Reisile raamatuga
Tõepoolest, tuleb nentida, et eestlased armastavad reisida ja armastavad avaldada ka reisiraamatuid. Iseasi, kui palju neid loetakse. Siin avaldub üks üldisem tendents, mis vääriks omaette käsitlemist, pealegi ei puuduta see üksnes reisikirjandust. Tundub, et lugemise ja kirjutamise vahekord on viimasel ajal paigast nihkunud: peaaegu kõik tahavad kirjutada, millest annavad tunnistust uued meediumid nagu blogid, kommentaariumid jne, aga vähesed tahavad lugeda. Kuigi, raamatuid ja teiste hulgas reisiraamatuidki vähemalt ostetakse, sest vahel juhtuvad need raamatupoodide müügiedetabelite tippu, elulooraamatute kõrvale.
Tõsi küll, müügitipust leiab hulgaliselt ka kokandus- ja aiandusraamatuid või „kuidas elada” tüüpi „õppekirjandust” (aga seda laadi literatuur ei peaks ju ometi kirjanduse aastaülevaates omaette loengut pälvima) ning nn popkirjanduse menukeid (rahvusvahelistest Dan Brown, Stieg Larsson, meilt Mihkel Raud, Andrus Kivirähk). Kui tuua mõni konkreetne näide, siis on Ene Timmuski „Minu Kanada” märtsikuu Apollo raamatumüügi edetabelis sees ning Justin Petrone „Minu Eesti” hoiab 2009. aasta Apollo müügiedetabelis 14. kohta (esikohal on ootuspäraselt Urmas Oti elulooraamat). Vahest peaks ka memuaristika järgmisel korral kirjanduse aastaülevaadete seas eraldi kaalumist pälvima, nii elulooraamatud kui mälestusteosed, sest tundub, et turg on nende teoste vastuvõtuks veelgi enam valmis kui reisikirjanduse puhul. Reisiraamatu ülesanne on lihtsalt öeldes tuua lähemale tundmata maid ja vahendada erakordseid seiklusi, õpetada lugejatele midagi, mida niisama lihtsalt ei saa kogeda.
See nii-öelda tugitoolirändajat abistav funktsioon on ehk üks olulisemaid, mille pärast reisiraamatu lugemist üldse kaaluda. Reisiraamatu võib ka utilitaarsematel kaalutlustel kätte võtta, eeskätt siis reisiinformatsiooniks ehk tegelikuks teejuhiks, kui endal seisab ees minek maanurka, millest raamatus juttu. Selleks sobivad küll ennekõike teatmelisemate sugemetega tarberaamatud, mida annavad välja paljud ekstra sellele keskendunud kirjastused, alates Baedekerist kuni Lonely Planeti ja teisteni. Reisikirjandust võib kasutada ka elamuste saamiseks tagantjärele, armsaks saanud maanurkade uuesti mõttes ülekülastamiseks – et kuidas seal nüüd elatakse, et vaat, kuis mina noorpõlves … Või ka lihtsalt maailmapildi avardamiseks, et milliseid tähelepanekuid üks või teine autor on samas maailmanurgas teinud. Siia kuuluvad eripärase kimbuna ka võõramaalaste sissevaated Eesti elusse. Ajaloolise tagasivaatena tuleb rõhutada pikka aega eestikeelse reisikirjanduse keskteljeks olnud mitmekümneaastase ilmumisstaažiga raamatusarja „Maailm ja mõnda”. Kuigi see sisaldas suure osana küll tõlkekirjandust, on tegu vaieldamatu reisikirjanduse klassikaga eestlase raamaturiiulil. Nõukogude ajal oli see kindlasti ka toimumata jääma pidanud reiside aseaineks.
