Pilguheit Krimmi huviväärsustele

Huvireis Krimmi pole pelgas nostalgia või pilguheit nõukogudeaegsetele nimmelaskmistelele, vaid eelkõige uute väärtuste ja arengute ilmutamine. See on võimalus ka noortele avastada ühtäkki põnevaid matkaradu ning loodusvaateid Mustast merest ja mägedest. Kui alustada, siis juba algusest, ehk turismimekast nagu Jalta ja Ai Petri.
Kiireim viis on Krimmi poolsaarele jõuda lennuväljalt. Eestist õhukaudu 3 tundi või autoga 3 päeva.

Simferoopol on peale aerodroomi ka Krimmi keskne valitsemise paik ja sealt viib Jaltasse ekskursioonibuss või sõit maailma pikima trolliliiniga. Sihtkoha ilmaolu saab eelnevalt veebikaamerast uudistada:
http://www.geocam.ru/view/cam1561x1149_yalta_webcam.html
Peale kirevate Euroopa kaubamärkidega linnaosa ja rannapromenaadi huviväärsutega tutvumist, külastatakse tingimata kaljunukil pesitsevat Pääsupesa. Lossi saab oma käega katsuda ja kui taevas mõned pilved või meri lainetab, siis väljendusrikkalt pildile salvestada.

Lastivtšine gnizdo (vene keeles Lastotškino gnezdo, tõlkes Pääsupesa) terrassil on mõnus kohvi juua. Baaris on kitsavõitu olemine. Kaljul oli algselt puidust ehitis, mida marinist Aivazovski on jõudnud enne lammutamist jäädvustada. Asemele ehitati miniatuurne kivist loss: elutuba, esik ning trepp kahekorruselisse torni ja kahe magamistoaga, mis valatud 120 m2 suurusele mängumaale. Esimese maailmasõja aegu avas Moskva kaupmees kaljul restorani. Paarkümmend aastat hiljem hoone alus maavärinas kahjustus, mida pikka aega Jalta restauraatorid kindlustasid ja täiustasid. Hoone on üle 40 aasta taas avatud ja meelitab vaatama. Lossi rõdult näeb kutsuvaid Ai-Petri mäe valkjaid liivakivist piike meenutavaid sambaid.

Mäkke jõudmiseks sõidetakse Jaltast 17 km edelasse, Sevastopoli poole. Ai-Petri mäe lõunajalamilt, Mishori asulast, algab köistee.
http://tours-tv.com/en/map/koreiz
Sõiduradasid ja vahejaamasid ehitati 20 aastat ja valmis 1988.
Vagunisse mahub kuni 35 reisijat ja sõita tuleb vaid 20 minutit. Vaguni mahutavuse ja ühe trassi pikkuse poolest on köistee Guinessi rekordina turismimagnetiks. Suurim jaamade kõrgusvahe on 761 m.

Alumine jaam – Mishor- asub 86 , vahejaam Sosnovõi Bor 391 ja mäe peal lõppjaam, 1152 m merepinnast kõrgemal. Köistee on jagatud kahte ossa. Esimene 2 km õhuteed on väiksema kaldega, sõidu viimases osas – 1 km pikkune ja ligi 50 kraadise tõusuga – on tunda nagu püstloodis lifti liikumist. Põnev on trossiga tõmmatavast sõidukist pisikestele mändidele pilku visata ja kaljunukkidest liikuvaid pilte salvestada.

Jaltast saab Ai Petri mäele ka autoga: mööda 100 aastatagust looklevat, ent asfalteeritud mägiteedpidi. Mäeveerul on 40-50 meetriseid mände. Jalgsi, autoteelt ära pöörates, jõuab külastada huviväärseid veesilmasid. Autoga sõites, pole pildistamiseks võimalik peatuda, hoopis vastupidi, vaja vältida allavaadet, et järsakult paistev loodusmaastik sul pead pööritama ei paneks. Samas võib juba 300 meetri kõrgusel kohtuda pilvedega ja tunda edasi sõites nende kadumist mäeveergu, mis algab vaid paarkümmend sentimeetrit teest allpool.

Eksootika otsimine käib ikka käsikäes hirmu tundega ja see tuleb autoroolis omaks võtta. Olgugi et sõidukiirus 10-20 km tunnis, ja kestab ligi 2 tundi, on auto võrreldes köisteega, kiirem kohale jõudmise viis. Kuigi mäe otsa on julgem reisida vagunis, jääb sõidu miinuseks järjekorrad. Õhusõidukiga on reisijate vedu sujuv ja korrektne, kuid linnulennu soovijaid on enam kui rajatise läbilaskevõime. Suvisel kõrghooajal võib pileti hankimisele ja vagunisse pääsemisele, edasi tagasi sõiduks, kuluda 2-3 tundi. Sellega peab varakult arvestama, et hiljem mitte muljetes pettuda.

Nelja numbri järjest lugemisel jääb mällu Ai Petri platoo kõrgeim osa. Kõrgusmärgistus on pildistamise üheks objektiks, et mäletada 1234 meetri kõrgusel säilitatud vaadet. Mere poole, ehk köistee alguse suunas, ilmestavad vaadet hambulised mäetipud.

