Seiklused Balil

Meile öeldi, et ärge üle 60 000 (ümmarguselt 60 eeku) ruupi makske, aga sealsed taksojuhid olid nii solvunud, et me nii vähe pakkusime. Niisiis nõustusime 115 000 ruupiga. Ette rutates kuulsime hiljem, et kui lennujaamast väljud ja kohe paremat kätt Takso putkat näed, siis sealt saad taksosõidu osta. Ütled neile sihtkoha ja saad fikseeritud hinna. Ehk siis meie sõit Legiani oleks pidanud maksma 55 000 ruupit. Aga pole hullu, me tahtsime nii ruttu juba hotelli saada.

Liiklus on päris hull. Ma tahan vahepeal kiljatada. Rool on neil ikka valel pool. Muidugi meie jaoks on see nüüdseks juba õigel pool, sest Austraalias harjusime ära. Kõigile, kelle jaoks on tegu uue kogemusega, soovitan jätta meelde hea lihtsa nipi: kahesuunalisel teel autot juhtides jääb juht alati tee keskmisele poolele. Kui seda koguaeg jälgid, ei tohiks kaua harjumisega aega minna. See, et sa suunatule asemel vahepeal kojamehed tööle paned, on juba rohkem aega nõudev protsess.

Laiematel teedel tekitatakse lisaread mööda augulist teeserva. Vahepeal lõhub taksojuht oma autot sügavates aukudes, mis vihmavee alla on peittu pugenud. Lõpuks mööda kitsast Double Six tänavat jõuame oma esimesse hotelli.

Tune hotell on meile alguses päris sobilik. Ta on uus, aga väike; puhas, aga rätikuid ja fööni on vaja rentida. Kahjuks ei ole basseini ja ka Internet on lisaraha eest, kuid siiski hea, et on vähemalt olemas. Seame ennast sisse, aga mitte väga mugavalt, sest hotell on broneeritud ainult kaheks ööks.

Hotell on kirjut rahvast täis. Kõrval korteritest kostub vene keelt ning aknast paistis, et möödujad olid riisi sööjad. All fuajees teen juttu ühe inglise naisega, kes on Balil olnud peaaegu kaks kuud ning nüüd kavatseb korra riigist lahkuda ja siis jälle tagasi tulla. Nimelt kehtib siin riigis turistiviisa maksimaalselt kaheks kuuks ja sedagi ainult siis, kui esialgset ühekuist viisat pikendad. Kõik maksab raha! Riiki saabudes pead omandama ühe kuu viisa, mis maksab 25 Ameerika dollarit. Kohalikus rahas maksta ei saa, ainult USD sobib.

Ookean on hall, taevas on hall ja restorani hinnad on kõrged. Sedasi mina küll Balit ette ei kujutanud. Esimene päev möödub rahulikult. Midagi põnevat me ette ei võta, sest väljas sajab ju. Sajab ka teisel päeval ja kolmandal. Peale neid päevi oleme õppinud, et ega siin nii kallis ka ei ole. Ainult, et kõik hinnad tuleb ilusti ärimehega läbi rääkida ja siis on võimalik soodsaid pakkumisi saada. Ja söögi kohad on ka väga erinevates hinnaklassides. Meie esimeses hotellis maksab öö kaheses toas 280 000 ruupit. Parim ja kuulsaim õlu on neil Pintang – väikese pudeli (0.33) saab kätte 14 000 ruupiga ja suure pudeli (1L) 20 000 ruupiga, kuid need on hinnad kaubanduskeskuses. Väljas söömas oli meil arve tavaliselt alla 100 000 ruupi, mõningates kohtades isegi alla 50 000 ruupi. Kohalikes kohtades ei soovitatud süüa, öeldi, et meie kõhud ei ole selleks valmis ja seda ma usun, sest ei olnud minu kõht valmis ka paremate restoranide söökide jaoks.