Laias laastus joonistub ilmuva reisikirjanduse klassifitseerimiseks välja kaks äärmust: telje ühes otsas paikneb teatmekirjanduslik reisijuht, teises servas ilukirjanduslikult külluslikud süžeed võõraste maade ainetel. Ja siit hakkab tegelikult hargnema üks õige põnev paradigma: kuidas tuntakse teist? Kuidas suhestatakse ennast sellega? Kui sügavalt osatakse üht või teist kultuurilist eripära näha ja austada? Sellest kriteeriumist lähtudes võib tegelikult saada ka hindajale nagu mina siin täna või kriitikule hea „kirves” – kui kirjanik oskab ikka näha midagi rohkemat kui lugeja, siis on ta tekst, mis võõrast maad ja kultuuri puudutab, lugemist väärt. See on oluline, kuid siiski vaid asja üks pool. Teine ja niisama tähtis (ja lausa labane asi kriteeriumina üles seada) on raamatu autori puhul see, kas ta oskab kirjutada. See on siis teine „kirves”. Ja selliste lihtsate hellebardide vahelt astuvadki üle väärtkirjanduse lossi lävepaku mõned reisiraamatud. Neil, mis ilmuvad, on vähemalt see võimalus. Aastal 2009 ilmusid järgmised eestikeelsed reisiraamatud.1
- Eha Fjodorov ja Kati Murutar, „Egiptuse eha”, Elmatar.
- Aime Hansen, „Jaipur-Delhi-Himaalaja. Reisikohvrist leitud lood”, Varrak.
- Erik Holm, „Rännud Lõunaristi alt”, Kadmirell.
- Kaia-Kaire Hunt, „Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt”, Petrone Print.
- Airi Ilisson-Cruz, „Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu”, Petrone Print.
- Kristjan Jansen ja Mele Pesti, „Mate ja miljon mahla”, Autorite kirjastus.
- Indrek Jääts, „Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani”, Pegasus.
- Liis Kängsepp, „Mina, vandersell. LõunaAmeerika päevik”, Pegasus.
- Uno Laur, „Tuulepealne meri”, Olion.
- Aleksander Maastik, „Otsija lugu”, Elmatar.
- Mathura, „Guatemala, maa hing”, Allikaäärne.
- Kaspar Noor, „Musta kulla needus. Tanel Talve ja Motoreporteri seiklused Kaspia ja Musta mere ääres”, Fookus.
- Tarvo Nõmm, „Minu Island. Tule ja jää sümfoonia”, Petrone Print.
- Justin Petrone, „Minu Eesti. Kas lubate elada?”, 1. osa, Petrone Print.
- Kristiina Praakli, „Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem”, Petrone Print.
- Olev Remsu, „Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok”, Go Reisiraamat.
- Berit Renser ja Terje Toomistu, „Seitse maailma. Reisiromaan”, Petrone Print
- Kaja Saksakulm Tampere, „Minu Soome. Üksinda omade seas”, Petrone Print.
- Roy Strider, „Minu Mongoolia. Raamat armastusest”, Petrone Print.
- Lii Unt, „Illusioonimeistrid”, Menu.
- Peeter Vihma, „Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas”, Eesti Ekspress.
- Peeter Vähi, „Siiditeel”, Pilgrim.
- Jaan Väljaots, „Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda”, Petrone Print.
Nagu näha, on enamik kirjastajaid panustanud ühe-kahe raamatuga, kuna Petrone kirjastus ja tema raamatusari „Minu…” on terve omaette maailm, Eesti reisikirjanduse moodne impeerium. Aga tõdegem siiski, et Petrone pole sugugi üksi, reisikirjandust annavad välja ka teised kirjastused. Siiski loob – massilise dominandina – Petrone Print mingi kammertooni või fooni. See on nagu metsas, kus üht liiki puud arvulise enamusega ka metsa meeleolu ja ökosüsteemi kujundavad.
