Sella Ronda – suusatajate Merry-go-Round

Täna, Suurel Reedel, on täiesti päevakohane alustada päeva mitte millegi vähemaga, kui isiklike kannatuste kirjeldamisega.

See oli üleeile, kui me olime juba 2 päeva eelnevalt suurt suusamõnu tunda jõudnud kodule (kõik hotellid saavad kohe koduks, kui sa oma koti seal lahti pakid) lähematel mägedel ning otsustasime seejärel proovida kätt ja suuska Val Gardena, Dolomiitide (ja ka kogu maailma?) ühel kuulsamal rajal Sella Ronda. Tegemist on 40 kilomeetrise ringiga ümber mäeaheliku, millest laskumisi 26 km. Rada saab läbida mõlemas suunas ehk siis teisisõnu on tegelikult 2 võrdset ringrada. Bukletis on öeldud, et rajal peaks olema kl 10 hommikul ning ring peaks olema läbitud kella 3.30-ks, muidu on sihtpunkti jõudmisega raskusi. Aga nagu kombeks, selliseid asju loeme me ju ikka pärast ja mitte enne rajale minekut.

Noh, sel kaunil üleeilsel päeval põõnutasime ja sõime ja logelesime tublisti, enne kui oma kodinad auto peale pakkisime ja liftide juurde sõitsime. Meie linnakesest Ortisei oli vaja sõita alustuseks ühe gondliga mäe massiivile, teise juraka gondliga, kuhu pikiti meid nii nagu silke pütti nii 50 tk umbes, mäe tippu, siis laskuda suuskadel alla teisele poole mäge ning sõita tunneli rongiga hoopis teisele mäele, lõpetuseks veel gondel ja lift ning hopsti- kohal! Selleks ajaks oli kell 12:30!

Natuke muidugi võttis ka aega lobisemine teel kohatud Eesti kambaga, kes olid Otepäält autoga tulnud ja siis oli ju hea vihjeid vahetada, et kus ja mis! Toredad mehed olid ja Irma arvates meenutas üks neist väga Jaan Tättet (usun, et päris Jaan Tätte ei kirjutaks kindlasti oma armsaid laule ja näidendeid, kui ta peaks Otepäält Itaaliasse autoga sõitma), aga Sella Rondale nad millegi pärast ei kibelenud, arvasid, et eks see rohkem üks ellujäämise kursus ole sellisel pärastlõunasel ajal.

No ega me mingite meeste juttude peale ju põnnama ei löö – kui Sella Ronda on sihiks võetud, siis Sella Ronda tuleb ka nüüd ja praegu alistada. Päev oli imeilus, taevas oli praktiliselt pilvitu, linnukesed vidistasid ja suusatajate prilliklaasidelt helkles päike ja lumi.

Olime rajal! Juhuuu, värisege Dolomiidid, siit tulevad kanged Eesti naised (vanuses 11a, 12a ja 43a)! Mõnus! Kuigi rajad olid eelmiste päevade omadest raskemad ja liftisabad oluliselt pikemad, meile meeldis kõik hästi! Poole kolmeks olime visuaalselt pool ringi läbinud ja lõunasöögi ühes sajast mägikohvikus auga ära teeninud. Hõõgvein lõhnas ja maitses oivaliselt (enne kui ma ta lauale ja oma jopele ümber virutasin). Siinkohal meenub mulle, et infobuklett oli veel Sella Ronda’t reklaaminud kui 40 km suuski jalast võtmata!

Ära usu itaallast! Kui sa pead juba kedagi usukuma, usu ennast, itaallast kindlasti mitte. Suuski tuli jalast ära võtta kordi ja kordi, et marssida üle autoteede, lifti juurest lifti juurde, gondlitesse (sinna ju sisse ei suusata J) jne. Suusasaabaste klambrite kinni- lahti käib meil tänaseks kindlasti libedamalt kui kingapaelade lipsude sõlmimine.

Et siis kütsime suusad all ja seljas vaheldumisi oma eesmärgi poole. Mäemassiiv, ümber mille päike ja meie üksteist taga ajasime, oli võimas! Me võtsime seda aega, et teda imetleda ja mis seal salata, ka tema suurust lõpuotsa kiruda! Liftide sabas seistes hakkas kõrvu jõudma juba hoiatusi peatsetest radade sulgemisaegadest. Aga meil oli ju veel aega! Kella viieni pidi sõitma gondel, millega Sella Rondalt alla saaks. Ja punkt kell 16: 50 lohisesime väsinute ja jalust nõrkadena gondli ukse taha, täitsa ükskõiksed tol hetkel, et kuidas me seal all edasi liigume (teine mägi, remember! Rong-> lift-> silgupütigondel-> väike gondel oleks ju ka veel vaja sooritada, et autoni jõuda!). Peaasi, et see Sella Ronda nüüd sooritatuks saaks lugeda ja isikliku eneseületuse medalid kaela saaks riputatud!

Siin tuleb jälle nüüd see koht, kus ma olen sunnitud paluma mitte uskuda itaallasi. See gondel, mille uksel rippus suur punane silt 8:30-17:00 oli lukus 16:50 ja seda nägu, et lukus juba mõna aega! See küll sõitis, aga paksu kõhuga kohalik liftimees seisis ukse ees kui kalju ja saatis kõik hädised kohalikku katkematut loba mitte mõistvad turistid slaalomi puusanõksu ette näidates laia naeratusega rajale, et kui me juhuslikult oleme liigutused unustanud, kuidas mäest alla liikuma peaks!

See rada, mis külasse viis, oli MUST (või vähemasti selle algus ja lõpp).