Neljanda päeva hommikul piilusin kardina vahelt ja mulle piilus vastu päike. Juhheiiii! Me saame randa! Pärast seda sadas juba harvemini -tavaliselt õhtul või öösel. Rentisime endale edaspidiseks liiklemiseks rolleri, sest Legian, Kuta ja Seminyak olid meie jaoks juba avastatud maa ning ihkasime kaugemale.

Meie esimesteks sihtkohtadeks olid Sanur ja Nusa Dua. Rolleriga sai pärast kiiret harjumist väga hästi hakkama. Ausalt öeldes ei olnud need kohad midagi väga erilist, aga saime risti kirja! Tiirutasime ringi Legiani ja Kuta piirkonnas ning nautisime kiiret ligipääsu kõigele, sest rolleriga liigeldes on hea ummikuid vältida. Muidugi suutsime me oma esimesel rolleri päeval politseile vahele jääda ja trahvi maksta, kuna unustasime oma juhioad koju. Politsei viis meid nurga taha, kus käis trahviäri. Nemad ütlesid 300 000, meie aga 150 000 ja nii pääsesime seekord sellise summaga. Edaspidi vingerdasime autode vahel, kui politseid nägime, sest tundus, et turistid olid neile hea ja magus kaup.

Tune hotellis saime tuttavaks Peterburgist pärit turistidega. Nende tutvuse kaudu kolisime kõik koos villasse, kus veetsime nädalakese. Enne villasse kolimist elasime ühe öö hotellis, mis asus Tune hotellist üle tee. Nautisime ühe päeva basseini mõnusi ja saime tuttavaks ühe elupõlise ränduriga Rootsist.

Villa rentija oli kohalik, kes ise käis nädalas mitu korda majas. Temalt saime palju infot selle kohta, kuhu minna ja mida teha. Kutsusime teda Šeriffiks. Ta viis meid Denpasaril loomade turule, kust igaüks saab osta omale lemmiku. Müügil olid värvilised tibud, ahvid, nahkhiired, erinevad linnud, sisalikud, koerad, küülikud, hiired, merisead jne. Minu lemmikud olid tibud, kes oleks nagu munadepühade munadest välja koorunud, sest just nii värvilised nägid nad välja.

Šeriff viis meid Bali kahte väga kuulsasse templisse. Esimene neist oli Tanah Lot, mis tähendab „Maa meres“. Tegemist on kuulsa sihtkohaga turistide seas ja loomulikult kus on palju turiste, on ka palju ärimehi. Mulle jäi sealsetest ärimeestest meelde poiss Boa maoga – arvatavasti oli võimalik maoga pilti teha. Mis ei tuleks mul enam kunagi kõne allagi nii, et tegin kiirelt pildi ja siis sääred.

Tee peal Tanah Lot templisse nägime üle tee jalutavat iguaani. Šeriffilt kuulsime lugusid Komoodoo saarest, kus elavad Komoodoo draakonid, kes näevad välja nagu suured iguaanid. Nad on väga verejanulised ja paar aastat tagasi sõid ühe rootsi turisti ära! Sinna saarele me ei lähe!!! Ja õnneks on see Balist päris kaugel. Muideks, Komoodoo draakonid pidid nii hea ninaga olema, et tunnevad ära, kui naisel on päevad ja jahivad juba mitmete kilomeetrite kauguselt.

Järgmisel korral sõitsime Uluwatu templisse, mis otse tõlkes sümboliseerib maad ja kaljut. Meie õnneks toimus tol hetkel seal just tähtis tseremoonia, mida oli põnev jälgida. Meie jaoks veelgi põnevamad olid aga ahvid. Neid oli seal nii palju. Suured perekonnad ahvilisi jooksid inimeste vahel ringi, üks oli kelleltki prillid varastanud ja puu otsa oma uut leidu uurima läinud; ühed seksisid ning ülejäänud uurisid teineteise tagumikku ja selga, ega seal kirpe ei ole. Tuttaval oli pisike tüdruk kukil, kui järsku üks ahv hüppas tema õlale. Me kõik ehmatasime ja mina hakkasin kohe ahvi maha lükkama, aga õnneks pisike plika ahvi ei kartnudki. Varsti saime ahvist lahti ja midagi hullu ei juhtunud.

