Perepuhkus Bulgaarias – ettekujutused ja tegelikkus
Kuna ma ise olen pigem “kodus” ärireiside ja eksootilisemate sihtkohtade teemas, küsisin nüüd nõu puhkusereisidele keskendunud kolleegidelt. Üks, mis kiirelt selgeks sai – varajase tellija soodustus tasus end täiega ära. Broneerisin reisi üsna kohe, kui suvepuhkuste ettemüük algas, ning järgnevate kuude jooksul jälgisin praktiliselt iga nädal, kuidas sama hotelliga pakettidel hind tõusis. Kui võrrelda umbes kuu enne reisi saada olnud hindadega, ulatus võit pere peale kaugelt üle 300 euro.
Teine asi, mida puhkusespets kindlasti soovitas tähele panna, on hotelli asukoht. Et lastega oleks mugav liikuda, on tark valida hotell ranna lähedal. Väikestega on praktiliselt kohustuslik ka kõik-hinnas-toitlustus: seda “tahan jäätist ja siis juua ka ja siis veel jäätist” juttu kujutasin juba elavalt ette. Reisikonsultant soovitas veel vaadata, et hotellis oleksid olemas ka “titekamad” veeliumäed ja basseinid ning lasteklubi. Selle kõigega raskusi ei tekkinud, hotellivalikut jagus.
Meie reis oli plaanitud mai lõppu ja juuni esimestele päevadele. Ainuke miinus sellel ajal oli, et merevesi oli jahe. Aga see ei seganud eriti, sest rannas liivaga mängida on niigi tore ja lainete eest ära joosta samuti. Päevitamiseks ja ringi käimiseks oli kliima ideaalne ning ka inimesi ei olnud veel megapalju.
Kuna Bulgaariasse väljub tšarterlende nagu tramme, valisin reisiks sellised kuupäevad, et ei peaks enne kukke ja koitu lennujaamas olema. Bulgaaria suur pluss on ka see, et lennupikkus ei ületa 3 tundi. Nagu arvasingi, teatas mu kaheaastane juba pärast tunnist lendu, et ta enam ei tahaks siin olla, vaid hoopis lubatud basseini minna…
Et enda elu veel lihtsamaks teha, tellisin lisaks privaattransfeeri lennujaamast hotelli. See oli ülihea soovitus, ise ilmselt poleks selle peale tulnud. Valisime hotelli Kuldsetest Liivadest vaiksemasse Obzori, mis on Varnast umbes tunnise sõidu kaugusel, aga kaht väsinud last bussi toppida ei tundunud sugugi hea mõttena. Umbes 60 eurot/suuna kohta ei ole kallis, kui alternatiiviks on tunde bussis loksuda. Eriti veel, kui taksojuhiks sattub selline tüüp nagu meile, kes bensiinijaamast lastele müslibatoone ostis, mille nad tänulikult ära sõid ning siis kohe magama jäid.
Teised eestlased, kes bussitransfeeri eelistasid, rääkisid, et pidid 45 minutit lennujaamas üht kaotsi läinud reisiselli ootama. Et Obzori jõuda, kulus siis veel lisaks 1,5 tundi bussisõitu ning peatusi ka teistes hotellides. Kõige selle tõttu jõudsid nad hotelli kaks ja pool tundi hiljem kui meie…
Hotellivalikuks sai HVD Clubhotel Miramar, mis asus Obzori linnas, et ümberringi ei oleks melu liiga lärmakas. Meil ei olnudki ju plaanis minna kuskile promenaadile jalutama.
Hotell oli just see, mis ta pidi olema – ideaalne lastele ja mugav nende vanematele. Olemas oli miniklubi, kus Õnn ja Rõõm said joonistada ja teiste lastega mängida, samuti mitu mänguväljakut rannas ning suur veeliumägedega atraktsioon lastebasseinis. Obzori linn ise oli 1,2 km kaugusel, mis oli lastega just paras matk.
Hotelli toiduvalik oli mitmekesine, kuigi ma ei saa kunagi aru, et miks kuurorthotellide hommikusöögid on kella 7–10. Tahaks ju puhkuse ajal kauem magada! Nii meil oligi palju hommikuid, kui ma enne kümmet ärgates esimese asjana hommikusöögile lippasin, et haarata kaasa mõned banaanid ja puuviljad ning endale tassike kohvi.
Pärast saime kell 11 avatavasse rannabaari kergele hilisele hommikusöögile minna, et saaks nautida värskelt küpsetatud vahvleid. Kella 12 algas juba lõuna, mis möödus kas siis kergemalt läbi ajades või kui liivakookide tegemine oli hoogne, siis rannabaarist midagi haarates või siis põhjalikumalt buffee‘sse s sööma minnes.
Kuna minu lapsed on kummalised sööjad (ehk siis söövad neid asju, mida tavaliselt lapsed süüa ei taha), tahtsid nad pitsa-pasta vahele ka suppi ja kõike muud – seepärast oli buffee-laud asendamatu. Õhtusöögid olid enamasti väga suure valikuga. Meile öeldi, et juunist, kui hooaeg päriselt algab, tuleb palju rahvast hotelli juurde. See andis kohe ka tunda, sest viimastel päevadel pidime toidusabas seisma.
Jäätist pakuti siiski alati, nii buffee‘s kui ka rannabaaris. Mõnel päeval oli randa toodud ka popcorn’i-masin ning tehti sõõrikuid, nii et päriselt sööma minna polnudki alati vaja – piisas popcorn’ist või jäätisest.
Ühesõnaga minu esimene kogu-pere-puhkusereis tõestas, et pakettreis on hea, rahulik ja turvaline valik. Eelarvamus, et suren igavuse kätte, ei pidanud paika. Aga tõde on ka see, et kõik algab hotellist – see tuleb õige valida, et mitte igavust või ebamugavust tunda.
Kuigi suhtusin Bulgaariasse ja üldse pakettreisi formaati kahtlusega, jäin lõpuks reisiga rahule ja hotelliga veel eriti. Nagu üks teine eesti pere ütles, et nemad on selles hotellis juba mitmendat korda ja kui veel Bulgaariasse tulevad, võtavad ikka samasse hotelli. Minu rahutu iseloom sama hotelli ilmselt valida ei lubaks, aga Bulgaariasse võiksin küll veel minna. Võib-olla järgmisel suvel mõnd teist lapsesõbralikku hotelli proovima?