Milline on Petrone „Minu …” sarja raamatute fooni loov stammsisu? Kui väga lihtsalt öelda, siis see on jutustus sellest, kuidas üks Eestimaa tüdruk tahab Eestist ära ja siis komistabki ta mingi mehe peale, kes ta teisele maale elama võtab. Sellest loost sünnib siis raamat. Tavaline äraminemise lugu, aga kui tahate – ka muinasjutt printsi leidmisest, üks veidike tuhkatriinulik rännak sombusest ja kitsukesest koduriigist Suurde Maailma. Mahajääjatele jääb vähemalt raamatki, kirjanduslik jälg. Rahustuseks, et kui kaotame ka ühe geeniliini, siis kultuurilises liinis jääb meile pärandikene. – Ma muidugi natuke utreerin, aga üldiselt peab see paika. Siin on ka üks tähelepanuväärne erand, kus hoopis mees tuleb naise juurde ja kolib siis hoopis Eestisse, Tartusse. See on Justin Petrone „Minu Eesti” – tegu on Epp Petrone enda abikaasa väga vaimukalt kirjutatud looga. See oli võib-olla pisut õel reisikirjanduse kammertooni kirjeldus.
Veel üks iseloomulik nüanss 2009. aasta reisikirjanduse puhul on see, et peaaegu igas reisikirjas on sees kohustuslik lause: siis helises mu Nokia ja läks lahti! „Ühel detsembriõhtul katkestas Ioni telefonikõne mu telekavaatamise. Ta küsis ilma pikema sissejuhatuseta, kas ma Indiasse tahan minna, ja mina vastasin pikemalt mõtlemata ning siiralt, et tahan küll.” (Indrek Jääts)
„Mõne kuu pärast kuulen Nokia-helinat, helistab Aigar ja küsib: „Kuule, mõtlesite te seda kõike ikka päris tõsiselt? Kui jah, siis peaks korra kokku saama ja mõned asjad paika panema”.” (Peeter Vähi)
„Mul on minekuga tuli takus. „Krister, kuule, Krister!” helistan heale tuttavale. „Sorry, aga mul on jälle midagi vaja. Mul on vaja Aasia pileteid.” (Kaia-Kaire Hunt) Nüüd mõned sõnad mõnest mõtteid tekitanud reisiraamatust eraldi, ehk astume siis üldiselt üksikule.
Peeter Vähi, „Siiditeel”
Üllatab esmaklassilise vormistusega, mis on sedavõrd klants – fotode kõrge kvaliteet, küljenduse ja vormistuse meistriklass, et esmapilgul on oht „üle kuumeneda”, võib tekkida tunne, et tegu on pelga kinkeraamatuga. Õnneks on see eksitus. Piisab, kui süüvida raamatusse, süüvida kirjutatud teksti, kust vaatab vastu ehe reisikiri. Teksti poolest on tegu klassikalisima reisikirjaga, kus on iga päeva kohta üles tähendatud kõik läbitud vahemaad, mõõdetud temperatuurid, kõrgusvahed jne. Lugejatele vahendatakse asetleidnud sekeldused piiridel, viisadega jne. Aga see on pelk raam – teksti „pilt”, mis lugemisel tekib, on siiski ka „värviline”, enamiku lugemiselamusest moodustab Aasia, Siiditee, inimesed ja kultuurid seal. Raamatust koorub veel palju enamat: koorub üks päris suur tükk teadmist Aasia, selle suurima ja tänapäeval kõige plahvatuslikuma maailmajao kohta. Muu hulgas saame siit teada, mida tähendab sõda tegelikult sellele mandrile – mida ja milleks, kelle huvides. Seejuures on see rahuarmastav raamat. Ja vormistuslikult vist küll eelmise aasta tippteos reisiraamatute seas, ei toimetamisele ega eriti küljendusele pole midagi ette heita. Kui liigagi sageli lükatakse raamatusse pildid lihtsalt suvalistesse kohtadesse n-ö viimase hetke illustratsioonideks ja need on ka heitliku kvaliteediga, siis siin on igal pildil oma visioonlik koht, ja viited piltidele on täpsed, ülesvõtted ise esmaklassilised. Suurim tugevus on siiski raamatu moraalsetes omadustes: see näitab halastamatult, milline on maailm tegelikult, milline on Aasia, kust leiab kõige verisemad maailmasõja rinded. Saame teada, millised on sealsed inimesed ja nende kultuur, nende püüdlused. Halastamatu aususega on osatud näha valgete inimeste võimalusi ja väljavaateid seal. Ning nalja saab ikka ka.
