksootilise puuvilja ja maailma parimat kohvi. Kas sul on välja kujunenud oma “hommikune rutiin” või lemmikmaitse, ilma milleta ühte õiget päeva ette ei kujuta?

Kohalikud armastavad väga erinevaid ja kohati isegi lõunasöögi raskusastmega hommikusööke, kuid eks paljud neist ärkavad ka varavalgel ja energiat peab jätkuma kogu päevaks. Sel maal on rikas muld, mis kasvatab loomi ja annab väga tugevat saaki kõiges, seetõttu menüü ja toidulaud on siin kirev.

Minu kahtlemata suurimaks isuks, mille nimel hommikut oodata on see päris kohalik kvaliteetne kakao ja avokaado erinevates variantides, lisaks väikene meemango ja pressitud guava batoon on asjad milleta ei saa enam hakkama ka mujale viibides, seega tuleb juba nii mõnigi asi siit reisikotis kaasa võtta. Ka hommikune soojendav supp jahedamates mägedes veab suunurgad üles. Ausalt öeldes on kanapirukas ikka ka päris hää asi, mille nimel hommikut oodata tuleb ja pagaritooted on siinmail kui kunstiteosed ja au sees.

Suur valik toidumenüüs ja regioonide iseärasusesd kujundavad omad harjumised, siis kindlasti saab siin aastateks oma hommikusöögimaitseid sedasi sättida, et need ei korduks.

Olen kokkamistel ja oma menüüdes aastaid kasutanud vürtse ja näidanud teed, kuidas teravust osata hinnata, siis omalaadne söögi “vau-moment” oli siin täiesti omal kohal, kuna see sarnaneb eesti köögiga ilma igasuguste teravusteta üllatavalt palju. Rõhk on puhastel maitsetel, palju on köögivilju ja hautiseid. Küüslauk on aukohal, kartulipudrust ja Saarema runnakatest rääkimata. Toidulaud on siin tuttavlik: au sees on rammusad supid, sealiha ja krõbe kamar, aga ka sellised hõrgutised nagu maks, keel ja isegi verivorst.

Magustoiduks pakutakse sageli rullbiskviiti või täidisega pannkooke, mis viivad keele alla. Kohalikud armastavad väga hapukoort, kondenspiima aga lisatakse peaaegu kõigele. Menüüst leiab ka meile omase kartulisalati (mida siin tuntakse punase salatina) ja laia valiku pirukaid.

Pealinlaste suur lemmik on kuum piimasupp ning toidu kõrvale rüübatakse kakaod või kummeliteed.Värskemast kraamis on meile tuttavamad asjad laual põldmarjad, mustikad, maasikad. Üldiselt on nad ka lisaks suured grillijad nagu meiegi. Kuid samas jääb siia nüüd paras suur hulk asju, mida on võimalik edasi anda vaid avastades seda omal käel ja tunda keelel.

Mainisid programmis, et Kolumbia “Kadunud Linn” on vanem kui Machu Picchu. Miks on see paik sinu arvates ajalooliselt ja energeetiliselt nii eriline ning mida peab üks rändur teadma, enne kui ta sinna teele asub?

Müütide kohaselt peidab see piirkond siiani avastamata kullast linna – El Doradot. Siinne inkade pärand on äärmiselt tugev ja on märke, mis viitavad, et kõik saigi alguse just siit. Kui lisada siia fakt, et Kolumbias elavad tänini etnilised rühmad, kelle ajalugu ulatub pea 14 000 aasta taha, siis usun, et tegemist ongi selle müstilise tsivilisatsiooni hälliga. Kadunud Linn on parim paik, kus seda iidset energiat oma nahal tunnetada.

Paistab, et sinu reisid viivad eemale mugavustsoonist. Paranda mind, kui mul pole õigus! Mis on olnud sinu kõige ekstreemsem või ootamatum kogemus Kolumbias, mis on sulle õpetanud midagi uut rändamise või inimeste kohta?

Ekstreemseks võib kindlasti pidada seiklusi mootorrattal. Meenub kord, kui jäime mägedes maalihke lõksu – 20-meetrine mudavall sulges tee, levisignaali polnud ja istusime keset niisket, tibutavat pilve. Pärast kahetunnist ootamist suutis ekskavaator viimaks rajada kitsa läbipääsu. See oli tõeline adrenaliinihetk: pidime sealt loetud sekunditega läbi sööstma, enne kui mass uuesti liikuma hakkas.

Teine meeldejääv lugu juhtus ühel õhtul orus seigeldes. Kohalik taluperemees viis meid oma 1950ndate aastate džiibiga kalale. Sõit kulges läbi niitude ja üle väikeste jõgede, kuni ühes jõesängis tegi masin äkilise spurdi. Mina, kes ma istusin kasti äärel, kaotasin tasakaalu ja leidsin end järsku pahkluuni veest. Alles masina külge tagasi klammerdudes ja selja taha vaadates märkasin, et sealsamas seisis üks kena alligaator. Ta vaatas mulle üsna nõutu näoga otsa, saamata vist arugi, miks mul sealt veest järsku nii kiire hakkas.

