Reisikiri Bali/Indoneesia, 4.-20.07.2006.

Meie lennuk pidi saabuma Denpasari õhtul poole kümne paiku, seetõttu broneerisin neti kaudu esimeseks ööks hotellikoha Masa Inn`i (220 000Rp) Kutas, mis oli meie kohtumispaiga vahetus naabruses (Ahto saabus teise lennuga sama päeva lõunal ja kohtumispaigaks valisime Fat Yogise resto).

Maandumisel Amsterdami hakkas nohusel lapsel kõrv nii hullusti valutama, et ostsime valuvaigisteid ja laps magas tunnikese nende mõjul ning ärgates oli kui ümbersündinud- rõõmus ja krapsakas. Lend Singapuri kestis veidi üle 12 tunni ja ebamugav nagu ikka pikka kasvu inimestele „economy” klassis. Singapuri lennujaamas sattusime väga hea müügimehe otsa ja Denpasari poole lendasime juba videokaamera võrra raskema kotiga.

Denpasari viisaformaalsused möödusid märkamatult, tollikontroll oli see eest väga karm. Lennujaamas ei maksa suurt summat raha vahetada, kuna seal kurss 1USD=8800Rp, mujal linnas on see 1USD=9100Rp ümber. Takso lennujaamast hotelli (45 000Rp) on ametlik ehk siis kassasse maksmine. Tormasin kohe taksojuhi kohale, kuna olin unustanud, et seal ju vasakpoolne liiklus.

Hotell oli väga ilus ja kahe basseiniga, mis Mathildele erilist heameelt valmistas. Ette rutates pean ütlema, et kui keegi tahab teada, kas odavamaid hotelle on saada, siis võin kinnitada, et kogu saarel võib leida korralikke öömaju alla 10 USD. Meie soovisime seekord veidi mugavamalt ära elada ja valisime nn „Mid range” taseme. Ahtoga kohtusime kokkulepitud kohas, maitsesime kohalikku õlu Bintang, mida serveeritakse seal 320ml ja 640ml pudelites. Kõik õllemargid saarel on max 5%. Suur õlu on söögikohtades 16 000-26 000Rp (poes 8-12 000Rp), alati tasub menüü allservast järgi vaadata, kas maksud lisatakse arvele. Enamus kohtades Kutast väljaspool lisandus arvele 11% riigimaks ja 10% teenustasu, seega kokku 21%! Tippi nad eriti ei oota, aga on meeldivalt tänulikud seda saades.

Meie plaanis oli järgmise päeva hommikul (6.07) auto rentida ja Kutast minema kihutada saare läänetipu suunas. Rentisime hotelli receptioni kaudu auto, milleks oli Toyota Kijang aastast ~95, mis on neljarattaveoga ja kliimaseadmega džiibihakatis ning kokkuvõttes päris mugav sõiduvahend (hinnaks saime 10 päevaks 1,4mlj Rp + kindlustus 233 000Rp, seega ~18USD päev). Meie hotell paiknes väga kitsal tänaval, kus 2 autot teineteisest mööduma ei mahtunud. Olles just rendiautoga sõitu alustanud tuli mulle vastu teine auto ja nägin peeglist, kuidas omanik mulle järgi jooksis ja kisendas „keep left side, left side!” Seega, kuigi olin endale mõttes sisendanud parempoolse rooliga auto juhtimise eripärad, siis peamine jäi kahe silma vahele- sõita tuleb vasakul pool teed.

Tee peal tegime vahepeatuse väga kenas templis Taman Wisata, mis asub väikese kaljusaare peal. Kalju on veega ümbritsetud tõusu ajal ja kuiva jalga pääseb sinna vaid mõõnaga. Huvitav fakt on see, et väikese Bali saare peal, mille mõõtmed on ~140 km x 80 km, elab 3,1 mlj inimest ja seal on ~18 000 templit! Bali saarel on valdav hinduism, muslimi kogudusi on üksikutes kohtades. Kohalikud on väga tugevate usutraditsioonidega; näiteks igal hommikul panevad poekeste omanikud pisikestes palmilehekorvikestes väikese anni puuvilja, riisi ja lilleõite näol kas siis lähima kuju ette või lihtsalt oma poekese ukse ette maha. Poodi sisenedes on viisakas jalanõud ära võtta, kuigi turistid reeglina seda kommet eiravad.

