See tundmatu Portugal...

Ja kohe oli mul kindel plaan, et kui juba Portugali, siis pärast konverentsi ei lenda ma kohe tagasi, vaid vaatan ka kohapeal ringi. Surfasin internetiportaalides, uurisin tuttavatelt, kes Portugalis käinud ja kõik rääkisid, et et see on väga ilus maa, aga taskuvargaid on palju. Igal tuttaval oli lugu, kuidas teda või mõni tema tuttav Lissabonis oma kotist, rahakotist ilma jäi. Ning mina hakkasin põnnama. Kujutasin ennast juba ette üksi võhivõõras lennujaamas, minu üldse napi reisija kogemusega, paljaks varastatuna ning otsustasin reisile mehe kaasa võtta:) Kui varastatakse paljaks, siis vähemalt oleme teineteisele toeks:).

Tegelikult ei olnud meil ühtki röövimiskatset, kuigi sõitsime Lissabonis pidevalt metrooga ringi. Minu esialgne plaan salataskute õmbemine riiete alla, jäi ka ajapuudusel teostamata :). Koostasin reisiplaani, mis nägi ette Helsingi-Lissabon otselendu, Lissabonist kiirbussiga sama päeva pärastlõunaks Bragasse sõitu. Braga asub Portugali teisest suuremast linnast Portost sama kaugel kui Rapla Tallinnast. Braga on ülikoolilinn ja sealses ülikoolis konverents toimuski. Pärast kolmepäevast konverentsi oli kavas külastada Portot ja siis autoga rännata Lissaboni poole, ööbides poolel teel Lissaboni Atlandi ookeani äärde jäävas väikeses kuurortlinnakeses ühe öö (mis selle nimi oli? ei mäleta?). Ning kõik läks plaanipäraselt, noo peaaegu.

Meil oli lennujaamas väga napp aeg, et jõuda kiirbusside jaama. GPS keeldus leidmast ühtki satelliiti. Kaardi järgi tundus bussijaam lennujaamale päris lähedal – hakka või jalgsi astuma. Alguses mõtlesime sõita bussiga suuremasse transpordisõlme ja sealt metrooga bussijaama, aga mis number bussiga ja kumb sõlmkoht oleks etem? Pärast mõningast paanikat läksime kergema vastupanuteed ja võtsime takso. Takso pani hirmkiirelt kimama ja sõit oli nii pikk, et meil tundus, et järsku ta petab lolle turiste. Akendest avanes sama hull pilt kui Lasnamäest – räämas tornmajad, pesu tornmajade akendest välja rippumas, grafitiga soditud betoonseinad. See on siis Lissabon, mis on maaliline linn 7 mäel nagu turisiminfo pajatas?

Bussijaam osutus Tallinna Bussijaama sarnaseks räpaseks urkaks, mis väljastpoolt vaadates, ei tundnud üldse mingi bussijaama moodi olevat. Pigem nagu busside lõpp-peatus. Olin igaks juhuks internetist piletid bussile ära ostnud, aga millisest peatusest buss peaks väljuma? Kassas istuv umbkeelne neiu, kes vist ainult mõnest inglise keelsest sõnast aru sai, vastas meile portugalikeeles, mis tundus nagu  nr 6. Mingi eletrooniline tabloo oli, aga seal ei olnud kusagil kirjas sõna BRAGA. Muutusime juba päris närviliseks, aga ohoo 5 minutit enne bussi väljasõitu ilmus tabloole kaua oodatud sõna Braga ja varsti vuras ette ilus, suur, konditsioneeriga buss peatusesse nr 6.

Bussisõit oli tore. Istusime kohtadel 1 ja 2 (internetibroneering, väga varajane :). Meie ees avanes suur lai bussi esiaken, millest avanesid vaated kiirteede äärsetele küladele, põldudele. Ületasime sildu, läbisime tunneleid. Väga mõnus oli. Pärast küsis konverentsi peakorraldaja, et miks ma ometi bussiga tulin. Neil on ju nii hea kiirrongide süsteem! Olin uurinud kodust ka kiirrongide sõiduplaane, aga rongid oleksid jõudnud Bragasse alles õhtul.

Konverentsile oli tulnud kohale inimesi üle maailma – isegi Vaikse Ookeani saartelt, Uus-Meremaalt jms. Kohe esimesel päeval oli siis nn. autasustamine. Kõigepealt õpetasin ameeriklasest IRA vicepresidendile kuidas minu nime ja sõna LUGEMISPESA hääldada. Lukkemispesssaaa sisistas vana daam pärast äpardunud 10 katset innukalt. Ausalt öeldes, ärge küsige mida ma sinna mikrofoni tänusõnadeks ütlesin. Arvatavasti ma lihtsalt hoidsin üleval keep smilingut ja kordasin thankyou ja kui palju meie lugemisühing on ikka tänulik. Oma kehva keskooliaegse inglise keele oskusega. Ullikesena ei osanud ma arvatagi, et mind suure auditooriumi ette tänukõnet palutakse esitama tulla. Nii ma siis üritasin naeratada ja teha nägu kui õnnelik ma ja muidugi Eesti Lugemisühing on sellise autasu eest. Rahvas plaksutas ja pärast pidin poseerima oma auhinnaga (mis oli päris pirakas klaasitud diplom ja mida andis kohvrisse toppida, et ta puruks ei läheks ).

