Reisimine konfliktipiirkonda ehk tähelepanekuid Ugandast (II)
Giid andis meile selge suunise, et kui koju lähete, siis rääkige kaunist loodusest, sõbralikest inimestest, rikkalikest söömaaegadest. Uganda (Aafrika) on midagi hoopis enamat kui näljahäda ja sõjalised konfliktid.
Tal on kindlasti õigus ning varsti hakkavad mu sõrmed tippima lugusid loodusest, aga markeerimata ei saa jätta ka kontrasti lõbusa küla-elu ja depressiivse lähi-ajaloo vahel.
Uganda on üle neljakümne hõimuga riik, kelle valitsejad on ka ajalooliselt kaldunud pigem valima vägivalla ja hirmu kui mõne teise juhtimisvõtte. Kui vaadata perioodi, mida meie emad-isad mäletavad, siis Aafrika iseseisvumise laine ajal 1962-sel aastal oli Uganda üks lootustandvamaid noori riike. Rajatud olid head teed ja infrastruktuur, tööstus arenes, põllumajandusmaa oli viljakas ning riiklikku sotsiaalabi hinnati parimaks lõunapool Sahara kõrbe. Pealinnas asuvat Makere ülikooli peeti parimaks kogu Ida-Aafrikas ja siin õppisid ka mitmed teiste riikide tulevased juhid ning loodus vastas jätkuvalt Churchilli poolt lendu lastud “Aafrika pärl” tsitaadile.
Riskipiirkonnas ujumine on soovitatav vaid väga madala veega jõgedes. Sügavamas veekogus võib nii rannal kui vees kohata teravate hammastega kaaslast.
Esimesed valimised keskendusid kampaaniatele oma hõimu toetuse kindlustamisel ja kokku saadi kirjupoolne enamusvalitsus, mille peaministriks Milton Obote ja tseremionaalset rolli täitvaks presidendiks sai ühe suurema hõimu kabaka (kuningas) Edward Mutesa II. Brittide võimu alt vabanemise aade, mis liitis erinevaid hõime ja nüüd poliitikuid, kustus ühendava jõuna enne kui sai iseseisvuse esimest aastapäeva tähistada. Kolme aasta pärast oli igasugune mõistlik arutelu kadunud ning neljandal aastal arreteeris peaminister oma valitsusest viis ministrit, peatas põhiseaduse kehtimise ning ründas oma vana salakaubavedamise aegse relvavenna, kolonel Idi Amini abil, presidendi lossi. Amin polnud vaid salakaubavedaja vaid ka koloniaalvõimu eriüksuse juht, mis tegeles rahutuste mahasurumise jm vägivaldsete lahenduste elluviimisega.
Järgmise nelja aasta jooksul konsolideeris Obote võimu, kirjutas uue põhiseaduse ning kuulutas välja eriolukorra kogu riigis, mis võimaldas piirata inimõigusi ja arreteerida sadu opositsionääre. Poliitilised parteid keelati ja valimised lükati edasi kuni aegade lõpuni. Poliitilised ja armee juhtpositsioonid olid kaup, millega erinevaid seltskondi enda poole osta. Koos korruptsiooni kasvu, majanduse ikaldumise ja toetuse langusega oli aina enam vaja sõbra Amini jõuvõtteid, et rahvast ja riiki korrale kutsuda.
1970ndal sai Amin ka ise aru, et riiki juhib tegelikult juba tema oma armeega, mitte peaminister ning korraldas riigipöörde, võttes riigi juhtimise sõjaväe kätte ning nagu üks tulevane türann ikka, lubas “ausaid ja vabasid valimisi lähiajal”. Obote põgenes eksiili Keeniasse, seejärel Tansaaniasse. Samal ajal kui rahvas tänaval tähistas Obote režiimi lõppu, hukati mõned sajad ohvitserid, kes olid endise peaministri hõimukaaslased, rida poliitikuid ja ärimehi aga lihtsalt kadusid.
Meie kandis võib-olla vähem tuntud, aga Idi Amini julmus on maailma-ajaloos legendide seas. Netflix tootis 2021 aastal kuue-osalise sarja “Kuidas saada türanniks?”. Seal õpetab Troonide mängust tuntud Peter Dinklage Hitleri, Husseini, Stalini, Gaddafi ja Kimi dünastia näitel türannia erinevaid aspekte. Seeria kolmas osa keskendub hirmuvalitsemisele ning seal on näitena kasutatud just Idi Amini võtteid. Päris võigas seltskond, kuhu võrdne võrdsete seas kuuluda, kas pole?
Propagandamasin töötas hoogsalt – president käis tänaval lastel päid silitamas, lasi meedial end kiita kui “suurt issit” ja “õrna hiiglast” ning süüdistas kõiki teisi Uganda õitsengule vastu töötamises. Majandus käis vähikäigul – puudu oli kõigest alates seebist kuni suhkru ja soolani. Iga režiim vajab “süüdlast”, tuntuimad neist on juudid, kulakud, neegrid ja kolonisaatorid ning rahvusvaheline imperialism. Idi Amin valis süüdlaseks välja asiaatide (peamiselt hindud) vähemuse, kes omas olulist rolli Uganda kaubanduses. Ta andis asiaatidele paar nädalat aega oma vara Ugandas müüa ning ühe otsa piletiga teele asuda.