Olev Remsu, „Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok”
Tegu on raamatuga, millel õigupoolest on kaks autorit: tekst Olev Remsult ja pildid Tiit Pruulilt. Kahjuks on seekord aga nii, et üks tapab teise: tasakaal, mis Vähi raamatu puhul pildi ja sõna vahel oli vooruseks, on siin kiskunud kismaks. Seekord on vist küll niipidi, et Pruuli on tapnud Remsu. Raamatut on lugeda raske, kuna hiidsuured pildid lõhuvad rütmi. Seega on tekst vajunud tagaplaanile. Ja kogu reisist, mis iseenesest on ju seikluslik rännak läbi Venemaa, aga tegelikult lugejale ikkagi peaasjalikult tagasi sovetiaega, jääb fotoreportaaži mulje. Aga raamatut kõlbab sirvida ja vaadata kõigil sovetiaja tundjatel, eriti sovetigurmaanidel, kui selliseid olemas olema peaks.
Mathura, „Guatemala, maa hing”
See on üks väga isiklik raamat, kus rännak tehakse rohkem siseilma kui välisesse. Guatemala jääb siin ainult taustaks, kulissiks, mille põhjal kirjanik saab oma mõtisklustes edasi minna. Raamatu peategelane pole reisiraamatule tüüpiliselt seega mitte maastik ega võõras kultuur ega ka mitte seiklused teel, vaid kirjanik-mõtiskleja ise. Saame rohkem teada sellest, mida mees mõtleb, kui sellest, kus või miks ta midagi mõtleb. Köide sisaldab ka luulet, Mathura on tekstisse lisanud temaatilisi fragmente ning pärimuslugusid – üldiselt tuleb nõustuda EP Li arvustaja Mari Peegliga, kes nendib (EP L 27. XI 2009), et „Proosas on Mathura säilitanud luulelisuse … see raamat on just selline, et tasuks igale üksikule lausele tähelepanu pöörata”. Komponeerimisega on nähtud tugevasti vaeva, kuid nagu luuleraamatutega tihti juhtub, saame rohkem teada poeedi hingevaevadest kui loodusest. Seega on seda raamatut raske ka reisikirjanduse kontekstis hinnata. Siiski: garifunade ja KeskAmeerika huviliste-friikide jaoks on ka „lüürika aineses” (kui sellisest saaks kõnelda) palju äratuntavat ja mõnel puhul rikastavatki.
Peeter Vihma, „Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas”
Üsna lihtsa teostuse ja ülesehitusega raamat, mida võib lugeda ka ühe inimese eneseleidmise või silmade avanemise loona. Tähelepanuväärseim ja kõige õpetlikum selle raamatu puhul on, kuidas raamatu kasvades (s.t kui ennast teksti sisse lugeda) ühtlasi kirkalt esile tuleb, kuidas üks n-ö tänapäeva noor võib hakata asju hindama või mõistma: s.t et asjad maailmast on sageli keerulisemad (kui ta seni on teadnud) ja lihtsamad (kui ta seni on teadnud) – ja mõlemat korraga! Maailm on keerulisem ja lihtsam. See saab selgeks nii selle raamatu kirjutajale – aga kõige tähtsam, autor suudab selle selginemise tuua ka lugejateni. Nii võttes on Vihma raamat üks ehedamaid ja seetõttu põnevamaid tekste 2009. aasta reisikirjanduse seas. Kui Mathura läks Guatemalasse ennast enese seest üles otsima – õnnestus see tal siis rohkem või vähem –, aga ta jäi ikka sellekssamaks, siis siin pole autor enam endine ja ka korrastatud maailm ei ole enam päris see mis enne reisi, s.t enne vabatahtlikuna Keenias tööleasumist. Seetõttu on see eriti ilus, initsiatsioonikas raamat, mille eriliseks tugevuseks on autori võime lugeja endaga riitusele kaasa tõmmata. Kui me kõik saaksime maailmast aru, siis oleks maailm kindlasti parem paik. Vihma on lähtunud samasugusest, teinekord pooljuhuslikust maailma-avastamise tungist, mis on omane paljudele reisikirjandusse tulijatele, kuid tema raamat päädib teistsuguste järeldustega. Nimelt, et maailm ei pruugi olla selline, nagu ta varem on arvanud. Veelgi enam: maailm ei pruugi olla ka selline, nagu talle on õpetatud ja sisendatud. Maailm on keerulisem, huvitavam, mitmepalgelisem – kõike ei saa mõõta ainult ühe silmapaari kõrguselt.
