Sri Lanka ehk Kondita kana otsingul
Tekst: Rainis Kolgo
Ülimalt mugavad ja hea ühendusega lennud tähendasid, et kohale jõudes ei läinud üks päev puhkamise peale “raisku”, vaid sai kohe minna seiklema ja Go Traveli poolt kokku pandud reisikavaga tutvuma.
Plaani kohaselt pidime saare lõunaosale ringi peale tegema. Pean kohe ära mainima, et kohalikul ilmal olid meie reisiga omad plaanid ja kahjuks jäi nii mõnigi asi nägemata. Kuid selliseid asju võib reisides ikka juhtuda, ilma kontrollida on üsnagi raske.
Aga alustagem algusest. Tallinnast lennutas meid läbi Istanbuli Colombosse Turkish Airlines. Lennud olid küll turistiklassis, kuid jalgadele oli siiski piisavalt ruumi ja ka kõhud said kenasti täis.
Tallinnast Istanbuli lendab natukene üle kolme tunni. Istanbuli lennujaamas veetsime umbes neli tundi ja siis lendasime edasi 8 tundi. Neli tundi lennujaamas, transiidis, möödusid meeletu kiirusega. Erinevad poed, toidukohad ja loomulikult Turkish Airlines äriklassi ootesaal, mida meil õnneks oli ka võimalus külastada. Tegemist on kohaga, millele ligipääsu osta ei saa – see on mõeldud ainult äriklassis ja/või kulla (Elit) või kõrgema staatusega reisijatele.
Päev üks
Colombos olime pool päeva ja ühe öö. Lennujaamas ootas meid giid Kelum, ülimalt särav ja elurõõmus isiksus, kes tervitas meid kõrvuni naeratuse ja paaris arv lilledega. Kelum viis meid Colombo rahvusmuuseumisse ja Iseseisvuse mälestusmärgi juurde. Muuseum on uhkes itaalia stiilis mõisa-taolises majas. Iseseisvuse mälestusmärk on ümbritsetud kivist lõvidega ning inspireeritud Sri Lanka viimase kuningriigi Kandy kuningliku õukonna järgi.
Õhtuks jõudsime hotelli, kus meid ootas Rootsi laua stiilis õhtusöök ning seejärel magus uni hotellitoas.
Päev kaks
Hommikusöök hotellis ja siis minek 40 kilomeetri kaugusele Pinnawalasse. Pinnawalas külastasime elevantide varjupaika. 25 aakrisel pinnal elab umbes 70 elevanti. Osad londisted on sinna sattunud vabast loodusest vigastuste tõttu, kuid osad on varjupaika viidud/toodud ka eraomandist ja templitest. Vanasti omas iga “korralik” tempel Sri Lankal elevanti. Neid hoiti tihti aheldatult ja kasutati spetsiifilistel pühadel. Samuti pidasid rikkamad eraisikud oma kodudes elevanti staatuse sümbolina ja hea õnne toojana. Kuid arvestades, et keskmine londiste vajab 250 kg toitu päevas, siis käib praegusel ajal paljudele elevandi pidamine üle jõu ja nõnda viiaksegi vaene loom varjupaika.
Varjupaiga territoorium on suuremalt osalt jagatud kaheks. On avatud ala, kus elevandid jalutavad suhteliselt vabalt, külastajate ja londiste vahel piirdeid ei ole. On ehitatud mingid alad, kus elevante on mugavam vaadata, kuid need ei ole kuidagi kinnised.
Kinnisele alale on paigutatud “pahad” ja/või “problemaatilised” elevandid. Kahjuks on need suursugused loomad seal aheldatud, seda nii enda kui ka teiste ohutuse nimel. Kelumi sõnul enamasti suudetakse siiski nad ümber kasvatada, kuid selleks võib kuluda paarist nädalast poole aastani. Olenevalt londiste taustast.
Pinnawalast liikusime edasi 180 km saare keskele Dambullasse.
