Seiklus Balil - 4 osa

Seitsmendal päeval proovisime jälle surfamist. Kuna hommikupooliku veetsime niisama randa mööda ringi uiates, siis juhtusime pealt nägema, kuidas üks kohalik kellelegi turistile surfamist õpetas. Panime nipid kõrva taha ning hiljem proovisime need ka ise järele. Seekord õnnestus mul saada päris mitu sõitu, aga püsti tõusmisega ma ikka veel hakkama ei saanud. Selle eest proovisin neljakäpukil oma lauda juhtida.  Ning kuna ma nagu naisterahvas ikka, polnud veel ühtegi hilpu omale soetanud, otsustasi pärastlõuna veeta ainult shopates. Olles juba mõnda aega Balil veetnud olin ma teadlik kuldsest kauplemise reeglist- alati kauple. Sellepärast, et alati saab asjad odavamalt kätte kui sav aid küsid ja kaupled. Lemmik pluusi eest otsustasin, et ei maksa üle 50 tuhande.

Ning lihtsaim nipp müüjat oma hinnaga nõusse saada, oli alguses huvi näidata ja siis kui ta sinu poolt pakutud hinnaga rahul polnud, teesklesin ma, et ei olegi siis enam huvitatud ja hakkasin nagu ära minema. Igatahes mu skeem osutus edukaks ja sain oma pluusi hinnaga, mis olin plaaninud selle eest maksta. Ja kui see poleks õnnestunud, oleksin vast lihtsalt järgmisesse putkasse kõndinud ja seal uuesti proovinud, kuna sama kaupa on väga palju, seega ei pea midagi ostma kohe esimesest ettejuhtuvast kohast. Kasutasin veel mitmeid kordi oma kauplemisoskusi, et saada nii mõningaidki riideid endale soodsa hinna eest. Ning ei läinud õnge tavalise müügi nipiga, et oi, aga see on väga kallis materjal jne. Müüad teevad kõik endast oleneva, et sinult kui veidikenegi rumalalt turistilt saada nii plaju raha kui võimalik.

Samas oli minu reisikaaslasel selline kogemus, et ta soovis osta päikseprille. Leidnud meeldivad küsis ta hinda. Nagu tavaliselt esimene lause, mis müüa ütleb on midagi sellist, et sulle sõber ma annan need eriti odavalt. Ühesõnaga pidavat need prillid maksma 500 tuhat ruupiat. Ilmselgelt LIIGA palju, arvestades asjaolu, et üks klaasidest oli tagurpidi- kuna prilliklaasid olid kahes toonid oli seda kerge märgata. Selle peale otsustas reisikaaslane, et ei tahagi neid prille enam, esiteks praagid ja lisaks veel müüja ei tahtnud hinda alla 200 tuhande lasta.

Hakkasime juba ära kõndima, kui müüja, prillid näpus, meile järele tuli ja edasi kauples. Lõppkokkuvõttes kujunes hinnaks vaid 20 tuhat, aga kuna me enam huvitatud ei olnud, siis müüja väljendas oma pahameelt paari halvustava sõnaga ja tõmbus tagasi. Kogemus omaette.  Järjekordselt oli päev märkamatult õhtusse jõudnud. Seekord astusime sisse söögikohta, kus varem söönud polnud. Ja jällegi jäime toiduga rahule.

Järele jäänud päevad veetsime niisama turistide kombel rannas ja mööda linna ringi uidates. Käisime korra veel surfamas, kuid mina ei suutnud ikka läbimurret püstitõusmise näol saavutada. Ju vist poel surfamine minu jaoks. 😉 Ühel õhtul proovisime ka kalateraapia ära, mida meie hotellis pakuti. Põhimõtteliselt istud akvaariumi ääres ning paned jalad sinna sisse, siis kalakesed eemaldavad surnud naharakud su jalgadelt. Samal ajal töötajaga vesteldes tuli välja asjaolu, et ka Bali inimesed kasutavad oma keeles “õ” tähte. Neil küll ei ole selle jaoks eraldi tähte, kuid nad hääldavad “a” tähte nimede lõpus õ-na.  Näiteks nimi Buddha hääldadakse Buddhõ. Minu jaoks oli väga üllatav kuulda, et on ka veel teisi rahvusi peale eestlaste, kes suudavad ja oskavad “õ” tähte hääldada.

Järgmisel hommikul asusime varakult teele lennujaama poole, et lennata tagasi Austraaliasse. Puhkus oli läbi saanud. Nüüdseks oleme saanud sisse Bali-pisiku ning järgmisel võimalusel külastame seda kaunist saart uuesti ning üritame näha rohkem saare põhjaosas olevaid vaatamisväärtusi.

• bali
• indoneesia
• surf