Indrek Jääts, „Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani”
Tegu on kahe Aasias käigu päevikuvormis meenutustega. Seejuures ei ole etnoloogist autor liiga, s.t koormavalt täpne ei oma ülestähendustes ega muus, mida tal lugejale on pakkuda. Selles raamatus pole sügavat ega valusat „sisselõiget”, mida on vaja loetava äkk-kirjanduse puhul, seda pole ka autor etendanud ka pelga poosi mõttes, selle asemel on järjekindel (et mitte öelda tuim) kuupäevade ja sündmuste jada. Raamat on selles mõttes korralik, kuid edeneb nagu keskpärane malepartii, ilma eriliste ilu- ja hüüumärkideta. Raamat kõlbaks oma laadi poolest vahest kõige paremini omaaegse „Maailm ja mõnda” sarja sisse – kusagile keskmiste vahele, tähelepandamatult.
Aime Hansen, „Jaipur-Delhi-Himaalaja. Reisikohvrist leitud lood”
Tema raamat polegi õige reisikirjandus selle kitsas mõttes, pigem on meie käes novellikogu, mis peaks sellisena hoopis proosaülevaatemeistri vaatlusalasse kuuluma. Ka vormistus viitab samale, s.t belletristikale, mitte rännukirjandusele: raamatus pole pilte, pole kaarte, ei olegi õieti üldse mingit osutust autori reisi tegelikule toimumisele ruumis. Aineseks küll, jah, konkreetne kultuur – India, Kashmir ja muud ida kultuurid, mida autor vahendab meile ülima põnevuse ja kaasakiskuva sulega. Õigupoolest on niisiis tegu pigem aasta novelliauhinna väärilise tekstikogumikuga. Kuid aines on toonud ta reisikirjanduse vaatevälja. See reisiraamat on voolanud kaugele üle oma kitsa reisikirjanduse sängi, ujutades üle ka ilukirjanduse luhad. Aime Hanseni reisikohvrist leitud lood – selliste leidude üle võiks uhke olla mis tahes suurkirjanik. Neid võib võtta seiklusjuttudena või psühholoogiliste meeleolupiltidena või inimeste elu läbikomponeeritud kirjeldustena, mis ei lase parima novellistika kombel lugejat enne lahti, kui raamatu tagumine kaas sulgub. Ja märkamatult, salaja on autor olulised kultuurinüansid ja -paradigmad lugejatele selgeks teinud ja lähedale kirjutanud. Niisiis on Hanseni lood teiste reisiraamatute vahel nagu natuke liiga suureks kasvanud poiss väiksemate seas. Kaalukategooria on teine – ilusam, ilukirjanduslikum. Tuleb vist nõustuda nende tarkpeadega, kes arvavad, et raamatuid peaksid kirjutama kirjanikud. Ja käesoleva raamatuga annab Aime Hansen oma kirjanik-olemisest märku küll.