Dambulla koopa tempel kuulub UNESCO pärandi nimistusse. Tempel asub suure kivimüraka otsas ja koosneb viiest koopast, millest kolm olid meie külastuse hetkel avatud. Sisenemiseks tuleb jalatsid ära võtta. Vihmaga ei tundu see nii halb idee isegi olevat. Pärast jalatsite ära andmist hoiustajale, suundume väikese pardiperena plärtsatustega läbi loikude templisse.
Templis on kokku üle 150 Buddha kuju ning lisaks veel erinevad jumalused ja kuningad. Koobaste lagesid ja seinu kaunistavad freskod.
Väljas sadavast vihmast tekkinud niiskus, väikesed ja kitsad ruumid ning suur külastajate arv on teinud koopad õhuvaeseks ja palavaks. Kuid siiski pakuvad nad mingit kirjeldamatut rahutunnet ja äratavad uudishimu Sri Lankal elavate inimeste elu ja tegemiste vastu.
Õhtuks liigume hotelli, tee peal uurime Kelumi käest lähemalt kohaliku elu kohta. Saame teada, et suurem osa elanikest on budistid, kes sisse rännanud Indiast.
Sõites näeme auto aknast ka ülimalt väikeseid kalmistuid. Kelum seletab, et nii nagu meil Eestis inimese surma puhul, on ka Sri Lankal kombeks mõlemad, nii tuhastamine kui ka matmine.
Päeva lõpetame teadmisega, et oleme saanud endale teejuhiks suurepärase giidi, kellelt võime küsida kõike kohalike elanike, selle maa tavade ja elu-olu kohta.
Päev kolm
Dambullast 20km kaugusel asub “Kaheksas maailmaime” mis jättis meid hingetuks! Nii palju astmeid ei osanud meist keegi oodata.
Sigiriya on 349 m kõrgune kivi ja selle lähiümbrus. Kelumi kohaselt meenutab kivi ka elevanti, kuid ütleks, et iga suurem kivi meenutab elevanti, kui silmi piisavalt kissitada. Sigiriya ümbrust kaunistavad veeaiad, rahnu aiad ja terrassiga aiad. Aedades jalutamist ja ajaloolist miljöö nautimist ei takistanud vihm, hulkuvad koerad ega ka kurjakuulutavad sildid “BE SILENT WASPS” ehk siis “ole kuss, herilased”.
Aedade keskel on UNESCO nimistusse kuuluv Sigiriya kivi, mille otsa saab mööda treppe täitsa minna! Astmeid on palju, tõus suhteliselt järsk, mida tunnistasid ka paljud istuvad/seisvad turistid nii treppidel, kui ka vahepealsetel platsidel. Terve tõus nuputasin, kuidas vanasti mungad sinna ronisid, kui treppe veel polnud paigutatud. Ju siis nendes voolas mägikitse verd. Muud seletust ma leida ei oska.
Vaade tipust on lummav, 360 kraadi rohelust. Lisaks varemad iidsetest aegadest, tunnistus inimkonna leidlikusele. Varemetest laskuma hakates avaneb mäe järgmine saladus – Peegelsein ja freskod laes. Peegelseinast on küll tänapäevaks säilinud ainult seina osa, peeglist on asi kahjuks kaugel, kuid väidetavalt peegeldas see üllatavalt pikk sein piisavalt, et kuningas nägi oma peegeldust sellel, kui ta sealt mööda kõndis. Lisaks on seinal ka erinevad luuled koguni kaheksandast sajandist. Peegelsein juhatab taaskord trepini, mis viib koopasse, mille seinu ja lage kaunistavad ainulaadsed freskod poolpaljastest naistest.
Sigiriyast edasi liigume Hiriwadunasse. Väike autentne küla, mis on keskendunud täiesti turistidele.
Esimese asjana kupatatakse meid tuk-tuki peale ja sõidutatakse mööda aukliku külateed mõnikümmend meetrit, mis tundub küll palju pikem. Kohale jõudes pannakse meid aerupaati ja aerutatakse kohaliku jõe keskele, kus osav paadikapten võtab veest lootuse lilled ja lehed ning meisterdab meile nendest mütsid koos kaunistustega ja kaelakeed.