Ma ei saanud nutma hakata, sest ma olin lastega mäel! Aga nii oleks ulguda tahtnud. Kompensatsiooniks ma lubasin endale lennutada sarvilisi selle ebainimliku gondlimehe aadressil, panna talle peale lugematuid needusi (mu õhtulektüüriks siin reisil on Harry Potter) ning verbaalne kättemaks sooritatud, asusime rajale!

Irma, kui kõige vapram, kõige ees, Inger, kui väga vapper, kohe kannul, ja mina, kui väga vähe vapper selliseks kellajaks, kus kõik lumi on radadel jääks sõidetud ja lumevaalud nende jääradade keskele kuhjatud, kõige lõpus. Lapsed sööstsid alla ja isegi õieti ei hädaldanud! Nad tahtsid koju ja jäätist ja arvutit- arusaadav! Aga mina tahtsin ellu jääda ja mitte konte murda ja üleüldse olla kuskil mujal! Ma ei saanud üldse aru, miks ma k*** ei võiks Egiptusesse tuusikuid osta, neid saab ju 3x odavamalt! Mul oli endale nii palju küsimusi seal viimasel mäel! Ma vist isegi unistasin hetkeks usklikuks olemisest, et oleks, kelle poole viimases hädas pöörduda! Ma laskusin ja ümisesin Mu Isamaad! Et kui peaks surema sel Kolgata Teel, siis ilusalt ja pidulikult! Laskusin ja kirusin end, et ma ikka laulusõnu veel sassi ajan!

Kuidagi hakkasid küla täpist majade piirjooned eristuma, veel mõned kurvid ja mõned pöördumised enda sisemise mina poole ning majade korstnaid ja inimeste siluettegi võis taamal ära tunda. Lootus hakkas tasapisi põue pugema, et ma jõuan siiski koju. Laste pärast ma enam ei muretsenud, nemad olid lihtsalt väsinud ja tigedad, et me kõvasti hilja peale olime jäänud. Mäest laskumine ise neile liiga  palju peavalu ei valmistanud!

No ja siis ma jõudsin viimase 100 m juurde. Kuni selle punktini ma arvasin mõistvat, mida võis tunda Jeesus oma risti kandes. Nüüd ootas mind ees risti löömine!

Need 100 m olid kõige koledamad meetrid, mida ma eales näinud olen! Rada oli vast 10 m lai ja see oli liuväli püstloodis ja mitte selline ilus, nagu Ratas Vanalinna teha lasi! See oli hiiglaste munarest, mis oli sügavkülmas jäässe läinud ja millelt lumelaudurid viimsegi lume sahka lükates alla viisid. Ma kaalusin mõtet tagumiku peal alla lasta, aga see mägi oli selleks liiga ohtlik!

Kuna küla oli nüüd otse siinsamas ja rahvast täis kõrtsid, vali tümps ja üleüldine afterparty täies hoos, siis mul ei jäänud muud üle, kui käratada: Age, võta ennast kokku, 20 sekundit ja sa oled ka seal, kus nemadki!

Huh, kopsud õhku täis, Mu Isamaa ja vist 2 korda saingi külge vahetada ja ma olin all! Ülestõusmine! Paradiis! Repertuaariks Ood Rõõmule.

I did it!

Lapsed olid all muidugi juba mõnda aega olnud ja nemad ei saanud üldse aru, mida ma säran, kui kodu ja auto on ju hoopis kuskil  mujal! Kuidas sinna veel saab, olid küsimusmärgid nende silmis ja mitte rõõm sooritatust!

Me oleme Eu-roo-oo-pas ikkagi ja kuidagi saame raudselt!

Nii oligi – poole tunni pärast istusime suusabussis ja siltki bussil oli õige ja suunagi võttis ta õige, nii et kohe – kohe on kõik kombes, kohe oleme oma autos ja siis nati sõitu ja hotelli õhtusöögilauas kenasti kella 7ks! Jeeeee, tahtsin kohe nii ilusa mõtte peale hõisata!

Ära hõiska enne õhtut! Kuldsed sõnad! Eesti vanasõnad on ainult elust, neis ei ole midagi üleliigset! Meeltesegaduses ronisime minu eestvõttel vales peatuses maha. Ma ei tea, miks ma selleks hetkeks olin kaotanud igasuguse ratsionaalse mõtlemise ja nagu blond „Ortisei” sildi peale bussist välja hüppasin! Selle akti peale kaotas kannatuse Irma, ta lihtsalt lohises ja nuttis (nüüd oli tema ristipuuga). Kamandasin nad lähima hotelli palustraadi servale sitsima ning läksin ise autot otsima!

„Mäest üles, mäest alla viib vallatu tee, jah vallatu tee, jah vallatu tee.
Ma käes hoian rooli, nii meeldib mul see jah meeldib mul see jah see…”

Me laulsime seda laulu Indraga  nii Rumeenia kui Tenerife mägedes sõites. See on armas lauluke, juhul kui sa ei pea suusasaabastes neid mägiteid jalgsi võtma!

Igaüks peab oma karistust ise kandma … kellegi õlgadele ei panda rohkem, kui too kanda jõuab….! Nii palju toredaid aforisme meenus sel teel!
Auto sai leitud, lapsed said ka leitud. Jumal tänatud, et mopsid taskus ja ma sain autost konsulteerida, et millise hotelli ette ma täpselt nad ripakile jätsin!
Kokku olime suusaabastes selleks ajaks olnud 9 tundi.

Pärast Ristilöömist tuleb Ülestõusmine, oojeeee!

*merry-go-round – muusikaga hobukarussell

• gondel
• itaalia
• ortisei
• sella ronda
• suusatamine