Berit Renser ja Terje Toomistu, „Seitse maailma. Reisiromaan”
Renser ja Toomistu on lugejatele kinkinud teksti, mis oleleb kusagil päriselu ja olematuse piiril, pilve ja maa vahel. Kus maal asjad aset leiavad, polegi esmaoluline (reisiraamatu puhul paradoksaalne olukord) – sest suure osa raamatu ajast ei puuduta jalad nagunii maad ja pea on pilves. Taotluslikku segadust lisab see, et autoreid on kaks. Kuigi raamat on määratletud romaaniks, õieti reisiromaaniks, siis päris romaaniks saab seda pidada vist küll ainult tingimisi. Ning ka reisiraamatute sekka saab „Seitse maailma” üsna tingimisi liigitada. Siin seigeldakse pilvedel, ratsutatakse roheliste kassidega, jalutatakse vikerkaartel, kuulatakse rääkivaid hingi jne, jne. Kogu raamat on seiklus (või peaks ütlema, et raamatuga näidatakse, et ka kogu elu võib olla seiklus?), ja see raamat õpetab, et tegelikult polegi oluline, kas seiklus on aset leidnud päriselt või mängult, kuigi reisikirjanduses peaks asi olema just vastupidi. Berk Vaher on arvanud koguni, et „vägevama katarsisega teoseid on eesti kirjanduses vähe” (Looming 2010, nr 3). Siiski tuleb narkokirjanduse austajate ringist väljaspool raamatu hindamisel nõustuda pigem Vahur Afanasjeviga, kes on vastupidisel seisukohal.
Roy Strider, „Minu Mongoolia. Raamat armastusest”
Tegu on armastusromaaniga, erootikahuvilistele peab aga kohe ütlema, et armastus on kahjuks platooniline. Aga pinget autor vaieldamatult hoida oskab, kui kirjeldab oma üleelamisi Mongoolia karmis looduses (eksimine mägedes, veepuudus jne) või üleelamisi seoses vastamata armastusega. Mõnel juhul võib pierrot’likule õhkamisele kaasagi tunda, et ei saa ega saa ta kätte tüdrukut, et päriseks temaga jääda. Ja kas põhjus on mehes või naises – ei teagi (aga ambivalentsus on armastusromaani puhul kindlasti ju vooruseks). Mongoolia avaneb seda traagilisemalt (et armastus kõik aeg kriibib), aga siiski mitte niivõrd, kui võiks. Hea sulejooksuga kirja pandud raamat sobib kerge ajaviiteromaanina lugemiseks päris hästi, reisiraamatuna vähem.
Kristjan Jansen ja Mele Pesti, „Mate ja miljon mahla”, autorite kirjastus.
Ajakirjanduslik taust (et mitte öelda taak) ei jäta nendel lehekülgedel kuidagi maha seda kirjutavat paari. Mõlemad on palju reisinud ja haritud pilguga vaatlejad. Ka Lõuna-Ameerika reis, mida raamatus kirjeldatakse, on ise põhjalik ning ka eeltöö on olnud tõhus. Lugeja saab aru küll, et jah, need inimesed on tõesti nendes kohtades käinud. Paraku – see teine kirves vist seekord peab välkuma, kuna raamat jääb pidama reportaažide ritta. Aga reporteritööst on veel ikka mitu sammu edasi kirjanikuametini… Või pole pretendeeritudki enamale kui ühele reportaažide reale? Kuid tihti on ka need kõrvalseisjale igavavõitu sulega kirja pandud – iseenesest ehk isegi kenad jäädvustused ei kipu lugejat kõnetama, jäädes kaugeks nagu võõra inimese pildialbum. Teema on huvitav, manner ju ka, kogemust reisisellidel on ja ka kirjutajatena on nad olnud võimelised tootma säravaid tekste. Paistab siiski, et see raamat on leidnud oma austajad: just sellest raamatust olen juhuvestlustes kuulnud rohkem kui teiste eelmise aasta reisraamatute kohta.