Taman Wisata tempel on aga lisaks oma ilule eriline veel selle pooles, et seal näis toimuvat usuteenritel aktiivne elu ja turiste sisse ei lastud. Veidi eemal nägime huvitavat usuriitust, kus hulk inimesi olid toonud oma ohvriannid vastavalt võimalustele- kes kimbu banaane, kes lausa suitsupõrsa. Palvetamise lõpus pühitseti kõiki riitusest osavõtjaid lilleõiega 3x vett rüübates ja pähe piserdades.

Teel saare läänetipu poole lõunatasime ühes muslimite „restoranis”, mis oli tegelikult suur ja veidi räpane söökla tüüpi inimtühi asutus, kus rootsilaua tüüpi teeninduse tõttu endale kogemata loomaajud kanaliha pähe taldrikule tõstsin. Meie söömist valvas ilmse huviga 5 teenindajat, kes meid lihtsalt heatahtlikult vaatasid ja teenindama tormasid, kui mõni nõu vabanes.

Autotee oli suht korralik, ainult väga kitsas ja pidevalt tekkisid pikad rivid aeglaselt roomavate veoautode taha, kus siis aeg ajalt sööste ettepoole tehti. Algul oli harjumatu pidev signaalitamine, kuid neil on see rohkem endast märku andmine aga mitte kuri nagu Eestis. Algul plaanisime Gilimanuki linnas ööbida, kuid see oli veidi nadi puhkamiseks, seetõttu sõitsime läbi Taman National Bali Barati (kaitseala) põhjarannikule kuskile Banyuwedangi kanti hotelli nimega Taman Sari Bali Cottages, kus öö maksis 72 USD, kuid oli see eest väga ilus ja kinnine territoorium. Muide, põhjarannik on veidi õõvastav oma musta liivaga ning paljudes kohtades on ka kivine ja ujuma minna on mõnusam sandaalides.

Ette rutates olgu öeldud, et valge liiv on ainult lõunarannikul. Kui vaadata Bali kaarti, siis maanteel paistavad üksikud linnakesed, millel on nimi ja puha. Praktikas on väga raske aru saada, millal mingi asula lõpeb ja uus algab, sest elu käib tee ääres lakkamatult ning asulate algustähiseid pole. Nii oli sageli tükk tegemist, et oma asupaika tuvastada. Pool seitse läks igal õhtul pimedaks ja see oli ka märk, et aeg õhtustada. Tegime meiegi pika õhtusöögi, kuid voodisse jõudsime ikkagi enne kümmet.

Hommikusöögid on Balil minu arvates väga head. Valida saab American-, Continental- ja Indonesian breakfasti vahel. Kohvi või tee, värske puuviljavaagen ja –mahl, muna omale sobival moel singi või juustuga. Mõnes kohas veel pannkoogid meega või croissaint/toast. Igati sobilik mulle.

Järgmisel hommikul lõhkus Mathilde pahasti oma jala vastu basseini serva. Side tuli peale panna, mis aga ei takistanud teda ujumast. Hotell oli küll kallivõitu, kuid teiseks ööks me sinna jääda ei saanud, kuna kõik tarekesed olid välja müüdud. See oli ka üks kord kahest, kus me hotellikohta ei saanud. Korduvalt avastasin end mõttelt, et kas tõesti lärm linnugripi ümber, Java saare vulkaani aktiviseerumine või hiljutine maavärin 6000 ohvriga Javal on turistid sellest kenast paigast eemale peletanud. Sest turismi kõrghooajal, juuli-august, olid enamus hotellid pooltühjad, samamoodi restoranid. Hotellides pakuti küsimata hinnaalandust kuni 25%.