Aastavahetuse veetsime koos maja naabritega. Õhtuks olid ise tehtud šašlõkk ja grill-maisivardad. Uus aasta möödus kiirelt ja juba oligi kaua oodatud aeg. Minu kallis õde jõuab juba kahe päeva pärast kohale. Kolisime Amarise hotelli, mis asub Legianis. Hotell on uus, kus öö eest tuleb maksta 360 000 ruupit. Hinna sees on rätikud, wifi, bassein, hommikusöök ja kõik muu oluline.

Turistidele tahaks südamele panna, et olge ettevaatlikud rahavahetuspunktides. Ärge usaldage vahetuspunkte, mis asuvad tavalistes suveniiriputkades. Meie kahjuks saime 700 krooniga petta. Uskuge – nad on sama osavad kui Copperfield ise.

Enne tüdrukute tulekut käisime veel idarannikul rolleriga trippimas. Leidsime imeilusa ranna Padangbai lähedal. Bloo lagoon oli tõesti nii sinine, nagu ütleb selle nimi. Peesitasime rannas, mina käisin snorgeldamas ja nägin ilusat veemaailma ning mitte nii toredat mureeni, kellega juba varem Egiptuses tuttavaks sain. Teistele Balile reisijatele ütlen, et tegemist on kõige ilusama rannaga kogu Balil!!!

Lennujaama õele vastu minnes ekslesime küll natuke, aga olime siiski õigeks ajaks kohal. Balile tulles on vaja lennujaamas seista järjekorras, kus maksad viisa eest (25 USD), kus väljastatakse viisa, passi kontroll ja lõpuks pagas. Seega aega kulub korralikult.

Kuna meil on juba kaks nädalat seljataga, siis olulisem info on juba välja uuritud. Kuhu tasub minna, mida teha ja palju millegi eest tasub maksta. Tüdrukud olid muidugi mures, kuidas on ilmaga, sest teatavasti on Balil vihmaperiood novembrist kuni aprillini. Kel võimalik, soovitan minna ikka siis, kui päike on garanteeritud igaks päevaks. Aga ütlen ka seda, et meie reisil, mis kestis 20. detsembrist kuni 18. jaanuarini, oli vihma suhteliselt vähe ja enamus ajast sadas öösiti.

Esimesena otsustasime tüdrukutele tutvustada Kuta ümbrust, Legiani randa, ööklubisid, ja mis naistele peamine – shoppamist. Õpetuseks turistidele – Kuta ja Legiani lähedal paradiisirandu te ei leia. Võibolla surfaritele on midagi sobivat lääne poole sõites, aga üldjuhul on Balil musta liivaga rannad. Shoppamiseks sobivad Kuta ja Legian. Naistele leiab nii ilusaid kleite, salle kui ka ehteid päris soodsa hinnaga ja eks meestelegi leidub midagi meelepärast. Ka Gucci ja Mucci prille, käekotte, särke jne leiab igast putkast. Hinnad on alguses kõrged ning tuleb osata kaubelda nii, et te ärimehi liiga madala pakkumisega ei solvaks, aga samas ei tohi ka üle maksta ja enda rahakotile liiga teha.

Meelelahutuse osas on Kutal palju baare ja ööklubisid. Peod algavad vara. Tee ääres seisavad ärimehed, kes hüüdes pakuvad sulle: “TRANSPORT, TRANSPORT, MUSHROOMS, MUSHROOMS”. Neist tegelastest soovitan mitte välja teha, sest muidu ei saa neist enam lahti. Meie lemmikuks oli Sky baar (ööklubi). Mitmel korrusel erinevatele muusikamaitsetele ja põneva õhtukavaga klubi oli iga päev pidulisi täis. Veel kuulsin, et Kutas toimub illegaalne kukepoks, mis pidi olema eriti kole ja verine. Selle jätsime meie seekord vahele.

