Reisimine konfliktipiirkonda ehk tähelepanekuid Ugandast (I)
Mitte nii rahulik, aga sõbralik ja lõbus küla-elu turul. Banaanid, kohvi kui ka kitsed on müügiks. Vaikus mitte. Foto: Jüri Etverk
Kuu enne reisi kirjutas reisikaaslane “Seal kohapeal on vist olukord väga segane?” vihjega Kongo ida-piiril toimuvale.
Sama mure tõstatas ta paar nädal enne väljumist taas. Üllatas, et tulest ja veest läbi käinud inimene seda küsis – pigem olin oodanud seda küsimust mõnelt teiselt reisikaaslaselt. Eesti meediakanalid tutside ja hutude konflikte kajastavad harva – eks Ukraina ja Lähis-Ida on meile lähemal ja neelavad enamuse sõja-uudistest.
Liitsin end varakult paari vestlusgrupi liikmeks, kus turistid Rwanda kirde- ja Uganda edelanurgas toimuvat kommenteerivad. Samuti jälgisin BBC Rwanda-teemalisi uudiseid ning käisin ka kohalikke uudisteportaale sirvimas. Olin eeldanud, et varem või hiljem keegi küsib ning tuleb kursis olla, et saaks teadlikke otsuseid vastu võtta ja mõistlikult käituda.
Konflikti, eriti aastakümneid kestnud sõjalise, üldistamine on omajagu ohtlik aga proovin siiski.
Rwanda rahvast jagatakse tutsideks ja hutudeks – algselt viitas see pigem klassile (karjakasvataja vs maa-harija) aga osaliselt ka etnilisele taustale. Üldiselt aga rahvas segunes kuni eurooplaste sinna jõudmiseni – sakslased ja belglased lõid ID-kaardi süsteemi, kus tuli kirja panna, mis rahvusest oled. Paremad ametikohad jagati tutsidele, kes olid aga rahva seas vähemuses (ca 15%).
Eelmise sajandi 90ndatel algas Rwanda kodusõda, mis kulmineerus ekstreemsete hutude poolt juhitud genotsiidiga tutside vastu. Palju lapssõdureid värvati, kas vägistati 250 tuhat või pool miljonit naist ning kas tapeti pool miljonit või miljon meest, on ajaloolastel veel täpselt välja selgitamata.
Igatahes jagas valitsus hutudele matšeeted välja ning anti tungiv soovitus oma külarahvas ära puhastada. Selline Butša tasemel rõvedus, mille üks tulemeid oli see, et mööda Kagera jõge voolas Victoria järve randadesse naaberriigis Ugandas 50-100 laipa tunnis. Ja nii kuu aega järjest. Järv oli sellest aastaid reostatud.
Väike aga tõhus tutside militaarrühmitus RPF aga hakkas hutude valitsusele vastu ning võitis kodusõja. Kodusõja eel, ajal ja tulemina põgenes erinevaid üksusi nii Kongosse kui Ugandasse. Hutu-ekstremiste, kes Kongo idapiiri lähistel tänaseni tegutsevad, kutsutakse FDLR ning nende vastu võitleb M23 rühmitus, kus on ka mitmed Rwanda kodusõja võitjate poole kangelased (paraku taas ICC poolt sõjakurjategijatena tagaotsitavad).
M23 ilmselgelt saab Rwanda valitsuselt tuge ning on viimased aastakümned vahelduva eduga sõdinud ja siis taase läbirääkimisi pidanud Kongo valitsusega. Nüüd vahetult enne meie reisi võtsid nad enda kontrolli alla Goma linna, mis on piirilinn Rwandaga ning Ida-Kongo maardlate rikkuste peamine transpordisõlm. Rwanda pealinnast Kigalist, kuhu meil oli plaanis maanduda, on sinna 89 kilomeetrit.
Ühendkuningriigi eestvedamisel lõpetati välisabi andmine Rwandale, esitati palju noote ning samas Rwanda valitsus eitas omalt poolt igasugust seost Kongo mässajatega. Kõik normikohased diplomaatia teatraalsused tehti kenasti läbi. Piiriäärsetel aladel reisimise hoiatuse andsid välja enamus lääne välisministeeriume.
Alates jaanuarist on tapetud teisel pool piiri ca 7000 inimest ning sajad tuhanded on oma kodu hüljanud. Kui oled juht, tuleb paraku otsustada ka segastel aegadel. Kogu meie reis (nii päev Rwandas kui ülejäänud nädal Ugandas) oli Kongo piiri vahetus läheduses ja giid näitas mitmel korral, et too mets või mägi on juba Kongo. Kunagi ei saa kindel olla, et mõni väiksem rühmitus tähelepanu vajaduses ja meeleheites üle piiri ei tule ja ei ründa, aga selline see Kesk-Aafrika juba on.
Kuna Rwanda-meelsetel mässajatel tundus edu olevat ning nende suund oli pigem lõunasse ja läände, siis hindasin tõenäosust, et neil tekib oluline põhjus üle ida-piiri põgeneda ja Rwandas või Ugandas midagi korda saata, väikeseks. Arvestades turismi olulisust majanduses, hindasin samas kõrgeks tõenäosust, et nii Uganda kui Rwanda valitsused teevad mis vähegi võimalik, et turistidega midagi ei juhtuks.
Reaalsus selliseks kujuneski. Kui ei oleks kõvasti enne reisi BBC-d lugenud, siis ei saaks üldse aru, et konflikt siin lähedal pesitseb. Külarahvas on lõbus ja sõbralik, turismitöötajatest rääkimata.
Jüri: “Ma olen ise pikem, tal on toru pikem. Jäime selle kergkuulipildujat kandva metsavahiga viiki. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, et nii metsavahil, kordnikul kui kalainspektoril on automaatrelv kaasas.”
Foto: Jane Etverk