Järgmised kaks päeva elasime veidi maad edasi Aneka Baguse hotellis (400 000Rp öö). Tšillisime niisama ringi ja leppisime Ahtoga sukeldumised järgmiseks hommikuks Pulau Menjangani saare korallrahule (70 USD 2 sukeldumist koos varustuse ja divemasteriga + lõunasöök). Hommikul kell 4 oli uni läinud ja pärast 6 koos päikesetõusuga ajasin end väga raskelt voodist välja (ei salli hommikvõimlemist ja varajast ärkamist) ning tegin mõned harjutused. Tõusev päike muutis aga hotelli aias olevad igat värvi õied uskumatult kenaks ning sain väga ilusaid fotosid teha nii aias kui ka rannas.

Kell 9 viidi meid siis sadamasse, kust sõitsime paadiga Menjangani saarele. Meiega autos oli veel auväärt Hollandi vanapaar, kes olid otsustanud samas snorgeldada. Mul on olnud siiani väga hea arvamus Hollandlastest, kuid seoses hiljutise suursaadiku jamaga Tallinnas ja selle reisi kildudega, on see kahjuks veidi langenud. Hollandlasi on Balil ilmselt kõige rohkem turistide seas, kuna siiski alles hiljuti (1949) sai Indoneesia iseseisvaks Hollandlaste võimu alt. Niisiis küsis palju reisinud vanapaar süütult, et kas Eesti on nüüd iseseisev riik! Euroopa Liidu liikmetest ei tea nad suurt midagi. Sõitsime mööda täisrelvastuses sõduritest, kes maanteel rännakut sooritasid. Püüdsin neid pildistada, kuid Hollandi härra oli sellest ülimalt häiritud vihjates režiimile ja võimalikele probleemidele  ja palus, et ma seda jamade vältimiseks ei teeks. Tal oli tõsi taga!

Menjangani saare korallrahn algab kohe rannast ja sukeldutakse praktiliselt rannalt. Järsk sein langeb ~40m peale. Minu silmade jaoks oli see võrratu vaatepilt- kogu Nemo filmi kalad olid esindatud oma kirevate rüüdega, korallid olid võimsad ja värvilised. Tegime kaks sukeldumist tunnise vahega 24m ja 20m peale. Vahepeal jalutasime saarel ja imetlesime 4 budistlikku templit. Laps sulistas terve päeva soojas basseinis, isegi katkine jalg ei seganud, side lendas kus see ja teine. Merre musta liiva ja kivide peale ta siiski väga ei soovinud minna, lisaks olid seal ka väga suured lained. Õhtul broneerisime ka väikese jalgsimatka rahvuspargi džunglis. Koos giidiga 3h maksis erakordset palju -360 000Rp täiskasvanu ja 100 000Rp laps. Kuna reis oli veel suhteliselt algusjärgus, siis selle üle kaua ei juurelnud. Hommikul 7.15 läksimegi matkajuhi Jo-Jo saatel parki kammima. Tiirutasime üles-alla, läbi tihnikute ja Mathilde näitas üles erakordset vastupidavust ja valutaluvust oma katkise jalaga, käies kogu tee omal jalal, kuigi haav oli just sandaali rihma all. Lõpetasime matka ühes järjekordses templis mäe tipus, millest laskudes meile sõbralikud inimesed oma andidega vastu rühkisid. Templis oli väga palju ahve, kes paiknevad usu järgi jumalatest järgmisel tasemel ja seetõttu väga austatud, kuigi nad palju ahvitempe teevad. Jo- Jo teadis rääkida, et Indoneesias tuleb armeesse teenima pääsemiseks maksta 5,5 mlj Rp, mis on enamusele ülejõu käiv summa. Armees teeninud mees saab aga riigilt vanaduspensioni ja samuti muutub töökoha leidmine lihtsamaks.

Pärast suplust sõitsime edasi põhjarannikul Lovina poole ja võtsime esimese ettejuhtuva hotelli Lovina Beach Cottage (300 000Rp). Tegime proovisõidu ka kohaliku ime Bemoga, mis on imepisike mikrobussi moodi asjandus, mootorratta mootoriga ning sees istudes on pea laes.