Maabudes ootavad meid vesipühvlid, kes peaksid meid tagasi audentsesse külla viima. Teed vahepeal pole korda tehtud kahjuks ja sedasi me loksume nende loomade taga, tundub et terve igaviku. Kuid siiski: loomad viivad meid kohale ja saavad igati teenitud puhkuse, meie aga liigume edasi kohaliku kööki ja saame oma esimese kogemuse kohaliku toidu valmistamisest.
Ülimalt sõbralik ja tore perenaine paneb meile sarongid (kohalik seelik) peale ja hakkab kohe usinalt demonstreerima kuidas lõigatakse okrat ning pool-sunniviisiliselt paneb ka meid ükshaaval seda tükeldama. Perenaisele kohaselt naerab, kui keegi ei saa hakkama ja kiidab, kui keegi tuleb toime. Okra tükeldatud, liigume edasi kööki, kus õpetatakse meid tegema karrit. Suurel kiviplaadil on puuoksad ja suur leek, savist tehtud U kuju kiviplaadil, et hoida panni paigal. Meie poolt “ülimalt ideaalselt” tükeldatud okrale lisatakse tšilli, tomat, sibul, küüslauk, karrilehed. Kõik praetakse läbi ja valmis ta ongi. Enne, kui ise tehtud-hästi tehtud roa maitsmist, näitab meile perenaine, kuidas palmi lehtedest saab teha katust. Nuputan siiani, kas seda õpetust pidi võtma lihtsalt kui mustkunstitrikki või eeldas ta tõsimeeli, et lähen selle teadmisega tagasi Eestisse ja hakkan katusemeistriks. Kõhud täis ja tuju hea liigume tagasi Dambullasse.
Päev neli
Hommikusöök hotellis – see on see koht, kus ma peaks aja maha võtma ja selgitama natukene ka oma pandud pealkirja. Nimelt olen meeletult mugav inimene ja üldiselt väldin ebamugavaid asju. Üks selline asi on kondiga kana. Tundub kuidagi ebapraktiliselt ja barbaarselt kasutu tegevus võidelda liha pärast kanaga, keda juba mingi aeg pole isegi olemas. Sir Lanka oli minu jaoks üllatuslik koht, sest igal pool, kus sai kana tellitud oli see eranditult kondiga. Kogu olukorra tegi veel koomilisemaks fakt, et kondid polnud kunagi ka “õiges” kohas. Rohkem oli tunne, et vaesed linnulised leidsid oma lõpu kurika näol.
Veendudes, et ka selles hotellis on kondid kanalihas olemas, liikusime Polonnaruwasse edasi.
Polonnaruwa kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tegu on iidse linna varemetega. Sri Lanka on täis ajalugu ja loodust ning mõlemad on minu jaoks hingematvalt lummavad. Tunne, et iga päeva peale on mõned varemad jälle teemaks, kuid siiski on nad kõik mingil määral erinevad. Jah, üleüldine sümbolism ja kultuurijoon on sama – tegu siiski sama regiooniga. Kuid iga linn on natukene, tsipa erinev eelmisest ja järgmisest. Polonnaruwa puhul jäid meelde trepi vertikaalsele osale raiutud kujukesed. Polonnaruwa, Sri Lanka võimsad Buddha kujud on olnud läbiv motiiv ja ka siin on nad kohal.