Käisime tüdrukutega uuesti Bloo lagoon rannas. Sinna sõites oli tee ääres politsei. Tahaksin siinkohal ära mainida, et kui ma just roolis ei ole ja oma sõiduoskust ei demonstreeri, siis tagaistmel(kõrvalistmel) olen ma alati kasulik kaasreisija, kuna olen suurepärane kaardilugeja ning politsei ja muude kahtlaste objektide sensor töötab mul sama teravalt ja kiirelt kui mu jalg gaasi- või piduripedaalil. Nii nägin tol korralgi juba varakult, et tee ääres varitseb meid politsei ja oli näha, et kõik rolleriga liiklevad kodanikud korjati tee äärde juhilubade kontrolli. Kuna nad aksepteerivad ainult rahvusvahelisi lube, siis meie eesmärk oli nende silme alt kaduda. Natuke sõelumist ja olimegi teisel pool teed väikese reisibussi taga peidus. Õnnelikud preilid pääsesid oma kavalusega trahvist. Sulle, kallis lugeja! Kuhu iganes sa reisid, tee Eesti ARKis endale rahvusvahelised load! Siis pääsed peavalust ja trahvidest!

Tempel ise on ilus – sarnane teiste Bali templitega, aga mis teeb selle koha eriliseks, on koobas nahkhiirtega.

Edasi sõidame Badangbai poole, kust peame leidma õele uued bikiinid, sest preili unustas randa võtta kõige olulisema. Bikiine ei saanud, kuid leidsime putka, kus müüdi laevapileteid Gili saartele ja Lombokile. Meil oli aga kindel plaan ühele Gili saartest minna nii, et uurisime maad ja siis edasi randa. Parklasse sisse keeramisel tuli meile vastu kohalik poiss, kes meid kinni pidas ja küsis, kas me oleme Eesti tüdrukud? Üllatus oli suur, samas ka ehmatus. Mis siis nüüd? Noormees saatis meid randa, sest seal olevat kaks mures eestlast, kes meid ootavad ja kellel oli probleeme olnud politseiga.

Meid ootasid ees meie reisikaaslased. Politsei oli neid kinni pidanud samas kohas, kus preilidki neid kohtasid, aga tundub, et meil läks õnnelikumalt. Šeriff õpetas, et pane 50 000 ruupit rahakoti vahele ja ütle, et sul rohkem ei ole. Kahjuks seekord see ei töötanud. Nad nõudsid üle 500 000 ruupi ja ähvardasid ka juhiload ära võtta. Neil õnnestus siiski trahv kaubelda 250 000 ruupi peale, kuid siiski ajas olukord vihale. Eesti mõistes ei ole muidugi tegemist suure rahaga – 250 000 ruupit jääb kuskil 300 krooni kanti, aga väga ebamugav oleks lubadest ilma jääda ja siis neid kohtu kaudu tagasi saada.

Lõpuks oleme igatahes rannas. Naudime päikest, snorgeldame, kohtume mureeniga ja laseme massööridel ennast mudida. Õhtul pakime asjad ja kimame koju tagasi. Kuna teed on siin remondis ja tolmused, oleme kõik tahmanäod. Teile, kes te Balile lähete, soovitan Bloo lagoon rand kindlasti üles otsida. Küsige Badangbais kohalike käest, sest nemad oskavad kindlasti juhatada. Seal on mõnus terve päev veeta. Kahes toidukohas saab kehakinnitust, renditakse snorgeldamise varustust ja kellel on soov lõõgastuda, siis massöörid on kindlasti juba ootamas teid. Veel oli üks ilus rand Candidasas aga seda oli juba keerulisem üles leida. Mida kaugemal sa turiste täis piirkondadest oled, seda vähem osatakse inglise keelt, nii et teed on raske küsida.