Järgmisel hommikul ärkasime kõik enne päikesetõusu ja kella 6.00 sõitsime Bali lahele delfiine vaatama. Sõideti seal kitsaste paatidega, kus inimesed istuvad ükshaaval üksteise taga ning paadikest toetavad kahel pool bambusest ujukid ja liikumapanevaks jõuks on pisike mootor. Delfiine oli tõepoolest palju ja pilt oli põnev, kuid pikapeale muutus asi koomiliseks. Nimelt oli delfiine vaatama sõitnud ~30 paadikest ja kui keegi kuskil jälle delfiiniparve nägi, siis kogu „laevastik” tormas neile järgi, mis jättis veidi jahi mulje.

Kell 8 hommikusöök ja kell 9 juba uuesti sukelduma. Lovina korallrahn on samuti ranna lähedal. Nemo ehk Clownfish on erakordselt kaunis oma roosa meriroosi sees, sain neid isegi käega puudutada, kuna nad on väga uudishimulikud. Lahe oli jälgida, kuidas nad teisi, endast tunduvalt suuremaid kalu oma elukohast minema puksisid. Tegime tunni pärast samas ka teise sukeldumise, mida Kirsten Mathildega kaldalt jälgisid. Nad olid tulnud meiega koos snorgeldama, kuid Kirsten hakkas suurte lainete tõttu „kalu toitma” ja nii see neil lõppeski.

Mulle meeldivad väga mereannid ja kui ma kuskil ookeanide ääres olen reisinud, siis eelistan alati reisi lõpuni mereande lihale. Bali on selle poolest samuti paradiis, et korralik ja maitsev mereanni ports maksab ~25 000- 50 000Rp ja naudi täiega. Kirsten pani tähele veel sellist nüanssi, et saare põhjarannikul kasutatakse toitude ja salatite valmistamiseks mingit spetsiifilist maitseainet või õlisorti, mis tema (ja lapse) jaoks toidu ebameeldivaks muudab. Sanuris ja Kutas ja kohtades, kus valged inimesed hotelle juhivad, seda maitset ei esine. Ühes kohas astusin ka ise ämbrisse, kus kuningkrevette praeti petrooliumi kohal ja tulemus oli tappev…

Kes on reisinud ekvaatorilähedastel laiuskraadidel, see teab, et kohalikud kipuvad olema liialt pealetükkivad oma kauba pakkumisel. Bali  pisike eripära on see, et tänaval käies on küll palju taksoteenuseid pakkujaid nii mootorrataste, bemode kui ka päris autode näol, kuid üsna sageli kuuled küsimust: ”Sir, what can I do for you?” See tähendab seda, et kui sa tahad hotelli, sukelduda/snorgeldada, delfiine vaadata, matkata, vulkaani otsa ronida vms, siis nad tõepoolest hakkavad seda kohe organiseerima ning juurdehindlused on marginaalsed. Saar on lihtsalt nii väike.

Järgmisel hommikul söögilauas jutustas üks 67 a Hollandi vanahärra oma kiindumusest Indoneesia, eriti Bali vastu. 1974 a saadeti ta Shelli poolt 5 a Jakartasse töötajaid värbama. See oli tema sõnade kohaselt elu tipphetk, mille moodustasid suur maja, mida hooldasid 5 teenijat koos autojuhiga ning lennukites reisis ta ainult Business Class`is. Nüüd, pensionil olles, puhkavad nad abikaasaga igal aastal Balil paar kuud…