Edasi liigume Minneriya poole safarile. Safaril kohtume teistkordselt reisil olles aasia elevantidega. Seekord siis küll vabas looduses läbi avatud autoakna vaadatuna. Londisted tunduvad olevat ükskõiksed autohordide suhtes, mis neid ümbritsevad. Kogu kogemus on selline piiripealne “lahe, elevandid, lummav, äge, jääkski-jõllitama” ja “issand, vased elevandid ei saa sekundiks ka rahu autodest ja pildistavatest turistidest”. Õnneks meie autojuht on kuidagi inimlikum, otsib rohkem eraldatud kohti, kus teisi autosi pole ja paigutab meid rohkem põõsastesse, lülitab autol mootori välja ja laseb oodata kuniks londisted ise meie juurde tulevad. Saime pikalt jälgida, kuidas nad londiga muru korjavad ja seda vastu maad puhtaks peksavad – nii tolmust, mullast, kui ka parasiitidest. Nägime ja kuulsime, kuidas üks väike londu enda emme põõsaste tõttu silmist kaotas ja valjult appi hakkas hüüdma (enne, kui keegi muretsema hakkab, siis peale 15 minutilist pasundamist astus ta paar sammu edasi ja leidiski oma ema üles).
Päev viis
Liigume saare südamesse Matalesse. Tuntud koht oma taimede/taimestiku poolest. Kõigepealt viiakse meid ravimtaimede aeda, kus kohalik ravimtaimede ekspert tutvustab meile kohalike elueliksiire. Kreemid, mis peletavad eemale kortsud. Tilgad, mis põletavad kogu rasva. Õlid, mis panevad juuksed vohama. Punased banaanid, punased kookosed, punased ananassid (siiani pole ma veendund, et keegi kõike seda lihtsalt spray-värviga üle ei võõbanud umbes nädal tagasi). Kõik punane on eriline, maagiline, suurepärane, raviv ja peamine leidub ainult Sri Lankal. Kogu kogemus niriseb müügitööst (või on see vihm, mis pole lõppenud kolm päeva?) ja ootame, millal keegi hakkab raha eest neid samu asju pakkuma. Üllatavalt viiakse lõpetuseks meid klassiruumi, kus kohalikud vabatahtlikud/õpilased teevad meile massaaži. Õlidest, lõhnadest, kreemidest jt. asjadest pea pool pilves ja massaažist lõplikult pilves viiakse meid lõpuks poodi. Huvitav müügitaktika, pole sellist varem kohanud. Igal juhul provokatsioonidele meie ei allunud ja võluõli-kreeme ei soetanud. Küll ostsime raviteed, mitte küll ravi eesmärgil vaid puhtalt maitse pärast.
Jätkame päeva taimedega edasi ja liigume botaanikaaeda. Vihm on tuure juurde võtnud ja meie vaene giid Kelum on hädas – ei tea, mida meitega peale hakata. Mureliku näoga jalutab ta koos meiega esimesse katusega majja botaanikaaia terretooriumil ja palub meil seal oodata. Umbes 10 minuti pärast sõidab ta uhkelt kohale suure golfikäruga, mille roolis on kohalik töötaja. Ringi sõites tundsime ennast kergelt kuningliku perena. Aed oli täis koolijõmpsikaid, kes kõik vaatasid ja naeratasid ja lehvitasid meie suunas. Viisakusest lehvitasime ka meie vastu ja peagi oligi tunne, et oleme kuninglik pere enda valduseid üle vaatamas ja lihtrahvale lehvitamas. Aed ise on fantastiline ja isegi paduvihm ei võtnud ära rõõmu 39 erinevast muruliigist või puudest, mille olid istutanud Jüri Gagarin, Fidel Castro, Georg Bush (oleks võinud põõsa istutada), Frank Sinatra, Emmanuel Macron jne jne jne. Nimetage mõni kuulsus inimene ja ta on kindlasti Sri Lanka botaanikaaeda puu istutanud.
Õhtul liigume edasi (või siis tagasi) Kandysse. Seekord teemaks Kandy südames asuv tempel.
Tempel on kohalike budistide jaoks oluline hamba tõttu. Iidamal-aadamal üks kuningas tõi teisele Indiast hamba, mis väidetavalt kuulus Buddhale. Hammast pole keegi näinud, on väidetavalt kuskil templis hoiul. Väga püha, väga salajane. Kui hammas välja jätta, siis saame osa võtta ka igaõhtusest riitusest, kus saab paluda kõike, mida hing ihkab. Kelum tutvustab meile templit, mis on paksult rahvast täis. Ta jutustab meile oma usust ja kirjeldab, kui suursugused on pidustused üks kord aastas, kui on nende kõige suurem püha. Kuidas koridorides kõnnivad elevandid, kuidas rahvas on kõik parimates “pühapäeva riietes” jne.