Viimasel päeval pidin esinema töötoas ja tutvustama oma projekti. Seda ma pabistasin kõige rohkem, sest ma olen seni vaid eesti keeles esinenud. Õnneks hakkas enamus rahvas sel päeval koju sõitma ning minu tuppa jäi vaid 6 inimest, kes olid nii vaimustatud ja esitasid niipalju küsimusi, et töötuba meenutas rohekm sõbralike kolleegidega kohtumist kui loengut. Eriti huvitasid neid eesti laste lugemaõpetamiseks välja töötatud Lugemismängud.

Aga Portugal ise on võrratu. Autoteed on ülihead. Seal on küll kiirteede maks, nagu Hispaaniaski, aga see-eest on lausa nauditav sõita. Pärast Bragat võtsime auto ja sõitsime Portosse. Porto on väga maaliline vana linn Douro jõe kahel kaldal, üle mille viivad 7 maalilist silda. Porto vanalinnas sõitsime vana 100 aastase trammiga (vt foto) ja imetlesime linnavaateid. Porto kant on tuntud portveini tootjatena. Meie siiski veinikeldri turistilõksu ei astunud, vaid tegelesime oma nõrkusega – arhitektuur. Imetlesime tänavaid, maju, sildu. Linna keskväljakul oli mingi kunstnike näitus – kus oli sadu inimesesuuruseid kujusid ära kaunistatud ja keskväljakule sätitud.

Sõitsime pärast paari tundi Portos kiiresti edasi, sest minu unistus oli esimest korda elus ookeani juures ära käia. Mul oli broneeritud tuba väikeses, odavas hotellis ookeani lähedal asuvas linnakeses (ärge küsige jälle nime…). GPS ehk Pille, nagu me ta ristisime, juhatas oma vigases eesti keeles teed. Hotell osutus imearmsaks, mille aknast ja rõdult avanes hingemattev vaade vanale katedraalile, mis öösel valgustatuna mõjus eriti uhke lossina (vt foto). Hotelli vestibüülist leidsime bukleti koobastest, mis on sealsamas lähedal ja otsustasime neid järgmine päev kindlasti külastada (vaene mina. Ma siis ei teadnud,et mul on  foobia kinniste, MAAALUSTE ruumide suhtes).

Ja siis ookeani äärde! Atlandi ookean võttis meid vastu inimese suuruste lainetega, punase lipuga rannas. Ainult hullumeelsed läksid sellise lainega vette. Aga vähemalt sain ka kaldal seistes lainega läbimärjaks. Üles mäeotsa viis rannast algav mägitramm. Sõitsime üles ja seal oli lihtsalt imeline vaade kogu lahesopile ja rannale (vt. foto). Valgete sammastega vaateplatvorm, sinine meri, päike ning rahvusriietes pähklimüüjad. Veetsime linnas terve päeva, sõime sardiine (enamuse ajast sõime sardiine või muud kala) ning käitusime turistidena, põigates sisse arvukatesse suveniiripoodidesse.

Järgmine päev oli koobastes tegelikult tore, aga giid rääkis nii pikalt alguses portugali keeles ja siis inglise keeles üle. Need avastati juhuslikult 1970.-ndatel kahe jahimehe poolt, kes rebast taga ajasid. Giid pani koobastesse sisendedes tuled põlema ja kõndisime nagu maaaluses müstilises maailmas. Kusagil solises vesi, igale kambrile olid oma nimed pandud, igale suuremale stalaktiidile, stalakmiidile ja nende kolmas variant (kui nad omavahel kokku saavad on mul ununenud) oli ka oma nimi pandud (olenevalt mida nad meenutasid). Kui me aina allapoole laskusime ja giid rääkis, et nüüd oleme nii sügaval ja nüüd juba nii, siis tundsin aina pakilisemelt, et me ei saagi siit vist niipea välja. Järsku tundsin, et ma pean otsekohe välja saama! Päikese ja värske õhu kätte! Õnneks tuli varsti ootamatult lõpp ja me saime ikkagi välja. Kohalikus suveniiripoes pakuti kõigile va. lastele spetsiaalset koopanapsu, mida onu lahkelt soovijatele ka pudelitega müüs.Polnud suurem asi, aga pärast paanikahoogu, oleks ma joonud seda heameelega närvide rahustuseks terve pudeli…