Meie sõitsime Lovinast edasi ja keerasime Singarajast sisemaale Baturi mäe alla. Sõit oli vahva, kuna tee hakkas väga käänuliselt kohe tõusma ja tunnikese pärast olime juba üle kilomeetri kõrgemal ning peatusime suurima hotelli ees Baturi järve ääres Toya Bungkah külas, kuhu ka toad võtsime (muuhulgas olgu öeldud, et hinnakirjas 80 USD tuba anti meile 33 USD-ga ja see oli suur nagu tantsusaal kolme ilmakaarde vaatega). Sõitsime külas veidi ringi ning otsisime bensiini autole. Penelokani külas saimegi lõpuks mingi remondimehe garaažis kümne liitri bensiiniga kaubale. Minu hämming oli suur, kui ma avastasin, et meid taheti petta 2 liitriga. Siis läksime samas linnas puuvilju ostma ja ka seal taheti meid haneks tõmmata. Kõigepealt vana hea nõuka aegne kaalutrikk ehk siis kaalutakse kergemate pommidega, mida ostja ei näe. Selle tabasin ära, ja müüja lisas minu nõudmisel kotti mõned viljad lisaks. Enne maksmist takseerisin veelkord koti sisemust ja ennäe „passioni” viljade kõrvale olid tekkinud poole odavamad mandariinid. See oli ka ainuke koht kogu Balil, kus kauplejad meid tüssata soovisid. Kohalik suur atraktsioon Baturi otsa ronimise kõrval on kuumaveeallikad. Maa seest tuleb 40 kraadine vesi ja see on suunatud ühe hotelli helesinistest kahhelkiviest basseini. Sinna pilet maksab 5 USD. Edasi voolab soe vesi järve. Jalutasime järve äärde ja nägime kuumaveeallikate viimast osa enne jõkke suubumist. Seal istusid (kohalikud) naised-lapsed, vanamehed kõik sõbralikult ~30 cm sügavuses vees. Kes pesi rindkere, kes sügas midagi aluspükstes, kes pesi pead või hambaid ja üks pesi oma ihupesu seebiga. Selline vaatepilt.

Edasi ostsime Ahtoga järgmiseks ööks giidi Baturi mäe otsa ronimiseks. Tõelise müügimehena näitas ta lisaks ilusatele vaadetele pilte hukkunud turistist, kes giiditeenuseid polnud ostnud. See oli 4 a eest kuskilt kukkunud ja hukkunud keskealine naisterahvas. Jutt meenutas vägagi nõuka aegseid hirmulugusid ajateenistusse astujatele, et mis juhtub Afganistanis, kui nõukogude sõdur peaks vangi langema.

Kogu maa-ala oma külade, järve ja Baturi mäega asub omakorda kraatri sees, mille läbimõõt on 14 km. Seega Baturi kraater on teise suure kraatri sees. Öösel oli kehva uni, kuna valitses väike ärevus sissemagamise kartuse ees. Kell 4 öösel alustasime mäkketõusu, et päikestõusu tipust tervitada. Mäkketõus oli küll järsk, kuid suhteliselt kerge ja lühike ning olime juba veidi peale poolt kuut esimestena tipus, 1717m kõrgusel. Alt oli näha ka teiste mäkkeronijate lambikesi ülespoole liikumas. Peagi jõudsid kümmekond Hollandi turisti tippu ning üks neiu üllatas taas oma lihtsameelsusega. Saades teada, et meie oleme Eestist teatas ta, et ahhaa „Estonia is very poor country!”. Minu küsimuse peale, et kas: „Very poor country or people?” vastas ta :„People”. No mis sa kostad selle peale. Päikesetõus oli kehva, kuna olid pilved, kraater ise seestpoolt oli aga võimas, 75-80 kraadine sein langes sadakond meetrit allapoole, mõnes kohas oli näha aurupilvekesi mäe seest väljumas, mis tuletas meelde, et kraater on siiski aktiivne ja purskas viimati 1994 aastal. Turistidele demonstreeritakse ka kanamuna keetmist kuumaveeallikas, mis 10 minutiga söödavaks keeb.

Alla jõudsime kella 8 paiku ning pärast hommikusööki lahkusime kiiresti külast. Sõitsime Banglist otse saare idarannikule Tulambeni, kus meie eesmärgiks oli laevavrakk Liberty vee all üle kaeda. Teekond oli väga põnev ja käänuline oma tõusude-langustega ning kenade vaadetega riisiterrassidele. Tulambeni jõudes võtsime Lonely Planety soovitusel sakslaste poolt juhitud hotelli Tauch terminal toa 45 USD eest. Sukeldumist pakutakse igas hotellis, kuid hinnad kõiguvad 40-60 USD vahel. Järgmisel hommikul tegime esimese sukeldumise Liberty vrakile kell 8.