Tseremooniast endast jääb esimesena silma ohverduste müüjad templi ääres. Ja enne, kui keegi hakkab muretsema, siis ohverdused on siiski õnneks lilled, puuviljad, taimed. Paarisaja kohaliku raha eest saab osta terve kandiku lilli näiteks. Templi lõviosal rahvast on lilled ja/või toit ohverduseks ilusasti olemas, me küll oleme paraku võõrastena/külalistena ilma ohverdusteta. Kelum üritas midagi seletada, aga jäi see meile kahjuks arusaamatuks. Süüdi võis olla hilisem tund, pidev vihm (jah, endiselt sadas vihma) või Kelumi enda halvenev tervis, aga tema inglise keel hakkas vaikselt kaduma. Kuid sellegipoolest üritas ta meeletult meile kõike seletada ja näidata. Kelum juhatas meid teisele korrusele, kus me seisime nööri ja seina vahel, suhteliselt kitsal alal. Siirusega mulle silma vaadates ütles Kelum, et üritus hakkab pihta viie minuti pärast.
35 minutit hiljem hakkasid trummid mängima ja olime päris elevil, sest meist keegi ei saanud endiselt päris hästi aru, mis toimuma hakkab või kuhu me edasi liikuma peame või kuhu suunas vaadata? Rahvast oli kõkjal, kõik trügisid, me olime ühel pool nööri koos kohalikega, teised turistid olid teisel pool, ka koos kohalikega. Veel 20 minutit hiljem hakkas midagi toimuma, järjekord meie pool nööri liikuma. Kelum ütles, et ma vaataks laegast, seal sees on hammas.
Kuhu vaadata? Mis laegas? Millal? Me ei teadnud. Järjekorraga liikudes paari meetri tagant ühe nurga taha avastasime kohaliku budisti, kes oli kõige ÜKSKÕIKSEM inimene, keda ma eales kohanud olen. Ta seisis akna juures nõjatudes seinale. Ja viibates kõikidele, et nad edasi liiguks. Korraks tekkis tunne, et olen Tinderis ja antud härra pühib kõikidele vasakule. Akna/härra juures kõik kummardasid ja liikusid sekundiga edasi. Sama tegime ka meie, minul jäi see laegas küll nägemata, aga Härra Tinder Swiper oli igat 55 minutit seismist väärt. 10/10 soovitaks seda.
Päev kuus
Liigume edasi Nuwara Eliyasse, 80 km kaugusel Kandyst. Autoga umbes 2-3 tundi olenevalt liiklusest. Kelum hoiatab, et vihmade tõttu sõit tuleb pikk. Tee peal lubatakse teeistandusest läbi hüpata.
Väike ajalootund. Sri Lanka oli igati kohvi maa, tulid britid ja otsustasid, et kohv ei ole õige jook. Nüüd Sri Lanka ekspordib umbes 80% kogu maailma teest. Türklaste jutu järgi kogu “türgi tee” tuleb ka Sri Lankast.
Enne tehasesse jõudmist jääme seisma põllul, et näha/tunda neid massilisi teeistanduse mastaape. Jõuame põllul edasi liikuda umbes paar meetrit, kui juba on meie jalad kaane täis ja kogu tee läheb meelest. Kelum siiski palub, et saaks enda ülemustele meist ühe grupipildi teha. Niisiis eestlastele kohaselt loobume oma hingepaanikast ja naeratame korraks pildi jaoks. Peale seda jookseme auto juurde, kus Kelum meid ükshaaval kaanidest puhtaks teeb. Kui keegi tahab olukorrast paremat kujutluspilti, siis võib kujutada ette väikeseid ahve, kes teineteiselt parasiite nopivad.
