REISIKIRI: Myrtose maagia
Kõik algas sellest, et otsustasin tol autosõidupäeval peatuda kõrgel mereäärsel vaateplatvormil ning vaadata, milline nägu tema lubatud paljudest on täna Myrtos Beachil.
See rand, mis pole mitte ainult Kefaloniá saare ja Kreeka, vaid ka kogu Euroopa kauneimate hulka arvatav, on kuulus oma rikkaliku värvidemängu ja mitmekesise iseloomu poolest. Muutes oma värve vastavalt ilmale ja alludes looduse stiihia rütmidele, omandab see lahesopp kõige kaunimad toonid just peale tugevaid torme. Siis on tuul ning hoovused möllanud veealuste kiviklibu ning suuremate ja väiksemate kivide kooslustega, neid omatahtsi liigutanud ning paigutanud nii, et Looja tahe neist kõige kaunimad kunstiteosed kujundada saanud. Siis võib meri olla mustjassinisest heleroheliseni ning kõik muud sinise varjundid sinna vahele.
Mitmel saareekskursioonil, kui buss fotopeatuseks selle imetabase ranna kohal vaateplatvormil peatus, meri just nii mitmekesine oligi – rikkalik lainete tants, kus valged vahutordid oma mõlluga rannajoont õnnistasid, sinna juurde.
Kui kolleegiga kord saart uudistades ringi sõitsime, otsustasime ka seda randa lähemalt vaadata ja vurasime vaateplatvormi lähedalt mööda käänulist teed päris alla, kalda juurde. Kui kogu seda mälusoppi talletunud maagiat lähedalt nägime, olime ühel meelel selles, kui petlikuks ja valesid tõlgendamisvõimalusi pakkuvaks võivad osutuda turismibrošüürid.
Kuigi tuntud Euroopa ühe kauneima rannana, on siiski oluline teada, et paiga kogu ilu avaneb vaid ülevalt – maanteeäärselt vaateplatvormilt –, kust kogu rand oma terviklikkuses näha on. Lummavaid vaateid pakub ka serpentiinina alla mere poole looklev tee, kus iga siledama koha peal tekib soov auto kinni pidada ja veel üks foto teha – iga laskuva meetriga näitab maagia end sel rajal erineva nurga alt ja loob üha uusi hingeülendavaid ilupilte.
Ranna äärde jõudnuna veendusime aga, et tegemist on üsna tavalise lahesopiga, milletaolistega Kreeka rannajoont külluslikult õnnistatud on. Täheldasime, et mitte ükski inimene ei ujunud – see poleks võimalikki olnud, sest kahemeetrised lained, mis ähvardava mühinaga kaldajoonele lähenesid ja justkui vahuse seina moodustasid, pakkusid küll muljetavaldavat vaatepilti, kuid mitte ujumisvõimalust. Ka kohaliku giidi sõnul olevat see rand ujumiseks harva sobilik.
Tol kaunil trippimise päeval aga, kui olin nõuks võtnud külastada nii paljusid kohti, kui päevavalge aeg vähegi mahutab ja maantee äärest alla merele oma tavapärast pilku heitsin, üllatusin tüünest rahust, millega avanev vaatepilt mind oma lummusesse haaras.
Sellist võimalust ei saa küll kasutamata jätta, mõtlesin rõõmsalt ja kujutlesin juba, kuidas hiljem kiidelda saan, et olen selles müstilises rannas ka suplusrõõme nautinud. Niisiis otsustasin koomale tõmmata oma kujuteldava päevakava, kuid mitte loobuda terendavast ujumispeatusest.
Siduri- ja piduripedaalil mängides ja ranna poole veeredes jätsin vahele oma tavapärased fotopeatused ja tunnustasin end sellise otsustavuse eest.
Alla jõudes võttis mind vastu pooltühi parkla ja vaid mõni üksik kaldal istuv inimene.
Võtsin vee äärde kaasa vaid rätiku ja väikese koti telefoni ning autovõtmega ning sukeldusin sinisesse siidjassametisesse soojusesse. Oli raske aru saada, kus lõpeb merepiir ning algab taevas, sest Looja oli kogu oma ilumeele koondanud vaid ühte värvitooni.
Ma ei ole eriline sinise värvi austaja ja mul ei ole peale mõne teksapaari siniseid riideesemeid, kuid selline sinitoonide küllus, mida sellel saarel kohanud olen, on avanud ligipääsu meelelisele vastuvõtuvõimele, mille värvispektrite mahutavusest mul aimugi polnud.