See on II maailmasõja ajal 1942 a jaapanlaste poolt torpedeeritud 100 meetrine ameeriklaste kaubalaev, mis kuni 1963 aastani kaldal vedeles. Siis aga Gunung Agungi vulkaanipurske tõttu kaheks murdus ja vee alla vajus. Praegu on tema osad 15-30m sügavuses ja korallidega tugevasti kaetud. Sinna sukeldutakse otse rannast ja jällegi oli minu jaoks pilt võimas ja samal ajal ka erakordselt kaunis oma värviliste korallide ja kaladega. Sukeldujaid oli 15-20 ringis. Avastasime end järsku 27m sügavusel, kuigi oma oskustega tohiks max 18m peale minna. Kahe sukeldumise vahelise pausi ajal sain „divemasterilt” teada, et too töötab oma sugulase juures ja teenib kõigest 600 000Rp kuus, Tauchis teeniks ta sama tööga miljoni. Au ja kohalikud traditsioonid aga ei luba töökohta vahetada. Teise sukeldumise tegime samuti rannalt ja kohe algatuseks nägime väikest musttähn haid madalas vöösügavusel vees ujumas. Samas oli ka lennukivrakk, ilmselt II maailmasõja jäänuk. Nägime veel mingit väga suurt kala, moreeni ja väga palju muid värvilisi kalu ja muidugi minu lemmikuid- Clownfishe. Tegin palju pilte ning olin samal ajal väga hädas maskiga, mis seekord pidevalt vett sisse laskis. Kirsten snorgeldas samas ja nägi ka veepinnalt väga palju ilusaid kalu, laps see eest oli täna kuival ja ravis jalga, mis ei taha kuidagi paraneda tänu aktiivsele tegutsemisele. Pärast kerget lõunat sõitsime minema ja suundusime jällegi sisemaale, Ubudi poole. Ilm kiskus vihmale ja ülejäänud päeval sadaski sisemaal pidevalt peenikest seenevihma.Vahepeal tekkis ka mõte raftingut teha, kuid mägedes ringi sõites nägime jõgede asemel vaid peeneid niresid ja kuna Bali tippe igilumi ei kaunista, siis ilmselt on raftingu hooaeg siiski oktoobrist märtsini, kui saarel valitseb vihmaperiood. Kutas olidki kõik raftingu pakkumised 50% allahindlusega.

Ubudis võtsime esimese ettejuhtuva majakestega hotelli Sama`s Cottages150 000Rp eest, mis asus tõelises džunglis. Ubud on kirjade järgi käsitöömeistrite piirkond. Eriti hästi nikerdavad nad puidust maske ja kujukesi ning hõbedasepad meisterdavad tõelisi meistriteoseid. Õhtul lonkisimegi linnas ringi ja viisime end kurssi, mida järgmisel päeval osta tasub. Hommikul serveeriti meile hommikusöök verandale, peale mida suundusime raskele missioonile- shoppingule. Juba 2 tunniga saime tööga hakkama ning asutasime end linnast lahkuma. Enne aga külastasime üht ilusat templit, mille asukateks loendamatu hulk ahve. Pildistasimegi rohkem neid nende keskkonnas. Hoiatussilt ütles, et ahvi eest ei tasu banaane peita ei tasku ega kotti, kuna nad leiavad selle nagunii üles. Nägime ka ise pilti, kus ahv turistile turja hüppas ja banaane nõudis seni kuni need kätte sai. Kui aga janu tekkis, ega siis ärahellitatud ahv ei viitsi 100 m kaugusele vee äärde minna, kiskus aga Kirstenilt veepudeli käest, eemaldas kergelt korgi ja kummutas sisu oma täitmatusse kõhtu.