Mäel Ai Petri, Püha Peeter kreeka keeles (Αγίου Πέτρου), on neli valkjat 12-15 meetrini tõusvat piiki, mida nimetatakse kuradihammasteks ja ka draakoni omadeks. Alpinistid seavad neile lippusid ja tammepuust riste:“ Päästa ja hoia!“ Ai Petri platoo on suur mäemassiiv, ulatudes põhja 13 km ja läände 25 km pikkuses. Teadlased ja keskkonnakaitsjad nõuavad platoole maastiku kaitseala seisundit, ent kohalik võim on selle vastu.

Köisteejaama tagant algab küla, mille elatusallikaks kaubandus. On ehitatud hotelle ja kohvikuid, ent need olevat seadusevastased, sest puudub jooksev vesi ja kanalisatsioon. Platoo elab laadamöllus. Saab sõita kaameliga, ratsutada hobusega, proovida õnne hasartmängudega, kogeda maastikusõidukite neliratta veovõimu, maitsta mitmeid tatari roogasid, näha kuidas valmib kebab, ise grillida jne.

Hoogustuva turismi ja äritegevuse tulemusel kuivavad pisitasa allikad, mägede lõunanõlvadel tekib maalihkeid ning erosiooni. Paraku looduses toimuvad protsessid on pöördumatud. Metsade vähenemisel kaob mägede õhu tervistav toime ning kauges perspektiivis turism. Kui Stalin saatis kimmitatarlased oma kodukandist eemale, siis nüüd, koju naasnud tatarlased, kui platood keskkonnakaitse objektiks ei kuuluta, seavad vabatahtlikult end väljarändajateks.
Rahvarohke on platoo ka talvel. Ai Perti on Krimmi kõige tüsedama lumikattega. Meetripaksune lumi võimaldab suusatada vähemalt kolm kuud ja nautida loodust matvat udu. Kui mereääres võib udu kesta 30-40 päeva, siis mägedes 3-4 korda kauem. Kauneid pilvedega vaateid saab pildistada alates detsembrist kuni kevadeni. Platood läbi Jalta ja Bahtšisarai linnasid ühendav tee, kus kurseerivad taksod ning sõidavad kõrgust kartmata autoturistid.

Mere poole , ehk trossidest õhutee alguse suunas, on rannaäärde arvukalt kõrghooneid ehitatud. Mishor, kust algab trossidest köistee, pole enam endisaegade küla tähenduses, vaid linnatüüpi Koreizi osa. Alla mereranda jõudnu, võib külastada Koreizi (Jussupovi) paleed. Palees olid II maailmasõja ajal (veebruar, 1945) J.Stalini vastuvõtul USA president Franklin Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill. Hiljem oli Koreizi palee Stalini ja nõukogude riigitegelaste residents. Kuulsas lossipargis on eesti skulptori Amandus Adamsoni mitu skulptuuri. Kõrges merekaldas, kivide vahel: “Tüdruk Arzi ja röövel Ali Baba”

Pronksi on jäädvustatud legend tüdrukust Arzi, keda pulmapäeval, Mishori külast, röövis Ali Baba ja müüs sultani haaremisse. Mitte ainult peigmees ja külarahva ei nukrutsenud, vaid ka tüdruku lemmikpaigas vulisenud vesi. Purskkaev hakkas kuivama ja andis vaid tilkasid nagu kurbi nutupisaraid.
Alates Arzi ära viimisest, hakkab üks kord aastas, ja just sellel päeval, kui ta rööviti, purskkaev tugevalt voolama. Samal tunnil ilmub lainetest merineitsi, beebi käes. Selle legendi osa järgi valmis Adamsonil kuju “Merineitsi.”

Sultani haaremis sündinud poeg ei toonud lohutust ja Arzi, kui oli aasta vangistuses olnud, viskub lossitornist koos lapsega merre. Sellest ajast alates, tuleb ta oma armsasse kohta vett jooma, juukseid kastma ja kivisid paitama. Istub kaldal ja vaatab igatsevalt küla poole ning läheb aegamisi merre ja tuleb aasta pärast uuesti.

Krimmi lõunarannik on liigendatud põnevate vaadetega merele ja mägedele. Ent kallas pole liivane. Kuldsete liivade mõnu tundmiseks peab sõitma lauskmaale, kus puhuvad kuivad stepituuled…
Sellest on pikemalt kirjas blogis
„Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 16. viiv“
Moinaki soolajärv ja muda
Jalta
Ja samas võiks fotohuvilisele loodusvaadete valikul soovitada blogi „Pilguheit fotokunstile“

• Ai-Petri
• fotokunst
• Jalta Adamson
• Jussupov
• kalju
• köistee
• Koreiz
• Krimm
• kuradihammas
• mägi
• meri
• Mishor
• Must
• Must meri
• Pääsupesa
• palee
• platoo
• skulptuur
• trossid
• Ukraina
• vaade
• vagun