Kuigi ma teadsin, et see oli veepinnalt õhkuv veeaur, mis mere ja taeva värvid ühte kudus, oli see sulnis kooslus ometi nii mitmekihiline, et vees kümblemine lisas kogu naudingusse mingi uue, lausa füüsilise pehmusena tajutava dimensiooni. See neelas mind täielikult endasse, nii et oli tunne, et ma ei ujunud mitte märjas vees, vaid mõnulesin pehmetel patjadel.
Tundus, justkui oleksin osa sellest, mida nägin ja tajusin – ei olnud piiri minu, mere ja taeva vahel. Kogu see maagia ei olnud ometi kujutluse kujundatud, vaid reaalne kehaline kogemus, kus veepinnal hõljudes tundsingi end eriliselt hoituna ja turvaliselt ning lubasin endasse salvestuda kogu armastusel, mis läbi veestiihia peegelduse minuni kandus ja meid üheks liitis.
Üksnes mõte eesootavast plaane täis päevast sundis mind kaldale naasema.
Kuumadel kividel lebades laadisin endasse kogu äsjakogetud väe, mille nüüd enda omaks tegin. Olen Kefaloonias hakanud harrastama lebamist otse maapinnal – olgu siis liival või kividel –, ilma rätiku piirava puudutuseta, sest vaid nii tunnen end olevat täielikult ühenduses ja avatud Maaema sõnumitele. Ja peale sellist kosutavat lesimist lähen ju niikuinii alati ujuma ja saan üleliigse liiva maha uhtuda.
Kui olin auto juurde läinud ja riided vahetanud, et teele asuda, ei suutnud ma ometi lahkuda. “Miks ei oska ma leida rahu? Aga mul on võimalus see rahu siit endaga kaasa võtta. Kui lasen lahti plaanidest ja viibin hetkes, tuleb rahu minu sisse. Kõigepealt on vaja otsust ja usaldust – kui olen selles hetkes ja kohas, siis järelikult on mu vaimust juhitud keha mu siia toonud ja see ongi õigeim koht, kus olla. Ükskõik, kus ma olen, saan hoolitseda vaid praeguse momendi hea tunde eest,” olen hetke tunnetuse sel miljonivaatega parklaplatsil autos istudes oma päevikus sõnadesse püüdnud.
Kuigi näib, et ma justkui mõistan ennast, tegin sisimas endale ometi etteheiteid, et ühes kohas nii kaua “venitan,” eriti veel sellises, kus varemgi käinud olen. Samas olen ma korduvalt kogenud, et iga kord võib ühel ja samal paigal olla erinev ilme ja seega su jaoks erinev sõnum – vastavalt su enda meeleseisundile ja käsilolevatele elusündmustele. Minnes üha uuesti tagasi mõnda kaunisse kohta, on su silmadel kui hingepeeglil võime tuua sinuni üks hoopis teine lugu.
Aga tuletasin endale meelde, et “olen alati õigel ajal, õiges kohas, tegemas õiget asja.”
Kas tuli rahu mu hinge sellest teadmisest või lubasin mõtteprotsessi peatudes taastuda oma ühendusel äsjakogetud meretüünusega – igatahes leppimine mu hinge saabus.
Peagi panin tähele, et päike oli välja tulnud ning värve juurde tuues löönud lahku mere ja taeva piiri. Kuigi udu oli hajudes viinud kaasa osa maagiast, ei suutnud seda minu meeltest pühkida isegi mind aeg-ajalt kummitavad mõtted. Olin äsjase rahu juba endasse laadinud ning taipasin, et ma ei pea kaasa minema peas ketrava jutuvadaga, sest mõtted tulevad ja lähevad, kuid maagia juurde saan ma alati tagasi pöörduda.
Märkasin ühtäkki, et rand oli autodest ummistunud ning seltskonnad tulid ja läksid. Mina aga istusin ikka oma Myrtose mullis ja mul ei olnud enam ajast kahju. Olin teinud pika sammu iseendale lähemale ja mõistsin, et just tänu sellele, et lähen läbi kogemusest, mis meeldivana ei näi, saab tulla järgmine, mis otsekui võluväel kõik paika loksutab, pusletükid kokku asetab ning sisemise rahu kõige ootamatumal kombel hinge toob.
Rannale veel viimast pilku heites panin tähele, et see on üks väheseid randu sel käänulise rannajoonega saarel, kus avarat vaadet ei varjuta vastaskallas ega mõni naabersaar. Küllap on seegi üks Myrtose eripärast ja ainulaadsusest.
Tundsin, et lõpmatusse suunduv silmapiir loob seletamatu avaruse ka minu sees ning toob teadmise, et kõigel siin ilmas on oma põhjus, koht ja aeg. Seda taibates saan hingeosakesi mahajätmata Myrtosega selleks korraks hüvasti jätta ja oma avastusretke jätkata.
Vivika