Edasi sõitsime Sanuri ehk siis saare kagu osasse väga ilusasse rannarajooni. Teel peatusime korraks Celuki kandis loomaaia ees, kuid seal olid ainukesed vaatamisväärsused Tallinnast tulnule tiigrid ja emalõvi ning kuna Mathilde magas magusasti, siis otsustasime edasi sõita (pilet 96 000Rp). Sõitsime jupi maad kiirteel, mis oli 2 rida mõlemas suunas ja ainuke vahe tavalise maanteega on see, et motikad saavad rohkem laiutada. Kihutasime lausa 70 km/h. Võtsime toa väga mugavas hotellis Peneeda View kahe basseini ja rannaribaga 65 USD eest. Jäime sellesse hotelli kolmeks päevaks, kuna vahepeal Kutas käies leidsime, et ei soovi veel kärarikkasse „urban” ellu sukelduda.

Hommikusöök serveeriti meile rannas, mis hommikul enne kella 8 mõõna ajal pakkus huvitavat vaatepilti. ~150m kaugusel rannast oli korallriff, mille vastu paiskudes suured ookeanilained oma jõu kaotasid. Mõõna ajal jäi riffist rannani moodustunud abajasse vett kõigest rinnuni ning seal seisid kohalikud kalamehed päikesetõusust saadik ja püüdsid väikeste gruppidena pikkade ritvadega kalu. Saaki nad vist eriti ei saanud, kuna välja tulles oli neil kaelas näha vaid väikesemõõdulised korvid, kuhu suured kalad ega palju kalu polekski mahtunud. Tõus kergitas veetaset kuni 1,5m. Käisime Ahtoga vahepeal Kutas viimaseks 2 ööks hotelli broneerimas. Tänaval käies pakuti kõiksugu träni, ka lõbutüdrukuid käigu pealt. Uhkemad hotellid rannal maksid kaugelt üle 100 USD, kuid samuti koheselt 25% alla pakuti. (veelkord- kes soovib „budget” tüüpi öömaja, siis saab selle vabalt 50 000Rp eest).

Sõitsime Bukit Badungi poolsaarele ja kaesime selle idarannikut Nusa Dua Beachi. See oli täis kaatreid ja mootorpaate, mere kohal hõljumas „paraglider`d” ja „flying fish`d”. Elu oli tunduvalt aktiivsem, kuid samavõrra ka lärmakam kui Sanuris. Teel tagasi uurisime veel sukeldumisvõimalusi, kuid Lembongani saare juures 2 sukeldumist maksis ka allahindlusega 120USD ja ma pidasin seda liiga kalliks. Seda enam, et seal on vaatamisväärsusteks samasugused korallid nagu mujal. Tagasi sõites tegime kiirteel kiirusrekordi oma Kijangil- 80 km/h! Õhtul võtsin kokku tahtejõu ja jooksin mööda randa kiviparketil oma kolmveerand tundi, mis oli teadagi raske pärast lugematuid Bintange. Vaikne ja kena õhtusöök ning raske uni konditsioneeri sugereeriva sahina saatel.

Kuna magama lähed pimeduse tõttu 10 paiku, siis 5 paiku uni läinud ja pärast päikesetõusu 6.20 sain järgmisel hommikul tunnikese raamatut lugeda. Nendel hetkedel tunned tõelise puhkuse võlu. Sanuris, nagu teisteski mereäärsetes kohtades, on õhus lendlemas igas suuruses ja igasuguste kujudega tuulelohesid, mida hoiab õhus merelt pidevalt puhuv briis. Osad tuulelohed on 5-7m läbimõõduga lahmakad, teistel aga kuni 30m pikkused kangad sabadena tuules lehvimas.

17.07 pärast kosutavat suplust ja Kirsteni tavapärast pikka jalutuskäiku sõitsime oma viimasesse ööbimiskohta Kutas, mis asus Masa Inn ja Fat Yogise vahel. Tuba 220 000Rp ja igati OK. Pärast einet jalutasime paarisaja meetri kaugusele randa, mida kattis puhas valge liiv ja mida uhtusid meeletult kõrged lained. Kogu rand oli täis surfajaid- näha võis nii kõvasid tegijaid, kes kõiksugu trikke demonstreerisid kui ka täielikke algajaid, kes siis koos õpetajaga või iseseisvalt laualt püsti proovisid saada. Igatahes tekitas see soovi ka ise lainelaud ära proovida. Rannas oli küll palju tränipakkujaid, kuid nad olid leebed ja jätsid sind kiiresti rahule, kui sa ostuhuvi üles ei näidanud. Vesi näitas küll 28 kraadi, kuid tundus lausa jahedana, Mathildel oli lõbu laialt. Õhtul, peale meeldivat õhtusööki jalutasime Kuta ostutänaval, kust leidsime Matahari nimelise kaubamaja ning kogu suveniiridena pakutav seninähtud kaup oli seal esindatud. Küll poole kallimate hindadega, aga oli siiski olemas.

