Seikleme ja avastame uut!

Minu soovitused kõnetavadki aga reeglina inimesi, kes ei karda ka väikesi ebamugavusi ja unistavad parajast seiklusest. Ja mõnikord peame me kõik seiklema, see lisab elule värvi.

Maailmas on ikka päris mitukümmend riiki, kus ma käinud ei ole. Ja pole viimased aastad väga tikkunud seda nimekirja suurendama ka. Et mis seal siis ikka nii väga saab ära olla. Aga selgub, et on küll, ei tohi muutuda apaatseks – veel väga palju põnevat on kogeda.

Ehedad elamused

Selle aasta jaanuaris läksin esimest korda elus Filipiinidele. Ja oligi palju uut ja avastamisväärselt! Sain osa rõõmsast Sinulogi festivalist ja nägin esimest korda suurel areenil kukevõitlust, kogesin Kagu-Aasiat oma eheduses, millist Tais või Kambodžas enam nii lihtsalt ei leia. Eriti kõva häälega julgen soovitada Sinulogi. Vaikselt polegi mõtet soovitada, sest tegu on väga lärmaka festivaliga – trummid, pasunad ja higised tantsijad liiguvad mitu päeva Cebu linna tänavatel.

Järgmisena sattusin esimest korda elus Katarisse, kust leiab ka palju sellist, mida mujal ei ole. Araabia poolsaar on mulle ka üsna tundmatu maa, kui ligi veerand sajandi tagune Dubai-visiit välja  arvata. Läksin teatava eelarvamusega, mille oli tekitanud jalgpalli MM-i eelne meediakajastus, kus räägiti võõrtööliste halvast kohtlemisest, poliitiliste- ja isikuvabaduste puudumisest. Tõsi  ta on, ka kohapeal oli selgesti tunda, et elu käib emiiri ja šariaadi kehtestatud reeglite järgi. Aga kui pole just himu uut araabia kevadet korraldada (kohalikud kodanikud ja residendid armastavad emiiri meeletult, nemad mässama ei hakka), siis on Kataris huviväärset palju. Alustades sellest, et nii hea ja põnevalt üles ehitatud ekspositsiooniga muuseumi nagu Katari ajaloomuuseum ja islami kunsti muuseum, ei kohta maailmas just sageli ja teist nii puhast kalaturgu pole ma ka kusagil näinud.

Kui paljud sõidavad islamiriikidesse selleks, et seal kaubelda ja suurte kottidega tagasi tulla, siis seda muret Kataris ei ole – see on nii kallis paik, et kohalikudki käivad ostlemas Dubais. Seega jääb turistil rohkem aega tegeleda põhilisega – inimestega suhtlemise ja ringivaatamisega. Tasub suhelda nii hindust ehitustöölise kui pakistanlasest autojuhiga, uusi tarkuseterakesi  koguneb palju.

Polaaralade labürindid

Uus võib olla ka unustatud vana. Kui Dubais käisin 25 aastat tagasi, siis Rumeenia visiteerimisest saab mööda 20 aastat. Ka piisavalt pikk aeg, et uuesti minna ja uurida, kuidas on arenenud Dracula-tööstus, kas rahvas on vabanenud Ceaușescu-painest ja mismoodi elavad tänapäeval romad. Seegi reis on mul tänavu plaanis.

Ja mitte kuidagi ei pääse ma sellelgi aastal mööda polaaraladest. Purjelaev Admiral Bellingshausen alustab eeloleval suvel reisi, et läbida kurikuulus Loodeväil Arktikas. Neis labürintides on aga võimalik seilata ta suurema laevaga kui 24-meetrite Bellingshausen. Eeloleval hooajal on neis vetes liikumas suurte kruiisifirmade Silver Sea, Hurtigruteni ja Lindbladi uhkeid laevu.  Neile, kes kallist ekspeditsiooni alustuseks ette võtta ei taha, neile julgen soovitada reise Gröönimaale ja eriti Teravmägedele. Teravmägedel on Arktika kogu oma ilus olemas – jääliustikud,  virmalised, jääkarud, polaarrebased. Samas on sinna suhteliselt lihtne pääseda ja Norra jurisdiktsiooni all olevatel saartel on meile arusaadav kultuur ja kord, on turvaline, aga samas elamusterohke. Nii nagu leidsin eestlasest teejuhi Kataris, on see võimalik ka Teravmägedel. Mõnikord, eriti keerulises olukorras, on hea, kui su kõrval seisab omakeelne inimene, kes peletab eemale pealetükkivaid kullakaupmehi või ettearvamatuid jääkarusid.

Tiit Pruuli

• seiklemine