Justin Petrone, „Minu Eesti. Kas lubate elada?”, 1. osa
Justin Petrone „Minu Eesti” on välismaalase sissevaade Eesti elusse. Kui muudes „Minu …” sarja raamatutes räägivad eestlased (eeskätt neiud) oma otsingutest teistel maadel, armumisest ja meheleminekust, elust abikaasana võõras kultuuris, siis siin on kõik ümberpöördult: naise asemel on jutustajaks mees, kes abiellub muidugi siis naisega, eestlase asemel räägib võõramaalane ning elama asub ta koos naisega hoopis Eestisse, mitte välismaale. Et ka kirjeldatu, Eesti ja siinsed kombed, on ju see, mida tunneme iga kell paremini kui muud, sestap on tegu üsna hõrgu reisiraamatuga. Seda lugedes saab „reisida” Eestisse ja näha seda maad siin ehk nii, nagu ta paistab mujalt tulnule. Vaimukas ja ladus raamat. Kiitus ka tõlkijale, kelleks on Raivo Hool. Ja siinkohal on paslik kiita ka Epp Petronet – nii tema panuse eest Eesti (reisi)kirjanduse kui Eesti kultuuri rikastamisse laiemalt.
Aleksander Maastik, „Otsija lugu”
Üsna erakordne raamat eelmise aasta reisikirjanduse sees. Juba sellepärast, et konkreetne autor jääb saladuseks. Jah, autor on muidugi Aleksander Maastik, aga on see isa, kelle sulest pärinevad raamatusse koondatud kirjad, või poeg, kes on need kirjad trükki toimetanud? Etteheiteid võib teha pisikestele toimetamispuudustele: kirju on olnud perekonna valduses terve lasu ning raamatusse on need üksteise järel lükitud peaaegu kõik (välja on jäetud mõned kõige isiklikumad-traagilisemad). Sellisest valikust on veidi kahju, õieti tekitab see küsimusi, sest kirjades korratakse väga sageli, väga palju kordi üle ühtesid ja samu asju. Kordamist on nii palju, et selle põhjused – koduigatsus, igatsus pere ja lähedaste järele – jäävad lõpuks tagaplaanile ning kordusest kujuneb kirjanduslik võte. Igatsus ja traagika pääsevad mõjule lõpuks võib-olla just multiplitseerituse tõttu, kuna teemakordusi kirjast kirja ikka nii palju on. Kestab seesama igatsus oma lähedaste järele, seesama pingutus saamaks alla jalgu võõral maal, needsamad pisikesed võidud ja rahateenimise algus jne, kirjast kirja. Lõpuks, nagu kapsalehed, annavad need koos edasi mingi uue meeleolu, nimbuse. See on tegelikult üks rõõmustav paradoks. Kuigi, jah, aineselt pole tegu üldse erilise raamatuga. Ja ka see on paradoks, kuna reis, millest raamatus juttu, tehti juba 80 aasta eest. Siia kaante vahele on koondatud Austraaliasse rännanud tööotsija kirjad kodumaale Eestisse. Ajaliselt niisiis sootuks erinev muudest siin vaadeldud raamatutest, kuid temaatikalt ja ainekäsitluselt taas täiesti tänapäeva sobiv – ka enamik praegusi reisijaid on oma kirjapandus vastamisi just nendesamade probleemide, samasuguste murede ja rõõmudega. See annab kuidagi mõnusat kindlust, et maailm polegi XX sajandiga lõplikult millekski magedaks muudetud. Seesama tuleb tegelikult välja veel paljude teiste kirjutistest ka, et maailm siiski veel on (vähemalt kuskilt otsast) üleilmastumata. See vist ongi kõige väärtuslikum järeldus, mille võib teha 2009. aasta reisikirjanduse põhjal.
1 Tänan Tiit Pruulit, kes varustas mu nii selle nimekirja kui ka raamatutega.
______________________________
Artikkel ilmus ajalehes Sirp 23.04.2010