Väga mugav on endale autojuht rentida ja temaga mööda saart ringi sõita. Päeva rendihind oli meil 300 000 ruupit koos bensiiniga. Kindlasti tuleb nendega kaubelda ja kasulik on öelda, et saite juba hea pakkumise. Selle peale tegid nad tihti veel parema pakkumise. Autojuhiga on küll mugav, kuna ta teab, kuhu minna, aga samas tahab ta sind viia kohtadesse, kus sina kui turist midagi ostaksid, sest tema teenib iga ostu pealt kasumit. Seega soovitan temaga läbi rääkida terve päevaplaan, et te oma aega mõttetutes kohtades ei raiskaks. Kui ta ise midagi pakub, siis uurige kindlasti, mis seal on ja kas ikka tasub minna.

Meie sõitsime Ubudisse ahvimetsa, kus banaanisööjad jalutavad vabalt ringi. Hoiatuseks, olge ettevaatlikud! Neil on taskuvarga kombed, eriti meeldivad neile sinu päikeseprillid, rahakott, kõrvarõngad, fotokas ja kõik, mis kuskil ripakil. Ukse pealt ostke banaanikobar ja nautige mõnusat jalutuskäiku Monkey Forest`is. Tee peal peatusime veel ühes templis ja siis sõitsime edasi Lovina poole. Lovina oli meie jaoks suhtelist mõttetu koht. Ainus, mis seal tasub teha, on delfiinidega ujumine, mis maksis vist 700 krooni.

Tervele saarele me ringi peale ei teinud. Pigem võib öelda, et täpselt pool saarest sõitsime autoga läbi. Keskelt Ubudist läbi, siis Kintamani vulkaani vaatama (soovitan), edasi Lovina poole, siis tagasi mööda paremat külge. Seal paluge autojuhil peatusi teha, kui näete riisipõlde. Maastik on väga ilus – üleni roheline ja põneva pinnasega. Edasi jääb tee peale Tirtagganga Water palace, kus leidub imelisi purskkaeve, basseine, värviliste kaladega tiike ning Bali ja Hiina stiilis kujusid (soovitan).

Ja siis tagasi Kuta poole. Kokku sõitsime läbi 300 km. Auto maksis umbes 350 krooni nelja peale, aga oleks mahutanud veel 3 inimest. Trip võttis aega ühe päeva ja ära nägime palju ilusaid kohti.

Edasi seiklesime Gili Trawanganil, millest kirjutan kunagi hiljem. Tagasi tulles kolisime Ubudisse, kus veetsime oma viimased päevad/ööd. Ubudis oli lihtne elamist leida. Tasub näiteks autojuhiga läbi rääkida, et ta teile koha leiaks. Tuleb oma soovid edastada ja tema juba teab, kuhu teid viia. Kus me küll ei peatunud, aga soovitan inimestele, kes soovivad ennustaja juures käia ja seda veel kuulsa Ketut `i juures, kes kogus kuulsust filmis „Eat, pray, love“ koos Julia Robertsiga. Hind oli toa kohta vist 300 krooni ja ennustamine maksis umbes sama palju. Aga sinna saab ka minna niisama uudistama ja kuulama, mida tal sulle, kallis lugeja, tuleviku kohta öelda on.

Ubud on väike kunstiinimeste linn, mille keskel on turg, kus müüakse käsitööd ja muud huvitavat ning põnevat. Hinnad on natuke kõrgemad kui Legianis ja Kutal, aga eks sealgi sai kaubelda. Õega ostsime endale sallid (40 krooni) meesterahvalt, kellega kaubeldes avastasime, et onu on 6 varbaga. Ta lubas, et see toob meile õnne. Elame, näeme!

Teile, kallis reisihuviline, suured tänud, et võtsite osa minu väikesest seiklusest Balil ja soovin teilegi toredat reiside rohket elu!!!

Ele

• ahvid
• bali
• Bloo lagoon
• Candidasas
• gili trawangan
• Kuta
• Legiani rand
• Pintang
• roller
• snorgeldamine
• Ubud
• Ubudis