Verest tühjad, läbimärjad (jah, endiselt vihm) jõuame tehasesse, kus meid võtab vastu kohalik Kandy, Sri Lanka tee-giid ja räägib tee ajaloost, kuidas seda kuivatatakse, töödeldakse, mis vahe on valgel, rohelisel, mustal teel. Näitab ühte suurt ruumi ja lausub, et see hetkel ei tööta, sest tehnikat parandatakse, näitab teist suurt ruumi ja lausub, et see hetkel ei tööta, sest masinaid vahetatakse. Viib paar korrust üles ja näitab, et seal tühjas ruumis olid kunagi masinad, mis tegid midagi teega, teises ruumis mingi suur kuivati, mis hetkel vaikne, sest “sisesta mõni suvaline põhjus”. Kõik kulmineerub taaskord müügipunktiga, kus saab iga turist osta just seda õiget Sri Lanka teed, mida mujal kuskil osta ei saa (kuigi 80% maailma ekspordist endiselt on Sri Lankast). Nii ka meie soetame endale paar teed ja liigume õnnelikena tagasi autosse. Hotelli jõuame üllatavalt hilja, läbimärgadena, seega keegi linna avastama minna lihtsalt ei soovi ja paneme lootused homsele.
Päev seitse
Peaksime minema rongiga sõitma, kuid vihmade tõttu on rongiliiklus peatatud. Mõtlen endamisi, et Elronil on veel arenguruumi – peale taristurikke saaks ka öelda “ilmastiku tõttu”. Kuid selgub, et maanihked/mäenihked on igati reaalne oht ja seoses sellega ka rongid ei liikle.
Liigume hoopis autoga edasi järgmisele safarile, kus peaksime kohtuma leopardiga. Yala Nuwara Eliya, Sri Lanka Rahvuspark on meie järgmine sihtkoht. 130 km vihmast asfalti, tihedat liiklust, märga loodust aknast vaadatuna. Kelum ütleb, et tänase ilmaga kuskil 4-5 tundi sõitu. Kuid lisab rõõmasalt, et pärastlõunal lubas ilmateade vihmasaju lõppu. Istume autosse ja eestlastele kohaselt alustame Nuwara Eliya, Sri Lanka nutiringiga ning sõit läheb üpriski kiirelt. Kelum teeb umbes iga tunni tagant ühe peatuse kuskil, kus saab süüa ja WC külastada, ning liigume jälle edasi.
Poole tee peal palume, et kas saaksime kohalikust poest ka läbi hüpata – ikka huvitav näha, mis müügil ja kuidas asjad käivad. Jääme seisma suhteliselt suure kohaliku poeketi ukse ees. Sisse minnes tuleb vastu meeletu hais, mida kirjeldada ei oska. Pood on katkine, lagi laseb läbi, letid on lookas kohalikust kaubast. Ostame kohaliku “Red Bulli” ja mingeid küpsiseid ja šokolaadi. Kohalikud asjad on ainult kohalikud põhjusega. Sri Lanka on ehe näide sellest.
Yala Rahvusparki jõudes on vihm tõesti veidi tagasi tõmmanud. Päikest küll näha pole, aga saab vähemalt kuivalt ühest autost teise liikuda. Neli tundi tiirutame mööda parki. Sarnaselt eelnevalt mainitud Minneriya safariga ründavad kõik autod kohti, kus aga mõnda vaest looma märgatud on. Antud juhul siis taaskord elevandid peamiselt. Vahepeal ka kohalikud kitsed, pühvlid, koiotid, jänesed, linnud, krokodillid. Leopard aga peitis ennast piisavalt hästi ning jäi meil seetõttu vabas looduses nägemata.
Päev kaheksa
Yalast edasi Gallesse, paar tundi sõitu ning saare lõuna-osale hakkame ringi lõpetama vaikselt.
Galle on esimene linn Sir Lankal, kus on tunne, et, jõudsime turistikasse. Ka teistes kohtades oli küll ka teisi turiste, kuid nad kõik olid eranditult gruppidega. Galle on esimene, kus linn on täis üksikuid turiste.