Oodatum, kuid samas liigutavam kogemus on kohaliku elurütmi tajumine. Seal on olulised iseärasused, mida tasub tähele panna – näiteks kohalikelt õpitud oskus suhelda kõigiga võrdselt ja heatahtlikult. Isegi pirukaputka juures leitakse see hetk, et küsida elule jalgu jäänud inimeselt, kuidas tal läheb, jagada temaga toitu ja minna edasi heade soovidega. See õpetab võtma aega, et märgata enda ümber elu ja detaile, olgu need millised tahes. Selline vahetu kohalolu lisab hingele sügavust ja pakub õppetunde, mida suudab anda vaid elu ise.

Salsa pealinn Cali, smaragdid, El Dorado legendid – Kolumbia on täis kontraste. Kuidas aitad oma grupil selle kultuurilise kirevusega kohaneda, et nad ei tunneks end lihtsalt vaatlejatena, vaid osana rütmist?

Siin tõesti ei aita muu, kui tuleb kohalikku päriselu näha ja kogeda – tunnetada kontraste või nende puudumisel mõista ümbritsevat.

Seetõttu on minu tuuri rütm ja teekonnavalik nn. „piimaringist“ ehk kohustuslikust turismiringist erinev. Soovin meid selle rännaku kaudu viia parasjagu lähedale nii loodusele, toidule, inimestele kui ka igapäevasele elurütmile. Kuna me oleme seal külalised, siis sammume koos rütmis, mis kohalikke igapäevaselt edasi aitab ja neile sära silmi toob – olgu selleks säraks siis smaragdiga ehitud kuld kaelas, puutumatu loodus või kultuur ja inimesed meie ümber.

Paljud teavad sind kui kogenud giidi nii maal kui merel, aga milline rändaja on Pekka Rooväli siis, kui ta on üksi? 

Ma miskipärast arvan, et õiged rännakud peavad seikleja ise üles leidma, see peab olema sünergia, mis viib õiged maad ja inimesed ja sõbrad omavahel kokku. Midagi sellist täiendavat tõukejõudu just väga eriliste hinge läinud kohtade osas ei meenu, et oleks tarvis olnud. Kuues meel vöi hääl kusagil pea sees kindlasti ütleb, et see on just see õige koht, mis sind ootab. Ega reisimine ei olegi normaalsetele, siin peab väike kiiks ikka sees olema. Samas on öeldud kuldsed sõnad, et maailm on kui raamat, kes ei reisi loeb sellest vaid ühte lehekülge.

Samas on minu jaoks tähtis rändamine maitsete lainetel, sest mind huvitavad kohalikud köögikultuurid ja maitsed. Seda olen ma pea üle maailma käinud avastamas ja pakkunud ka elamuslikes vaid ette tellitavaltes öhtusöökides ja nn. privaatses laevarestoranis ja eks see on kaela toonud teinekord ka rahvusvahelisi tunnustamisi. Mulle meedib end proovile panna ja eks reisimine on üks selline väljendusrikas võimalus selleks ja kokkamisega suudan ma inimesi kindlasti uuesti reisile viia, või lausa reisi kestel viia omakorda järgmisele rännakule.

Kui keegi kaalub sinu reisiga liitumist, aga pelgab distantsi või tundmatust, siis mis on see üks lubadus või garantii, mille talle reisijuhina annad?

Arvan, et meil on üldiselt grupina kena ja rahulik koos olla ja paari päevaga tunnetab selle kohaliku rütmi ära, et olete teretulnud, samas olen ka tegelenud kunagi turvalisuse tagamise projektidega, siis reisijuhid hoiavad reisijatel igaks juhuks alati silma peal ja eks me oleme veidi ennetanud ka, et kuhu me satume ja millal. Kuid üldiselt kohalikud ise aitavad kõige rohkem teil silmi seal “tundmatuses” avada.

Tervise osas tasub kindlasti ka meeles pidada, et kuigi tegemist on kauge ja eksootilise riigiga, ei ole meil otseselt vajadust rakendada vaktsiine, erilisi ravimeid või erilisi profülaktillisi ettevaatusabinõusid, (v.a. täielikus amasoonias või reservaatides, mille jaoks on teised sõidud). Kogu meditsiini pool on siin pigem asjalik ja apteeke on pea igal nurgal. Samuti pole joogiveega minul kehva kokkupuudet olnud.

Kui Kolumbia oleks üks laul või rütm, siis mis see sinu jaoks oleks ja miks?

Ma ei suuda Kolumbiat kirjeldada ühegi välise heliga, sest selle riigi oma rütm on niivõrd rikas. See rütm tekib hetkedel, mil oled ise kohal ja suudad seda ammutada: olgu selleks võimsad karnevalid, salsa, ühine kaasalaulmine õhtustel olengutel või kõrvulukustav vaikus kõrgmäestikus. Isegi kolme mere rannal mühisevad lained loovad oma rütmi, mida saab nautida vaid sõnatult ja imetledes. Muusika on kuulaja kõrvades.

Aitäh!

Muchissimas gracias!