Tuli välja, et ettevõtlus polegi nii lihtne kui Amin või ka Eesti riigiametnikud arvavad. Varsti olid nii poed kui turud täiesti tühjad ning valdav osa elanikkonnast liikus tagasi naturaalmajanduse juurde. Arvestades inimsusevastast valitsemisstiili ei olnud ka lääneriikidelt võimalik abi saada ning kokkuvõtlikult piisas alates Obote võimuletulekust ca 10nest aastast, et lootustandvast noorest Aafrika riigist saaks nälja, piinamise ja viletsuse etalon.
Mida võttis ette “Tema Ekstsellents, eluaegne president, feldmarssal Al Hajj doktor Idi Amin Dada, VC, DSO, MC, kõigi Maa loomade ja merekalade isand ning Briti impeeriumi vallutaja Aafrikas üldiselt ja eriti Ugandas” seejärel? (see oli päriselt tema ametlik tiitel).
Kui asiaatide küüditamine loodetud tulemust ei andnud, siis kuulutas ta sõja Tansaania vastu ning läks üle piiri ühte maakonda vallutama. Tansaania vägi koos vähese Uganda opositsiooni rühmitustega oli varsti Uganda pealinna all ning Idi Amini jäle režiimi sai otsa. Edasine nägi välja nagu Monty Pythoni Püha Graal.
Tansaania vägi andis võimu üle Uganda Rahvusliku Vabastamise Liidule, kuhu kuulusid Uganda Vabastamise Rahvaliit, Uganda Isamaaline Liikumine, Rahvusliku Päästmise Liit, Liikumine Päästke Uganda, Uganda Rahvuslik Liikumine ja see nimekiri jätkub pikalt veel. Kaks riigipead proovisid aastakese valitseda kuni 80ndal võltsitud valimised tõid võimule tagasi … ei kellegi muu kui Milton Obote.
Tema teine valitsusaeg algas kohe relvastatud vastupanuga kaitseministrile lojaalsete üksuste poolt, kes alustasid partisanisõda. Järgnevat viie-aastast kodusõda iseloomustati nii, et “Kui Amini režiim tappis oma vastaseid, siis Obote tappis valimatult ja suvaliselt”. Hukatute arvu hinnatakse 300 000le. 1985ndaks aastaks oli armees piisavalt Obote vastaseid, et teist korda võttis tema enda armee teda presidendi rollist maha. Kui mõni mu ajaloo või politoloogia huvilistest sõpradest oskab tuua näite presidendist, keda on kolm korda maha võetud enda armee poolt, siis olen uue rekordi teadmise eest tänulik.
Uus president alustas partisanidega rahuläbirääkimisi kuid see kukkus läbi ja nad vallutasid varsti pealinna ja presidendiks sai Musevini, kes on tänaseni võimul. Ei tasu arvata, et ta midagi meie mõistes demokraatlikku on (kuigi valimised toimuvad põhiseaduse kohaselt, on tulemused samamoodi ette teada nagu Venemaal), aga kui autokraatne valitseja päris loll ei ole ja lisaks enda heaolule (hinnatakse, et kuni 20% riigieelarvest läheb korruptsiooni katlasse) ka rahva elujärge tahab parandada, siis saadab teda siiras heaolumõmin: “Kui teda ei oleks, käiks kodusõda tänaseni”.
Poliitilises mõttes saabus rahuaeg. Samas oli saatusel Ugandale pakkuda uusi väljakutseid.
Sajandivahetuseks oli Ugandas HIV positiivsete osakaal kasvanud vähemalt 25%-ni; maapiirkondades kui külamehed kõrtsis banaani-puskarit jõid ja omavahel asju arutasid, siis tõdeti, et küllap ikka kõigil ses külas on viirus. Ega arste ja testimisvõimalusi ju polnud. Keskmine eluiga langes 42 aastani. Kuigi tänapäeval kristlik riik, on Uganda hõimud pigem vabameelsed erinevaid suhteid külades looma. Neil, kel vaatamata kõigele õnnestus HIVst pääseda, võisid ikkagi surra tuberkuloosi või malaariasse.
Kui rahvas tuleb läbi rängast lähiajaloost, siis see õpetab hetkest rõõmu tundma. Kogesin sama ka sajandi alguses konfliktidest paraneval Balkanil elades. Seetõttu ongi külaelu kontrastne – palju elevust ja rõõmu, kogu selles vaesuses (gdp ca 30x väiksem per inimene kui Eestis) ja lähiajaloo masenduses.
Aga vaadakem positiivselt – keskmine oodatav eluiga on kasvanud üle 20 aasta ja juba pea pooled lapsed käivad koolis. HIV nakatunute arv on langenud 5% kanti, alla viie aastaste laste suremus aina taandub. Vaesuspiirist allpool elab veel 40% rahvastikust, aga maa-varade rakendamine, tööstuse ja tootmise areng parandavad samm-sammult ka seda valdkonda.
Genotsiidi ajal ei saanud Victoria järvel igal pool kala püüda, sest jõevooluga siia ujunud tuhanded laibad reostasid vett.
