Rattaga Lõuna-Eestis
19. august 2013
Juba talvel unistasin trennikaaslastega Lõuna-Eestisse jalgrattamatkale minekust, kuid mida enam suvi edenes, seda enam hakkas mulle näima, et üritus jääbki ära. Tundus, et kogu maailm seisab meie plaani vastu: sobiva aja leidmine ostutus väga raskeks ning vahele hüppasid mitmesugused takistavad tegurid. Esimese augusti hommikul ärkasin aga Maali otsustava nüüd-või-mitte-kunagi-kõne peale ning juba samal õhtul kahekesi me neljapäevasele rattamatkale suundusimegi.
Meie oma GPS’ga:
Õudselt keeruline oli kõike ühe päevaga valmis seada: vajasime matka- ning jalgrattakotte, pidime organiseerima telgi, pumba ning madratsi. Kõige raskemaks kujunes muidugi vanemate teavitamine. Eks nad olid varemgi mu hullust ideest kuulnud, kuid südames lootsid mõlemad, et see äpardub. Nüüd, kus enam tagasiteed ei leidunud, tulid mõlemad appi, kuigi kuulsin päev otsa erinevaid versioone lugudest, kuidas meid, kaht noort tüdrukut, tapetakse, pussitatakse, vägistatakse, mõrvatakse, varastatakse, manipuleeritakse või piinatakse. Mida iganes nad ka ei taotlenud, läks see neil korda – reisile asumine võttis üsna kõhedaks. Õnneks ületas uudishimu hirmu ning tripike tuli supervinge!!Kuskil keset Lõuna-Eestit:
Esimene õhtu kujunes tõesti maru ekstreemseks, sest jäime omadega päris hilja peale. Esimese puhkepausi tegime, kui olime sõitnud tervelt neli kilomeetrit ning linnapiirist lahutas meid vaid üks kilomeetrike. Kompsudega sõitmine osutus raskemaks, kui algselt kujutlesime. Ülenurmes pidime ka Konsumisse minema, et õhtul ning järgmisel hommikul midagi süüa oleks. Igatahes väljusime poest selgelt liiga hilja ning kaalusime juba sõbranna pool ööbimist, kuid siiski otsustasime öö hakul veel viiskümmend kilomeetrit edasi sõita. Lollakad.Kolmas päev, perfektne ilm ja põllud:
Algul oli tõesti sõit tore: kaunis maastik ümberringi ja puha. Vaikselt loojus päike ning muutis taeva superilusaks. Siis aga vajus see silmapiiri taha ning hakkas juba hämarduma. Muidugi keerasime vahepeal valele teeotsale ning lasime mööda seda mitmeid häid kilomeetreid, kuni vea avastasime. Sõitsime tagasi ja selleks ajaks kui metsateele pöörasime, oli õues päris pime. Vot see sõit oli küll elu jubedaim: külmaga mööda kottpimedat metsavaheteed üles-alla. Plaanitud RMK telkimisplatsile me tol ööl ei jõudnud, pöörasime hoopis mööda autojälgi metsa sisse (jube, jube, jube) ning lõime telgi püsti mingisuguses parklas. Nosisime natuke külma pizzat ja kuulasime pinevalt hirmutavaid hääli. Pidevalt tundus keegi ümber telgi kõndivat ning kõigele tipuks ei lasknud ulguvad koerad ega hundid magada. Kella viieks olime mõlemad saanud sõba silmale umbes neljakümneks minutiks, kuid siis otsustasime uttu tõmmata ja edasi sõita. Pool seitse tegime külakiigel peatuse ja sõime hommikust.
Mahe hommik:
Peagi selgus, et sel päeval võib ilusast ilmast ainult und näha. Päev otsa sõitsime pilvedega kaasa ning saime vihma. Loodus näis üsnagi trööstitu, kuid leidus ka helgemaid hetki (näiteks siis, kui lasime vihmasajuga alla ülimalt kõrgest mäest, mis tekitas tunde, nagu oleksime kosest alla hüpanud). Päeva peale märkasime ka tohutut langust oma huumorisoontes. Viskasime pidevalt nulliseid kilde ning mis kõige hullem, pidasime neid ise ülinaljakateks. Tee peal laulsime südamest kõiksugu lolle ning mitte nii lolle laule. Võib vist öelda, et elu looduses muutis meid metsikuteks. Lõuna paiku käisime Põlvas baaris söömas ning sain säärast suurt linna nähes kultuurišoki.
Kolmanda päeva hommikusöök:
Päeva sisustasime veel kollaste akende otsimisega (ainult kahe juurde jõudsimegi) ning mööda kruusateid sõitmisega. Seekord jõudsime juba varakult telkimisplatsile, et mitte mingi hinna eest enam pimedale jääda. Mässasime kohutavalt lõkkeasemega. Pärast meeletuid jõuponnistusi, higi, verd, pisaraid, poolt pakki tikke ning poolt Maali märkmikku saime tule üles ning grillisime vahukomme!
Maanteemuuseumis ja Valgesoos:
Kolmanda päeva hommikul saime küll kohe aru, et võime loota perfektset ilma. Sõitsime sortsides ja maikades, käisime kolm korda ujumas (hommikul Erastvere järves, päeval Valgjärves ning õhtul Pangodis), ostsime Savernast tee peale mahlajäätist ning kaifisime mägesid. Elu oli lihtne ja ilus.
Kolmanda päeva õhtul jäime Pangodisse ööbima. Rohkem öösid ma telgis kannatada poleks küll suutnud, sest üllatus-üllatus, ööd olid kohutavalt külmad. Ma ei jõua Kellit iialgi ära tänada, et ta mul sooja suusapesu soovitas kaasa võtta, sest ilma selleta oleksin lihtsalt ära külmunud. Magasimegi nii, et tõmbasime pika suusapesu peale võimalikult palju riideid ning lisaks veel teki koos vihmakeebiga (et see sooja hoiaks rohkem). Ja ikkagi oli külm.
Neljanda päeva hommikul tõusime jällegi kell viis, et maanteel kodu poole sõites nõnda ohtlik poleks. Pakkisime telgi kokku, kinnitasime asjad nööridega pakiraamile, sõime järve ääres viimast korda hommikust ning asusimegi koduteele, mis väga kiiresti kulges.
Pangodi kell kolmveerand kuus:
Kokkuvõttes olen meeletult õnnelik, et selle tripi ära tegime, sest kuigi teel leidus palju raskeid hetki, kaalus positiivne emotsioon ja tähtis iseseisvustunne need kõik siiski üle. Kokku läbisime 232,88 kilomeetrit, nii et olen meie mõlema üle meeletult uhke!