Kelum jätab meid ühe müüri ääres teepervele ja ütleb, et ootab meid tagasi umbes 2 tunni pärast müüri teises otsas. Galle on ehitatud taanlaste poolt ja siis uuesti ehitatud üles portugaallaste poolt. Galle kindlus (UNESCO taaskord) on suur müür, mis ümbritseb linna. Müür on vägagi lai ja täis müügimehi, kes eluhinnaga tahavad sulle maha müüa puidust elevandi või kilpkonna või kee. Üks väga hea nipp kõigile, kes nende inimestega hädas. Suhelge nendega eesti keeles ja enesekindlalt! Kõik ehmuvad ja lähevad segaduses minema. Kersti Kaljulaid ütles ühes oma aastavahetuse kõnes: “Eesti keel on nagu salakeel, mida maailmas räägib kõigest 1,3 mln inimest”. Kasutagem meie salakeelt ära!
Müüri teise otsa jõudes liigume edasi Balapitiya paadisõidule. Sõit mööda Madu jõge (pole seotud madudega), kus vahepeal tehakse boksipeatus saarel, kus üksik vanahärra näitab meile (nüüdseks vist näeme seda juba neljas kord) kuidas käsitsi kaneeli valmistatakse. Tagasiteel sõidetakse võssa, et näha lähemalt pärdikuid. Siiani ei tea, kas see oli hea vabandus, et paat võsastikku pani, või oligi see nii mõeldud.
Jõgi (ja paadiavariist ehmatud ahvid) nähtud, liigume edasi kilpkonnade varjupaika. Kohalik aktivist seletab meile pikalt, kuidas kilpkonnad munevad randa ja kõik lähedal asuvad loomad koheselt kappavad/roomavad/lendavad/kaevavad neid mune sööma. Nemad aga on kiiremad ja päästavad neid. Koorunud kilpkonnad lastakse loodusesse tagasi kõik viiendal päeval. Samuti aitavad nad ka vigastatud kipsi ja pakuvad vajadusel neile ka kodu, kui nad looduses enam hakkama ei saa. Vigastatud kilpkonni tuuakse sinna siis peamiselt kohalike kalurite poolt.
Nendele, kes järge peavad: hakkas vihma sadama.
Kilpkonnad päästetud, liigume edasi Kosgodasse.
Päev üheksa
Jõudsime rannahotelli, et jalad liiva sisse pista ja nautida ookeani kohinat. Päev on vahelduvalt pilvine. Kelum on meitega hüvasti jätnud ja oleme täiesti omapead. All inclusive hotellis aga hullume päris kiiresti ning lähme vaatama, mis väljaspool paradiisi toimub. Hotellist väljudes ütleb kohalik turvik “be careful” väga mureliku näoga. Territooriumilt välja astudes võtab meid vastu kohalik vaesus ja umbes kümmekond hulkuvat koera. Google Maps andmetel on mingi shopping center meist 1,2 km kaugusel. Etteruttavalt võin öelda, et seda poodi me ei leinud või siis “center” tähendab nende keeles väikest kioski. Vaatamata puuduvatele kõnniteedele, jõllitavatele kohalikele elanikele, kihutavatele autodele ja hüljatud välimusega majadele, mille seest tulid välja üpriski tihti inimesed, ei tundnud me ennast kuidagi ohustatult. Pilgud meie suunas olid, kuid pöörati kohe ära, kui korraks vastu vaatasime. Ja vastutulevad inimesed olid sõbralikud ja naeratasid, nii mõnigi üritas pakkuda abi. Tukijuhid olid tüütud, nagu võib arvata.
Päev kümme
PÄIKE! SOE! VESI! Kõik on hästi, rannapuhkus võib alata!
Päev üksteist
Liigume tagasi Colombosse, et lennata tagasi Tallinnasse. Tagasi linna, kus on olemas kana ilma kondita.