Eelviimasel hommikul suundusime mööda randa Waterbom Parki poole. Teel sinna nägime kohalikke kooliõpilasi vormiriietuses marsisammu ja rivipöördeid harjutamas. Samuti au andmist käe tõstmisega kõrva äärde. Kangesti tulid pioneeriaastad meelde. Kella 10 paiku jõudsime niisiis veeparki, mille pilet maksis 21 USD (laps 11USD). Kellegi poolt pihku pistetud flyeriga saime veel 15% hinnast alla. Hea süsteem on seal seegi, et külastaja saab oma sularaha deposiiti panna ja käe ümber oleva triipkoodiga saab söökide ja lockerite eest maksta. Park oli tõeliselt vägev oma torude ja kukkumistega. Muljele andis kaalu ka troopiline mets, kuhu park oli rajatud. Väljusime sealt alles kella viie paiku. Soovitan soojalt. Koju lonkides nägime ühes minimarketis müüja ees klaasi all Eesti 10 kroonist rahatähte, mis meile lähenevat kojusõitu eriti teravalt meelde tuletas.

Viimased tunnid Kutas otsustasin lainelauda proovida ja lunastasin 50 000Rp eest õpetaja koos lauaga tunniks. Pärast lühikest trenni kuival maal proovisimegi kohe lainetes ja aeg lendas kiiresti. Pean kurvastusega nentima, et tunni ajaga ma seda selgeks ei saanud. Oli küll üks pikem liug ja mõned korrad püsti seismist, kuid hing jäi kripeldama ja järgmist võimalust ootama.

Tagasi lendasime läbi Singapuri, kus meil 6 tundi aega oli. Soovisime linna kaeda ja selleks oli fantastiline  võimalus. Nimelt katsetab üks firma, kui palju on reisijate seas huvilisi linnaga tutvuda ja seetõttu on käima pandud lennujaamast Suntec Citysse ja tagasi tasuta Shuttle bussid. Kuna Singapuris oli käimas parajasti toidufestival, siis saime ka tasuta suured krabiportsud ühes söögikohas. Samas toimus ka põnev tantsufestival, mida me süües nautisime. Kaesime veel mõneks minutiks giidi sõnul maailma suurima purskkaevu lasershowd ja kiirustasimegi tagasi bussi. Tagasiteel palus giid, et me levitaksime tasuta shuttle bussi teenuse infot oma tuttavate seas. Selle aasta oktoobris otsustatakse, kas teenus jäetakse või mitte.

Kokkuvõtteks mõned soovitused inimestele, kes reisisihina Balit kaaluvad:

• Kui Sa otsid seiklusi ja uusi tutvusi, kui Sulle meeldib urban life ja ööelu, surfamine, shoppamine ja Sa ei taha/ei saa palju raha elamiseks kulutada, siis ära lahku Kutast
• Kui Sa otsid uusi paiku ja erinevaid mentaliteete, siis rendi endale auto ja sõida saarele ring peale. Kindlasti Sa ei kahetse.
• Kui Sul on võimalused Bali saarele sõiduks, siis tee seda kindlasti J

Kenad kohad siin päikese all aastal 2006.

Tallinnas 23.07.2006

Alar Nigul

• bali
• Baturi järv
• Bukit Padung poolsaar
• Clownfish
• Denpasar
• Kuta
• Lovina
• Menjangani saarele
• Nemo
• Nusa Dua Beach
• Sanur
• Taman Wisata tempel
• Toya Bunkah küla
• Tulambeni
• Ubud
• waterbom park