Põikasime teel Lissaboni väikestesse linnakestesse sisse. Kui tee peal nägime midagi huvitavat, jätsime auto seisma ning läkisme uurima. Nii sõitsime juhuslikult mööda väga uhkest vanast katedraalist, mida lihtsalt pidime sisse vaatama minema (vt.foto). Ühs linnas aga oli lumivalge Jumalaema kirik/katedraal. Oli käimas mingi usupüha ning esimest korda nägin palverändureid, kes alustasid oma teekonda kirikuni tükk maad enne kirikut põlvili. Selleks oli neil marmorplaatidega kaetud oma rada, mida mööda nad liikusid. Kummaline vaatepilt oli emast lapsega. Ema käis pidevalt palvetades ja põlvili roomates ees ja laps kõndis ema kotti kandes tema taga.

Lõpuks jõudsime Lissaboni. Olin broneerinud lihtsa toa ühes hostelis, kus dušš oli koridoris teiste tubadega jagada. Ning mul oli hea meel, et ma selle valisin. Sest kohapeal selgus,et see hostel asus kesklinnast jalutuskäigu kaugusel ning see asus korteris. Me saime korteri välisuksevõtmed, ja meie tuba oli nagu üks toake ühest suurest ühiskorterist. Kusagil oli ka köök (mida me ei kasutanud). Teised naabrid olid väga rahlikud. Rõdul kuivas kellegi pesu. Hosteli pidajaks oli sümpaatne portugali vanahärra, kikilipsuga, vestis ja ülilahke. Nagu vanaisa. Tuba oli vana, kulunud mööbliga, aga hei, meil oligi vaja voodit, kus magada.Ülejäänud aja seiklesime Lissabonis ringi.

Lennujaamast nähtud Lissabon oli äärelinna Lissabon. Ta erines “päris” Lissabonist nagu Lasnamägi meie vanalinnast. Sõitsime vana trammiga taas ringi, ronisime Lissaboni ühelt künkalt teisele, kõndisime vanade majade ja tänavate vahel. Pildistasime, sõime sardiine. Lissabonis mereranda ei ole, aga me sõitsime linnalähirongiga ühel päeval randa, mis asus ühes Lissaboni eeslinnas ja seal  sain ma lõpuks ookeanis ujuda. Päevitasime, mida ma muidu teha ei armasta ning puhkasime ja lebotasime pea terve päeva. Mõnus vaheldus, muidu nii ringitrampimispäevadele, mis meil seni oli olnud. Linnake oli armas. Meie peade kohal toimus rannas lennushow ja vaatasime, kuidas lennukid õhus südameid, ringe, spiraale ja surmasaltosid tegid. Mis puhul see üritus toimus, ei tea…Linnake ise oli muidugi turistide jaoks taas söögikohti ja suveniiripoekesi täis pikitud. Hästi palju kalasöögikohti oli ja terved elusad austrid, südamekarbid, krabid jms elukad olid jäävannides külastajate meelituseks tänavale tõstetud. Meie neid muidugi süüa ei mõistnud, aga inglased ja muud maalased, kes on harjunud kõiksugu karpe sööma, ragistasid neid tänavakohvikutes liudade viisi. Ju siis oli odav…Meie piirdusime taas grillitud sardiinidega 🙂 ning valge veiniga. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksime sõitnud veel Lissabonist lõuna poole Alfbufeira ja Fadoni välja, aga ehk mõni teine kord või teises elus.

Veel – lugesin enne sõitu, et Portugal on tuntud oma fado laulu poolest ja Lissabon on täis pikitud fado laulu kõrtse, kus seda suurepärast muusikat kuulda saab. Nii ma siis luurasin Lissabonis ringi, et kus need fado lauljad siis on ja ei sattunud ühegi nn muusikabaari juurde. Tänavamuusikud laulsid üldtuntud laule – biiitlitest stingini jms. Kuni koduses Tallinnas vedas paar kuud hiljem kolleeg mind Mustapeade majja üht kuulsat fado lauljat otse Portugalist kuulama  ja see itk, mis sealt poolteist tundi tuli ja mille lõppemist ma ei suutnud ära oodata, meenutas mulle kahtlaselt meie Portugalis palju kirutud autoraadiomuusikat. Olime sõitnud läbi Portugali fadomuusika saatel, tedamata, et see matusemuusika, see südantlõhestav itkulaul, ongi kuulus fado. Meie aga kruttisime raadiojaamu, otsides “normaalset” muusikat.

• Braga
• Duoro jõgi
• fado laul
• Lissabon
• Porto
• Portugal
• Portugali arhitektuur
• portvein